Teema: .

Mul keisri kogemust pole, aga ma ei saa aru, kuidas sünnitus seda sidet saab tekitada. Minul mingisugust võimsat tunnet ei olnud, algul isegi õnnetunnet mitte – see tekkis hiljem. Vahetult peale sünnitust olin lihtsalt nii läbi ja valudes, et ei tahtnud last nähagi. Siiski pandi ta minu peale niiumbes paariks minutiks ja siis anti mehe kätte, kuna mind oli vaja õmmelda. Aga jah – enesetunne oli nii halb, et ma tõesti ei tahtnud/suutnud oma last enda juures sel hetkel hoida.

Ega sünnitus ei loo sidet lapsega, koos kasvamine loob. Sünnitus on vahend lapse ilmale toomiseks ning vaid väike samm teie ühisel teekonnal.

Et siis ühelgi isal ei ole oma lapsega emotsionaalset ja tugevat sidet?
Mõtle vähem või vähemalt ära mõtle lollusi.

Minu kogemus ütleb, et see õige tunne tekib siis, kui lapse lõpuks enda kätte saad (ja kui ema ning lapse tervis seda lubab). Minu kõige raskem kogemus oli esimene sünnitus, mis oli enneaegne ning laps vajas intensiivravi ja hiljem oli lastehaiglas kuvöösis. Peale sünnitust näodati last vaid korraks. Läksin üksi sünnitusjärgsesse palatisse, kus olid teised emad oma beebidega… Lastehaiglas sain läbi kuvöösi lapse eest hoolitseda ja alles palju hiljem koos lapsega ühte palatisse ning talle rinda andma. Siis oli küll alguses lihtsalt selline tühi tunne. Aga see kokkukasvamine käis hiljem väga kiiresti ja arvan, et raske alguses tõttu oli laps ehk liigagi emmekas ja mina ise lapsekas ka (on tehtud ka mingeid uuringuid enneaegsete laste kiindumussuhte kohta).
Lisaks sellele on mul olnud veel üks erakorralise keisriga lõppenud sünnitus ja üks tavaline sünnitus. Erakorralise keisri jaoks pandi mind üldnarkoosi ja sellest ärkamine oli raske (lisaks veel eelnev pikk sünnitusüritus ja operatsioonišokk kehale). Seega ei jõudnud ma lapse eest eriti hoolitseda ega ülevoolavalt rõõmustada, kui ta korraks minu kõrvale toodi. See kõik aga jällegi muutus kiiresti peale seda, kui koos lapsega palatisse sain – siis polnud enam mingit vahet. Tavalise sünnituse puhul loomulikult oli väga mõnus kohe laps rinnale saada ja enda kõrvale jätta – väga õnnis tunne. AGA kõikode nende sünnituste puhul on erinev olnud ainult algus. Nii kui lapse enda juurde olen saanud, on tekkinud lähedus ja kontakt. Hiljem on emmekad kõik olnud ja mina ise vastu lapsekas ????
Arvan, et kohaliku tuimestisega keisrilõike puhul pole üldsd suurt vahet tavasünnitusega.

#3377315:

Esimene laps sündis loomulikult ja peale sündi sain ta korraks rinnale. Pisarat ei poetanud. Tegelikult olin nii väsinud, et lausa rõõmustasin, et üldnarkoosis hakatakse rebendeid õmblema. 2t sain magada. Side lapsega on väga tugev, kujunenud on see ajapikku. Teine laps planeeritud keiser. Ülilihtne, põhimõtteliselt käisin nö last toomas ja kuna rebendeid polnud, sain hakata kohe lapse eest ilma ebamugavusteta hoolt kandma. Vahemärkusena ütlen, et kõhuhaav oli naljategu rebendite kõrval. Ootusärevus oli suur ja pisarad voolasid, kui rinnale pandi. Laps on alles beebi, side temaga on samamoodi kujunemas ja saab olema või juba on sama tugev nagu esimese lapsega.

Kas tohib küsida, miks ja mis juhtudel üldse üldnarkoosis õmmeldakse? Mul on teine rasedus ning juba mõtlen õudusega eesoleva sünnituse ja eelkõige õmblemise peale – see oli lihtsalt niiii valus… mitte et ma usuks, et niisama narkoosi alla pannakse, aga esimese kogemuse põhjal ütleks, et see on mu suurim soov…

Üldnarkoosis õmmeldi 4. järgu rebendite pärast ja kestis see opp ca 2 tundi. Rebenenud oli tupest pärasooleni k.a. Samal põhjusel määrati teise lapsega ka plaaniline keiser ja hea oli, et nii tehti, sest teine laps oli pool kilo suurem kui esimene.