Esileht Sünnitus .

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )

Teema: .

Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul keisri kogemust pole, aga ma ei saa aru, kuidas sünnitus seda sidet saab tekitada. Minul mingisugust võimsat tunnet ei olnud, algul isegi õnnetunnet mitte – see tekkis hiljem. Vahetult peale sünnitust olin lihtsalt nii läbi ja valudes, et ei tahtnud last nähagi. Siiski pandi ta minu peale niiumbes paariks minutiks ja siis anti mehe kätte, kuna mind oli vaja õmmelda. Aga jah – enesetunne oli nii halb, et ma tõesti ei tahtnud/suutnud oma last enda juures sel hetkel hoida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul ei tekkinud ka suurt õnnetunnet kohe alguses, ma olin ise veendunud, et hakkan nutma kui laps rinnale pannakse, aga ei hakanudki, oli lihtsalt kergendus, et see pikk sünnitus läbi sai.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul tekkis mõlema lapsega kohe selline tugev side ja õnnetunne. Mis sest, et õudne valutamine ja töö selja taga.. aga võibolla just seepärast tekkiski.. seepärast vist muretsengi, et kui see töö jääb ära, mis tunne siis tekib, kui laps lihtsalt nö kätte antakse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei ole vahet. Keisri puhul läheb lihtsalt natuke aega enne kui lapse enda kätte saad (see kõhu kinniõmblemise aeg), aga muus osas tõesti vahet pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ega sünnitus ei loo sidet lapsega, koos kasvamine loob. Sünnitus on vahend lapse ilmale toomiseks ning vaid väike samm teie ühisel teekonnal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ega sünnitus ei loo sidet lapsega, koos kasvamine loob. Sünnitus on vahend lapse ilmale toomiseks ning vaid väike samm teie ühisel teekonnal.

Kas sul on mõlemad kogemused olemas? Soovin võrdlust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ega sünnitus ei loo sidet lapsega, koos kasvamine loob. Sünnitus on vahend lapse ilmale toomiseks ning vaid väike samm teie ühisel teekonnal.

Kas sul on mõlemad kogemused olemas? Soovin võrdlust.

Esimest last nägin kolmandal päeval intensiivis, viidi pärast erakorralist keisrit nii ära, et ei näinudki, vajas abi. Teine oli tavasünnitus. Ei ole suhe ja suhtumine lastega/lastesse erinev. Või mida selle sideme all üldse mõeldakse??
Aga sünnitusjärgne emotsioon ja sisemine tunne oli küll väga erinev (erakorraline keiser ja laps halvas seisus vrdl üsna lihtne tavasünnitus).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et siis ühelgi isal ei ole oma lapsega emotsionaalset ja tugevat sidet?
Mõtle vähem või vähemalt ära mõtle lollusi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Issand, kui raske on jätta kommenteerimata, kui pole midagi tarka öelda? Küsisin konkreetselt mõlemat kogemust omavatelt vanematelt VAHET. Kas vastasid küsimusele?

Et siis ühelgi isal ei ole oma lapsega emotsionaalset ja tugevat sidet?

Mõtle vähem või vähemalt ära mõtle lollusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu kogemus ütleb, et see õige tunne tekib siis, kui lapse lõpuks enda kätte saad (ja kui ema ning lapse tervis seda lubab). Minu kõige raskem kogemus oli esimene sünnitus, mis oli enneaegne ning laps vajas intensiivravi ja hiljem oli lastehaiglas kuvöösis. Peale sünnitust näodati last vaid korraks. Läksin üksi sünnitusjärgsesse palatisse, kus olid teised emad oma beebidega… Lastehaiglas sain läbi kuvöösi lapse eest hoolitseda ja alles palju hiljem koos lapsega ühte palatisse ning talle rinda andma. Siis oli küll alguses lihtsalt selline tühi tunne. Aga see kokkukasvamine käis hiljem väga kiiresti ja arvan, et raske alguses tõttu oli laps ehk liigagi emmekas ja mina ise lapsekas ka (on tehtud ka mingeid uuringuid enneaegsete laste kiindumussuhte kohta).
Lisaks sellele on mul olnud veel üks erakorralise keisriga lõppenud sünnitus ja üks tavaline sünnitus. Erakorralise keisri jaoks pandi mind üldnarkoosi ja sellest ärkamine oli raske (lisaks veel eelnev pikk sünnitusüritus ja operatsioonišokk kehale). Seega ei jõudnud ma lapse eest eriti hoolitseda ega ülevoolavalt rõõmustada, kui ta korraks minu kõrvale toodi. See kõik aga jällegi muutus kiiresti peale seda, kui koos lapsega palatisse sain – siis polnud enam mingit vahet. Tavalise sünnituse puhul loomulikult oli väga mõnus kohe laps rinnale saada ja enda kõrvale jätta – väga õnnis tunne. AGA kõikode nende sünnituste puhul on erinev olnud ainult algus. Nii kui lapse enda juurde olen saanud, on tekkinud lähedus ja kontakt. Hiljem on emmekad kõik olnud ja mina ise vastu lapsekas 🙂
Arvan, et kohaliku tuimestisega keisrilõike puhul pole üldsd suurt vahet tavasünnitusega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimene laps sündis loomulikult ja peale sündi sain ta korraks rinnale. Pisarat ei poetanud. Tegelikult olin nii väsinud, et lausa rõõmustasin, et üldnarkoosis hakatakse rebendeid õmblema. 2t sain magada. Side lapsega on väga tugev, kujunenud on see ajapikku. Teine laps planeeritud keiser. Ülilihtne, põhimõtteliselt käisin nö last toomas ja kuna rebendeid polnud, sain hakata kohe lapse eest ilma ebamugavusteta hoolt kandma. Vahemärkusena ütlen, et kõhuhaav oli naljategu rebendite kõrval. Ootusärevus oli suur ja pisarad voolasid, kui rinnale pandi. Laps on alles beebi, side temaga on samamoodi kujunemas ja saab olema või juba on sama tugev nagu esimese lapsega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Esimene laps sündis loomulikult ja peale sündi sain ta korraks rinnale. Pisarat ei poetanud. Tegelikult olin nii väsinud, et lausa rõõmustasin, et üldnarkoosis hakatakse rebendeid õmblema. 2t sain magada. Side lapsega on väga tugev, kujunenud on see ajapikku. Teine laps planeeritud keiser. Ülilihtne, põhimõtteliselt käisin nö last toomas ja kuna rebendeid polnud, sain hakata kohe lapse eest ilma ebamugavusteta hoolt kandma. Vahemärkusena ütlen, et kõhuhaav oli naljategu rebendite kõrval. Ootusärevus oli suur ja pisarad voolasid, kui rinnale pandi. Laps on alles beebi, side temaga on samamoodi kujunemas ja saab olema või juba on sama tugev nagu esimese lapsega.

Kas tohib küsida, miks ja mis juhtudel üldse üldnarkoosis õmmeldakse? Mul on teine rasedus ning juba mõtlen õudusega eesoleva sünnituse ja eelkõige õmblemise peale – see oli lihtsalt niiii valus… mitte et ma usuks, et niisama narkoosi alla pannakse, aga esimese kogemuse põhjal ütleks, et see on mu suurim soov…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas tohib küsida, miks ja mis juhtudel üldse üldnarkoosis õmmeldakse? Mul on teine rasedus ning juba mõtlen õudusega eesoleva sünnituse ja eelkõige õmblemise peale – see oli lihtsalt niiii valus… mitte et ma usuks, et niisama narkoosi alla pannakse, aga esimese kogemuse põhjal ütleks, et see on mu suurim soov…

Narkoosis õmmeldakse suurte rebendite (3. ja 4. järgu lahkliha rebend) puhul.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üldnarkoosis õmmeldi 4. järgu rebendite pärast ja kestis see opp ca 2 tundi. Rebenenud oli tupest pärasooleni k.a. Samal põhjusel määrati teise lapsega ka plaaniline keiser ja hea oli, et nii tehti, sest teine laps oli pool kilo suurem kui esimene.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )


Esileht Sünnitus .