See ema võiks nüüd mõtted kleidi ja rikkumata käte teemalt suunata üsna kriitiliselt sellele, kuidas oma lapsega käitub ja et ta praeguseks hetkeks on põhjustanud oma lapsele suure ja kinnistunud psühhotrauma, mis põhjustab lapse destruktiivset käitumist iseenda keha suhtes.
Ainult ema ise saab ise ennast muutes siin veel midagi parandada. Pikk perenõustamine tütrega ja loomulikult tüdruku veel pikaajalisem psühhoteraapia, enne kui teismeea jooksul kõik veel enam kinnistub.
Ei tea miks, aga millegipärast ma arvan, et see ema ei taha oma tütrega perenõustaja juurde minna. Mu enda kogemus ütleb ka, et paljude emade suurim soov on mitte kunagi mitte midagi kuulda sellest, et nad ise oleks midagi valesti teinud. Neile on lihtsam, kui laps üksinda on see imelik, loll ja süüdi.
Teema: Enda lõikumine
Issand, kui erinevad on samas vanuses lapsed…minu 12a tütar mängib alles meelsasti nukkudega ja on oma olemuselt veel üsna laps: ei meigi, ei eputa riietega ja mingeid boyfriende ega “oma mehi” õnneks veel pole. Koolis õpib viitele…annaks taevas, et see mõneks aastaks veel nii jääkski.
Issand, kui erinevad on samas vanuses lapsed…minu 12a tütar mängib alles meelsasti nukkudega ja on oma olemuselt veel üsna laps: ei meigi, ei eputa riietega ja mingeid boyfriende ega “oma mehi” õnneks veel pole. Koolis õpib viitele…annaks taevas, et see mõneks aastaks veel nii jääkski.
Ju sinu lapsel on siis olnud turvaline lapsepõlv. Tõenäoliselt too laps ei teeks ka ühtegi neist asjadest, kui tal oleks kodus turvaline ja hea olla.
See laps vajab ju kiiresti abi – lastekaitse spetsialist peaks perega tõsiselt tegelema. Kas perekooli administraatorid ei saaks äkki edastada postitaja (teemaalgataja + tema laps) kontaktinfot vastavatele ametkondadele? Nähtavad haavad lapse kätel on väga tühised võrreldes tema hinge löödud haavadega.
Hei teemaalgataja tütar, mul on sinust väga kahju. Tahtsin sult küsida, kas oled kursis, et teise inimese löömine on kriminaalkuritegu? Kui ohvriks on laps, siis loetakse seda raskendavaks asjaoluks. Käega löömine = kehalisene väärkohtlemine, kui kasutatakse aga mingit vahendit, nt rihma vmt, siis liigitub see seaduse silmis juba piinamiseks. Need on teise astme kuriteod, mille eest on karistusena ette nähtud rahaline trahv, ühiskondlikult kasulik töö või (raskemal juhul) koguni kuni viieaastane vangistus.
Hakka vaikselt tõendeid koguma. Vaevalt, et su ema vangi satub, aga ühiskondlikult kasulik töö või rahatrahv ehk mõjuks talle “kainestavalt”.
Neid lapsi leidub igas vanuses. Põhjuseks enamast välja arenemate jäänud oskust ise ennast rahustada.
EHk siis ühest küljest tundlik närvisüsteem ja teisest küljest puudulik oskus pingeid ja pettumusi maandada muul viisil. Tavaliselt saab laps selle selegks üsna varakult, sest on selleks ajaks piisavalt pingete ja pettumustega kokku puutunud ( kui ebaõnnestub mingi tegevus või keegi ütleb midagi halvasti, kuuleb laps ju emalt, et elus nii ongi, kogeme nii häid tundeid kui halbu tundeid jne ).
Mida on proovitud- ühes katses ( kestis vist paar kuud ) kirjutasid katsealused iga päev päevikusse kõiki oma mõtteid ja muresid, käisid sama ajal ka tihti psühholoogi juures ja kolmandaks, mis kõige tähtsam, käisid terapeudi juures kes õpetas neid mediteerima ja lõdvestavaid harjutusi tegema ( spets. võimlemine).
Katse õnnestus väga hästi ja muutis oluliselt nende laste käitumist.Ise väitsid, et sellisest teraapiast oli suur abi. Ehk õnnestuks meilgi midagi sellist organiseerida – materjali ( kahjuks küll ingliskeelset ) netis palju leida.
mina lapsena ka end lõikusin, miks ? kes seda enam mäletab. ju kurb olin, nähtamatu teiste jaoks.
10aastaselt olin terve suve neuroosiga haiglas, ema-isa-vend hakkasid mind mitte nimepidi kutsuma, vaid neurootikuks.
ema-isaga olid väga halvad suhted, ma lausa kujutasin ette, et need inimesed kes mind kasvatavad polegi omad vanemad. püksirihm, juustest tirimine, alandamine oli eriti ema poolt igapäevane.
12aastaselt hakkasin end lõikuma, ziletiga. üheksandas klassis käies ei jõudnud ära oodata, et saaks välja kodust kolida.
Pidevalt pidin tundma enda peal füüsiliselt oma enda lihase ema viha.Algas vaikselt ja süütult nagu vitsaga ja sellised taolised asjad nüüdseks on saavutanud koha kus juba on löödud kõigega mis kätte satub või võetud juustest kinni ja taotud peaga mööda treppi.Sellest on teavitatud ka lastekaitset kuid ema ise ei tunnista et on teinud midagi valesti.Sellele mis kodus toimub ma pole siiani enda jaoks seletust saanud kuna venda säästetakse sellest vägivallast toimub see rohkem minu peal.Selle tulemusel ka korra kodust põgenenud kuna see hetk oligi hirm veel hullemini kuidagi moodi peksa saada kuna täiskasvanud 35 aastase naise eest ei suuda ka hästi treenitud 13 aastane end kaitsta.See on kõik see mida minu ema(teemaalgataja) selle teema juures enda kohta mainimata jättis.
Teemaalgataja, kuidas kommenteerid? Loodetavasti pole last oimetuks tagunud, et julges siia kirjutada? Aga üldiselt nagu probleeme teie peres ei tundu olevat, nagu sa väidad…
JUBE!
Ja ema istub sedasi klapid peas ja taob rinda, et pereasjad on korras ja laps on käest ära läinud.
Ilmselgelt siin on hetkel emal peeglisse vaatamise koht……..
Ütlen vaid, et see emade süüdistamine on viimasel ajal perega seotud jutufoorumites kuidagi hästi moodi läinud. Ükskõik mida negatiivset laps ka teeb või ütleb, ikka ja alati on süüdi ainult ema
Kui sa nüüd pärast sinu postitust lugesid teemaalgataja tütre postitust, siis mida positiivsest sa sealt teada said, mis lubaks arvata, et ema ei ole kindlasti süüdi? Ema on lihtsalt lapse elus nii oluline inimene, et tema käitumine, sõnad ja teod mõjutavad lapsi väga. Oleks rumal väita, et sellel pole mingit omavahelist seost. Ema ei mõista ju absoluutselt, mida laps läbi elab, suhtlus on pinnapealne, no ja kui tütar kirjutab õigust, siis lausa vägivaldne, venda eelistav jne…
Ma ei kujuta küll ette, miks see 12-aastane peaks valetama oma kirjas. Lihtsalt ikka kipub nii olema, et vanemad ei saa aru/ei taha aru saada, kui eelistavad üht teisele või teevad miskit valesti. Ja kui laps teeb veel suu lahti ka ja ütleb oma arvamuse, siis saab selle eest veel ketuka ka.
Väga kurb, loodan, et ise kunagi selliseks lapsevanemaks ei muutu, kes eelistab üht teisele…
Mina olen ise sarnaselt õnnetu lapsepõlvega inimene, kes tänaseni proovin minevikuga rahu teha, aga raske on, pagana raske on. Seega ei tasu tulla rääkima, et kiputakse alusetult vanemaid süüdistama, tekib küsimus, et keda siis veel??? Vanemad on need, kes loovad meie lapsepõlve, tõekspidamised ja elu…ja nemad on kuni 18nda eluaastani oma laste eest vastutavad.
Minu ema lihtsalt ei hoolinud minust ja samamoodi alustasin pidutsemist väga varakult ja eelistasin noormeeste seltskonda (kes olid palju vanemad jne jne). Kuid tegelikult sellised juhtumid räägivad vaid üht – kodune elu on sassis ja laps otsib turvatunnet, olles nii segaduses!
Vanemad on need, kes loovad meie lapsepõlve, tõekspidamised ja elu…ja nemad on kuni 18nda eluaastani oma laste eest vastutavad.
Nii ongi! Täiesti nõus! Kes siis veel, kui mitte vanemad, on need, kes annavad lapsele kõik selle, mis võiks võimaldada tal olla rõõmus laps ning hiljem rahulolev, häid suhteid sõlmiv täiskasvanu. See tähendab muuseas lapsepõlves ka piisavalt piire ning suures koguses turvatunnet, kindlasti ei tähenda see vägivalda lapse suhtes ega eelistamisi jne…. Möödas on need ajad, kus arvati, et lapsed kasvavad ise, liigselt hellitada pole vaja, suhetest, mõtetest ja tunnetest rääkida samuti pole vaja….
Teemaalgataja, mida sina arvad?
Lastepsühholoogi esimesele vastuvõtule läheb alati lapsevanem üksi – kõige hullem variant on vanemad kes tulevad koos lapsega ja siis hakkavad kohe nutma ja halama kuidas nad enam ei suuda – ja seda kõike lapse ees, ilma igasuguste filtriteta. Selle tulemusena lisandub lapse muudele probleemidele automaatselt süümepiin selle eest, et teen oma ema õnnetuks. Vanema reaktsioon on psühholoogi juures täiesti normaalne, aga lapse ees seda teha ei tohi.
Enesevigastamisel on palju põhjuseid, kuid üks läbiv joon: füüsiline valu peab summutama emotsionaalse valu ja eneselõikamine annab tunde, et ma suudan midagi kontrollida (enda lõikumist, söömishäirete puhul aga näiteks kehakaalu). Laps tunneb, et ta ei suuda oma elu mõjutada (kodust elu, suhteid eakaaslastega vm). igasugused nõuanded teemal ära lõika, imelik oled, teised saavad aru, jäävad armid jm ei aita. Laps juba peab ennast niigi imelikuks ja teistega sobimatuks. See on appikarje täpselt samamoodi nagu enesetapukatse. Miks laps tunneb, et teda ei kuulda ja mõisteta saabki teraapia keskmeks.
Igal juhul psühholoogi juurde, seni anna lapsele lihtsalt teada, et ei mõista teda hukka (“ma olen kõigi elud ära rikkunud”), oled olemas ükskõik mis juhtub (“mind jäetakse maha”) ja kuigi sa ei pruugi mõista mis temaga toimub (“keegi ei saa minust nagunii aru”) tahad sa õppida seda tegema tema nõusolekul ja tingimustel (“kontrolli teema). See siis lühidalt kirjeldus.
Psühholoog olen.
Lastepsühholoogi esimesele vastuvõtule läheb alati lapsevanem üksi – kõige hullem variant on vanemad kes tulevad koos lapsega ja siis hakkavad kohe nutma ja halama kuidas nad enam ei suuda – ja seda kõike lapse ees, ilma igasuguste filtriteta. Selle tulemusena lisandub lapse muudele probleemidele automaatselt süümepiin selle eest, et teen oma ema õnnetuks. Vanema reaktsioon on psühholoogi juures täiesti normaalne, aga lapse ees seda teha ei tohi.
Enesevigastamisel on palju põhjuseid, kuid üks läbiv joon: füüsiline valu peab summutama emotsionaalse valu ja eneselõikamine annab tunde, et ma suudan midagi kontrollida (enda lõikumist, söömishäirete puhul aga näiteks kehakaalu). Laps tunneb, et ta ei suuda oma elu mõjutada (kodust elu, suhteid eakaaslastega vm). igasugused nõuanded teemal ära lõika, imelik oled, teised saavad aru, jäävad armid jm ei aita. Laps juba peab ennast niigi imelikuks ja teistega sobimatuks. See on appikarje täpselt samamoodi nagu enesetapukatse. Miks laps tunneb, et teda ei kuulda ja mõisteta saabki teraapia keskmeks.
Igal juhul psühholoogi juurde, seni anna lapsele lihtsalt teada, et ei mõista teda hukka (“ma olen kõigi elud ära rikkunud”), oled olemas ükskõik mis juhtub (“mind jäetakse maha”) ja kuigi sa ei pruugi mõista mis temaga toimub (“keegi ei saa minust nagunii aru”) tahad sa õppida seda tegema tema nõusolekul ja tingimustel (“kontrolli teema). See siis lühidalt kirjeldus.
Psühholoog olen.
Huvitav, miks psühholoogidel on nii erinev lähenemine?
Kui mina kunagi oma lapsega psühholoogile läksin, siis ei tulnud kõne allagi, et mul oleks lubatud esimesele visiidile üksinda minna. Kästi minna koos lapsega. Koha peal mõtlesin, et ehk on siis nii, et enne kutsutakse mind sisse, ma räägin probleemi ära. Ja siis räägime lapsega koos või on laps üksinda. Aga mitte sinnapoolegi. Kästi koos sisse minna. Aga probleem oli selline, et seda olnuks tingimata vaja ilma lapseta selgitada. Mulle anti umbes 5-10 minutit asjast rääkimiseks.
Kohale oli mindud ja usaldasin professionaali – ju ta teab, kuidas taktikaliselt (või mis iganes) õigem on. Rääkisin probleemi ära. Silusin ja püüdsin delikaatselt probleemi olemust psühholoogile lahti rääkida (seda kõike siis nii kiiresti ja lühidalt, kui vähegi võimalik – aeg ju jooksis), aga juba mõne aja pärast laps pillis, psühholoog pööritas silmi ja mina tundsin end kui maailma kõige koletum ja halvim ema. Niisiis, 5-10 minutit ja minu aeg sai läbi. Loomulikult jõudsin ma selle ajaga vaid murdosa meie probleemist rääkida.
Seejärel jäi laps psühholoogi juurde üksinda. Ülejäänud seanss kulges selles taktis, et psühholoog lohutas last ja kinnitas, et pole hullu midagi. Tegelik probleem oli ülitõsine.
Sinnapaika meil selle spetsialistiga asi jäi – tema ei näinud probleemi ja vajadust uuteks visiitideks. Ma siis mõtlesin, et ju ma siis tõesti reageerin üle. Sain aru küll, et asjad on väga halvasti ja valesti, aga ei osanud enam midagi teha. Aasta pärast, kui tundsin, et enam niimoodi ei saa, läksime uuesti psühholoogile. Teise juurde. Selleks ajaks olid asjad juba nii üle pea kasvanud, et probleemi lahendamine osutuks võimatuks.
Muide, ka teise psühholoogi juures kutsuti vestlusele kõigepealt laps. Võimalik, et ta käis seal isegi rohkem kui kord enne, kui mina jutule sain.
Psühholoogidel on jah erinev lähenemine. Tavaliselt on mõistlik nii, et esimest korda ema, teist korda laps ja siis millalgi võib olla ema ja laps koos (selleks, et näeks ära kuidas omavahelised rollid jaotuvad – kes on üleolev, kes näägutab, kes nutab, kes ründab jne)) aga siis peab laps selleks valmis olema ja selles vabatahtlikult osalema. Kindlasti kaasatakse teraapiasse ka ema (talle on ju vaja toetust ja nõuandeid jagada) aga enamasti siiski alguses lapsest eraldi. Ja laps peab teadma, et ema on teraapiasse kaasatud – seda ei tehta salaja. Teraapia põhineb lapse ja terapeuti vahelisel usaldusel ja seda ei tohi rikkuda. Mina tavaliselt küsin lapselt, mida ja kui palju ta on valmis emale teada andma – te üllatuksite kui teaksite kui palju lapsed tegelikult tahaksid oma vanematele öelda, aga ei oska, julge vm. Siis mina kui terapeut sõnastan lapse soovi. Tihti on ka nii, et laps arvab, et ema teab midagi ja tema (ema) reaktsioonid on sellest tingitud samas kui ema on õndsas teadmatuses. Siis arutame kas ema teab, mis ta teeks kui teaks, mis saab kui ta ei saagi teada jne. Laps ei saa olla selles otsustamise protsessis passiivne.
Hei teemaalgataja tütar, mul on sinust väga kahju. Tahtsin sult küsida, kas oled kursis, et teise inimese löömine on kriminaalkuritegu? Kui ohvriks on laps, siis loetakse seda raskendavaks asjaoluks. Käega löömine = kehalisene väärkohtlemine, kui kasutatakse aga mingit vahendit, nt rihma vmt, siis liigitub see seaduse silmis juba piinamiseks. Need on teise astme kuriteod, mille eest on karistusena ette nähtud rahaline trahv, ühiskondlikult kasulik töö või (raskemal juhul) koguni kuni viieaastane vangistus.
Hakka vaikselt tõendeid koguma. Vaevalt, et su ema vangi satub, aga ühiskondlikult kasulik töö või rahatrahv ehk mõjuks talle “kainestavalt”.
Nonii, sekkus sotsiaaltädi, kes käitub praegu täpselt sama malli järgi kui see ema oma kleidikandmise “ähvardustega”.
Last ei keerata oma vanemate vastu üles ja ammugi ei anta nõu korjata vanema vastu tõendeid, et ema vangi pandaks. Siin räägib täielik harimatus ja puhas õelus.
Aitäh asjalikule psühholoogile eespool!
Ei õigusta seda ema poole sõnagagi, aga tüdruku puhul tahaks teada, misasi tavaliselt kutsub emas esile sellised kontrollimatud vihahood? Haugud talle äärmuslikult vastu? Ehk peaks tagasi tõmbama mõlemalt poolt?
Head psühholoogi oleks kindlasti vaja.
Ma tean, et on olemas terrorist-emasid, samas eesmärk peaks olema pere kokku viia ja ära lepitada, mitte “tõendeid koguda”. Vihale ajavad sellised kiilutagujad lihtsalt. Ehedad hundid lambanahas, egomaniakid.
Räägin oma kogemusest oma 11- aastase tütrega. (nüüdseks 12). Mulle koolist teatati, et ta teeb andale mõnikord haiget ja mõnikord on ka kraapinud kääridega ja lõikunud. Ta teadis, et koolist mulle helistati ja peitis ennast too päev teki alla. Ta kartis et hakkan temaga kõvasti pahandama. Ma alustasin hästi rahulikult hoopis teistest asjadest rääkimist ja mingil hetkel läksin sellele jutule üle – et näidata, et me võtame asja rahulikult, aga et olukorraga on vaja tegelda. Ma panin nõustaja juurde aja kinni ja ütlesin, et me läheme koos. Laps ei tahtnud. Ütlesin, et muidu tuleb arsti juurde minna ja rohkem inimesi asjasse segada. Ja lubasin, et peale nõustaja juures käimist lähme tema lemmik kohta välja sööma ja veedame õhtu koos. Nii sain temaga kaubale.
Nõustaja oli väga mõistev ja rahulik. Ma teadsin, millest tütre valu tulenes, aga me ei rääkinudki asja sisust. Rääkisime hoopis, et kõik inimesed tunnevad valu ja raevu ja muid negatiivseid tundeid. Aga et valuga toime tulemiseks on vaja leida mitmeid alternatiivseid lahendusi. Me leidsime kohe kaks alternatiivi. Esimene oli, et ostsime talle poksikoti. Siis tal on võimalus seda vihaga ja valuga taguda enda lõikumise asemel. Teine oli koolis kasutamiseks. Ta sai sellise väikese palli kaasa, millega käelihaseid saab treenida peale operatsiooni. Seda ta sai siis hästi kõvasti pigistada.
Ja tollel õhtul rääkisime ka pikalt tema probleemi sisust. Iseenesest situatsiooni lahendada ei saanud, aga sellega seoses oli muid muresid, millele üritasime lahendust leida. Ja leppisime kokku, et kui ta uuesti lõigub, siis peame uuesti nõustaja juurde minema. Õnneks ta ei ole rohkem lõikunud. Kannab suviseid riideid nii et ma kohe näeksin, kui ta lõiguks.
Ma tean, et iga olukord on erinev. Aga ehk said natuke ideid meie loost.
Muudan: Vabandust, ei lugenud kogu teemat läbi. Tütre kirjast on selgelt näha, et ema ise on probleemiks ja ilmselt emalt adekvaatset olukorra lahendamist oodata ei ole. Tütrele soovitan siiski proovida muid valuga toime tulemise võimalusi leida. Peksa patju, mine välja jooksma, kuni füüsiliselt täiesti väsinud oled, mine külma dushi alla (see on teistsugune füüsiline kannatus, mis ei ole ohtlik ja ei kahjusta jäävalt). Need on lihtsalt paar näidet. Ehk leiad midagi, mis sulle sobib. Soovin sulle kõike paremat, kahju on sinust.
Hei teemaalgataja tütar, mul on sinust väga kahju. Tahtsin sult küsida, kas oled kursis, et teise inimese löömine on kriminaalkuritegu? Kui ohvriks on laps, siis loetakse seda raskendavaks asjaoluks. Käega löömine = kehalisene väärkohtlemine, kui kasutatakse aga mingit vahendit, nt rihma vmt, siis liigitub see seaduse silmis juba piinamiseks. Need on teise astme kuriteod, mille eest on karistusena ette nähtud rahaline trahv, ühiskondlikult kasulik töö või (raskemal juhul) koguni kuni viieaastane vangistus.
Hakka vaikselt tõendeid koguma. Vaevalt, et su ema vangi satub, aga ühiskondlikult kasulik töö või rahatrahv ehk mõjuks talle “kainestavalt”.
Nonii, sekkus sotsiaaltädi, kes käitub praegu täpselt sama malli järgi kui see ema oma kleidikandmise “ähvardustega”.
Last ei keerata oma vanemate vastu üles ja ammugi ei anta nõu korjata vanema vastu tõendeid, et ema vangi pandaks. Siin räägib täielik harimatus ja puhas õelus.
Aitäh asjalikule psühholoogile eespool!
Ei õigusta seda ema poole sõnagagi, aga tüdruku puhul tahaks teada, misasi tavaliselt kutsub emas esile sellised kontrollimatud vihahood? Haugud talle äärmuslikult vastu? Ehk peaks tagasi tõmbama mõlemalt poolt?
Head psühholoogi oleks kindlasti vaja.
Ma tean, et on olemas terrorist-emasid, samas eesmärk peaks olema pere kokku viia ja ära lepitada, mitte “tõendeid koguda”. Vihale ajavad sellised kiilutagujad lihtsalt. Ehedad hundid lambanahas, egomaniakid.
inimene!!! loe oma postitust, sa ei luba ema süüdistada, aga ise süüdistad kannatanut, last…
“aga tüdruku puhul tahaks teada, misasi tavaliselt kutsub emas esile sellised kontrollimatud vihahood? Haugud talle äärmuslikult vastu? ”
laps ei ole mingil moel süüdi oma elukeskkonnas, ükskõik, mida ta teeb, on see tema vanemate oskamatuse tulemus olukorraga hakkama saada.
kohutav oli lugeda su vastust, ausalt!
Lugesin neid vastuseid.Kogusin kokku need küsimused.Jah,ma tean,et see peksmine liigitub piinamise/kehaliste vigastuste alla ja sellega olen ka kooli sotsiaaltöötaja poole pöördunud kes omakorda pöördus lastekaitsesse kuid tulemusi pole see siiani andnud.Olen kuulnud ka võimalusi,et ennast välja elada on ka teisi võimalusi kuid mul ei ole nende jaoks enam jõudu füüsiliselt väsinud juba suurem osa mu elust koosneb hetkel arvutimängudest ja selle üle kus ma midagi valesti tegin,et ma väärin sellist käitumist.Praeguseks ma olen tõesti oma käed niimoodi ära rikkunud et piinlik on kanda lühikesi varrukaid kuna see äratab tähelepanu kihid armidest mille peal on omakorda rohkem neid jalgadega suuremjaolt sama lugu.Tõsi mu ema ei ürita ega ka taha mõista,et viga ei ole kelleski kes ei kuulu perekonda vaid viga tuleneb perekonnast.Ma ei oleks nõus ka koos emaga nõustaja juurde minema kuna mul ei ole enam turvatunnet sellise inimese suhtes kelle iga väiksem välistegur vihale ajab ja see viha kallatakse siis minu peale.Olgem nüüd ausad praeguseks hetkeks 13 olles on ikkagi väga raske vastu astuda endast vanemale ja suuremale inimesele kes peaks pakkuma mulle turvatunnet.Nende samade probleemide pärast olen ka varem kodust ära jooksnud ja kui küsiti siis,et miks ma nii tegin siis ei olnud mahti rääkida kõrgema võimu töötajale mis kodus tegelikult toimub kuna raske oleks üles astuda oma ema vastu.
Soovitan minna ja ikkagi rääkida, kas lastekaitsetöötajale või kellelegi, kellel on võimalus aidata sul sellest keskkonnast välja saada. Ma kannatasin ema vihahooge täiskasvanuni, kuni ta minu lapse kallale läks juba. Nüüdsest väldin teda. Aga selle tulemusel olen väga katkine inimene. Sellised inimesed ei muutu, on minu õppetund. Oli rahulikumaid perioode, kui tal mujal hästi läks, siis jättis minu justkui rahule aga see ei olnud püsiv muutus. Mind ähvardas ema pidevalt Kaagverre anda. Tegelikult ilmselt ei oleks saanud, sinna vist põhjust vaja aga tagantjärele mõtlen, et mul oleks lastekodus või Kaagveres parem olnud. Seda ehk ei oleks sugulased päris lubanud aga mitte keegi ei näinud seda, mis meil koduseinte vahel toimus ja mu ema siiani ajab tagasi, et see on minu ettekujutus ja et ma liialdan, kui olen tagantjärele suu lahti teinud selles osas, mis toimus. Aga sellised vanemad ongi head manipulaatorid. Minu ema rääkis mulle juba väga väiksest peale, et seda, mis toimub koduseinte vahel, teistele edasi ja väljaspool kodu ei räägita ja nii ta saavutas kodus piiramatu võimu. Isegi isa ees tegi šõud, isa oli enamiku ajast kodust ära ja kui nad olid lahutatud ja isa aegajalt külas käis, käitus mu ema väga inimlikult. Aga jah, mis kodus toimub, rääkida ei tohtinud ja nii ma olingi täiesti üksi ja hädas.
Lugesin neid vastuseid.Kogusin kokku need küsimused.Jah,ma tean,et see peksmine liigitub piinamise/kehaliste vigastuste alla ja sellega olen ka kooli sotsiaaltöötaja poole pöördunud kes omakorda pöördus lastekaitsesse kuid tulemusi pole see siiani andnud.Olen kuulnud ka võimalusi,et ennast välja elada on ka teisi võimalusi kuid mul ei ole nende jaoks enam jõudu füüsiliselt väsinud juba suurem osa mu elust koosneb hetkel arvutimängudest ja selle üle kus ma midagi valesti tegin,et ma väärin sellist käitumist.Praeguseks ma olen tõesti oma käed niimoodi ära rikkunud et piinlik on kanda lühikesi varrukaid kuna see äratab tähelepanu kihid armidest mille peal on omakorda rohkem neid jalgadega suuremjaolt sama lugu.Tõsi mu ema ei ürita ega ka taha mõista,et viga ei ole kelleski kes ei kuulu perekonda vaid viga tuleneb perekonnast.Ma ei oleks nõus ka koos emaga nõustaja juurde minema kuna mul ei ole enam turvatunnet sellise inimese suhtes kelle iga väiksem välistegur vihale ajab ja see viha kallatakse siis minu peale.Olgem nüüd ausad praeguseks hetkeks 13 olles on ikkagi väga raske vastu astuda endast vanemale ja suuremale inimesele kes peaks pakkuma mulle turvatunnet.Nende samade probleemide pärast olen ka varem kodust ära jooksnud ja kui küsiti siis,et miks ma nii tegin siis ei olnud mahti rääkida kõrgema võimu töötajale mis kodus tegelikult toimub kuna raske oleks üles astuda oma ema vastu.
Oled sa Tallinna elanik? Kui jah, siis helista sinna: http://www.eluliin.ee/index.php/tallinna-psuehholoogiline-kriisiabi
Tallinna elanikud saavad sealt tasuta psühholoogilist nõustamist. Kui su ema pole võimeline sind aitama, siis käi seal ilma emata, kusjuures räägi kindlasti psühholoogiga see asi läbi, et ta ei tohi emale sinu räägitud juttu edasi rääkida, kui sa just ise ei anna nõusolekut. Isegi alaealise puhul on sellisel juhul tegu ametisaladusega.
olen 42 aastane naine, lõikusin ka ise ennast lapsena, teismelisena. Ma ei saa öelda, et minu lapsepõlv oleks raske olnud, ka polnud mul poissõpra, kelle kaela seda lõikumist ajada. Mul oli lihtsalt väga depressiivne periood, mil iga väiksemgi asi ajas mind täielikku ahastusse. Tõsiasi, et põhjused olid väikesed, ei muutnud kahjuks mu valu väiksemaks. Ema eest ma seda varjasin.
Nüüd on see ammu minevik ja ma isegi ei mäleta enam neid põhjusi.
Arme randmetel varjan suurte käevõrudega.
Vana teema, aga kas tõesti on “teemaalgataja tütre” postitused lapse kirjutatud? Nendes pole midagi lapselikku, täpselt sama täiskasvanulik arutelu nagu teistel kägudel.
Emana, kel on ka oma lapsepõlvest eneselõikumisega kogemusi, oskan sõna sekka öelda.
Minul ka oli kasuisa ja poolõed-vennad, keda hoiti toona minu meelest rohkem kui mind.
Olin ka raske, mässuline, emotsionaalne laps.
Kuid nüüd, ise emana, saan oma emast aru paremini ja näen, et ka ühe isaga saadud laste puhul on see hoidmise värk alati erinev. Tahad või ei, alati on mõne lapsega lihtsam suhelda kui teisega. Mõni laps – ehk inimene – on lihtsalt raskem, nõudlikum, emotsioonikam, keerulisem suhestuda ja leppida.
Aga armastusse see minu puhul ja usun, et ka sinu ema puhul – ei puutu.
Mina armastan ka oma nn raskemat last täpselt samavõrra kui seda väiksemat, lihtsamat ja positiivsemat last. Kuid seda peab arvesse võtma, et väiksemal on alati eelis suurema suhtes, olgu suurem pärit ühest või teiest isast – evolutsiooni käigus välja kujunenenud eelis, mis käsib emadel ja üldse inimestel hoida ja kaitsta nõrgemaid rohkem kui neid, kes juba kasvult suuremad ja nii palju hoolt (füüsiliselt) enam nagu silmnähtavalt ei vaja.
Sama on ka sinu ema puhul – väiksem on ohustatum kui sina, kes sa oled juba “suur”.
Mis siis, et ka sina oled “väike” emaga võrreldes.
Sa tahad oma “väiksust” ja haavatavust näidata sellega, et vigastad ennast. Ema ei pruugi sellest aru saada. Ta mõtleb, et ta ju hoolitseb – ostab riided, õpib, kasvatab, annab eluks juhiseid. Suure osa tema ajast ja mõtetest võtavad enda alla ju mured ja tegutsemised väikseima pereliikme pärast – ja see ongi normaalne ja tavaline. Väiksem nõuab alati rohkem tähelepanu.
Minu enda ja minu laste puhul aitas see mõte, et selgitasin nii endale kui lastele: teisena sündinud laps ei saa mitte kunagi oma elus tunda sellist jagamatut vanemate tähelepanu, nagu esmasündinu oma esimeste eluaastate jooksul sai. Teisena sündinu jääb oma lapsekohta ja tähelepanu alati jagama esmasündinuga. Ta pole kunagi elus niimoodi ÜKSI tähelepanu keskpunktis, nagu esmasündinu seda oli. Ta on pidanud sünnist saadik jagama.
Ja võibolla seepärast ongi teised ja kolmandad lapsed leplikumad. Nad teavad, et pole maailmanabad. 😉
Esmasündinutel aga on see tähelepanu jagamise tõdemus sageli maru raske tulema. Ka mul endal oli ja kannatan ma selle – ema tähelepanu puudumise, isa äraminekust tekkinud valu, nooremate eelistamise valu ja kasuisa ranguse valu siiamaani. Kuid ma proovin oma laste puhul neist ohtlikest küngastest üle libistada. Kuigi kerge see pole :). Aga elu polegi alati kerge.
Vb oli abiks. Sest lõikuda ennast tõesti ei maksa. Sellest pole kasu ei sul ega kellelgi teisel. Elu on nii pikk veel ees ja seal võib juhtuda imelisi asju ja juhtub ka. Kuid kui ühel päeval endale liiga palju viga teed, jääbki kõik olemata. Sest keegi ei satu õigel ajal peale, kuigi olid sellega arvestanud ja tegelikult päriselt ära minna ei tahtnudki.
Emana, kel on ka oma lapsepõlvest eneselõikumisega kogemusi, oskan sõna sekka öelda.
Minul ka oli kasuisa ja poolõed-vennad, keda hoiti toona minu meelest rohkem kui mind.
Olin ka raske, mässuline, emotsionaalne laps.
Kuid nüüd, ise emana, saan oma emast aru paremini ja näen, et ka ühe isaga saadud laste puhul on see hoidmise värk alati erinev. Tahad või ei, alati on mõne lapsega lihtsam suhelda kui teisega. Mõni laps – ehk inimene – on lihtsalt raskem, nõudlikum, emotsioonikam, keerulisem suhestuda ja leppida.
Aga armastusse see minu puhul ja usun, et ka sinu ema puhul – ei puutu.
Mina armastan ka oma nn raskemat last täpselt samavõrra kui seda väiksemat, lihtsamat ja positiivsemat last. Kuid seda peab arvesse võtma, et väiksemal on alati eelis suurema suhtes, olgu suurem pärit ühest või teiest isast – evolutsiooni käigus välja kujunenenud eelis, mis käsib emadel ja üldse inimestel hoida ja kaitsta nõrgemaid rohkem kui neid, kes juba kasvult suuremad ja nii palju hoolt (füüsiliselt) enam nagu silmnähtavalt ei vaja.
Sama on ka sinu ema puhul – väiksem on ohustatum kui sina, kes sa oled juba “suur”.
Mis siis, et ka sina oled “väike” emaga võrreldes.
Sa tahad oma “väiksust” ja haavatavust näidata sellega, et vigastad ennast. Ema ei pruugi sellest aru saada. Ta mõtleb, et ta ju hoolitseb – ostab riided, õpib, kasvatab, annab eluks juhiseid. Suure osa tema ajast ja mõtetest võtavad enda alla ju mured ja tegutsemised väikseima pereliikme pärast – ja see ongi normaalne ja tavaline. Väiksem nõuab alati rohkem tähelepanu.
Minu enda ja minu laste puhul aitas see mõte, et selgitasin nii endale kui lastele: teisena sündinud laps ei saa mitte kunagi oma elus tunda sellist jagamatut vanemate tähelepanu, nagu esmasündinu oma esimeste eluaastate jooksul sai. Teisena sündinu jääb oma lapsekohta ja tähelepanu alati jagama esmasündinuga. Ta pole kunagi elus niimoodi ÜKSI tähelepanu keskpunktis, nagu esmasündinu seda oli. Ta on pidanud sünnist saadik jagama.
Ja võibolla seepärast ongi teised ja kolmandad lapsed leplikumad. Nad teavad, et pole maailmanabad.
Esmasündinutel aga on see tähelepanu jagamise tõdemus sageli maru raske tulema. Ka mul endal oli ja kannatan ma selle – ema tähelepanu puudumise, isa äraminekust tekkinud valu, nooremate eelistamise valu ja kasuisa ranguse valu siiamaani. Kuid ma proovin oma laste puhul neist ohtlikest küngastest üle libistada. Kuigi kerge see pole :). Aga elu polegi alati kerge.
Vb oli abiks. Sest lõikuda ennast tõesti ei maksa. Sellest pole kasu ei sul ega kellelgi teisel. Elu on nii pikk veel ees ja seal võib juhtuda imelisi asju ja juhtub ka. Kuid kui ühel päeval endale liiga palju viga teed, jääbki kõik olemata. Sest keegi ei satu õigel ajal peale, kuigi olid sellega arvestanud ja tegelikult päriselt ära minna ei tahtnudki.
Suur tänu sulle selle jutu eest, tundmatu kägu! Hea on tõdeda, et meie hulgas on häid, rahulikke ja arukaid inimesi.
Mina hakkasin ennast lõikuma sellepärast, et ma ei suuda maha jätta oma kurja lapsepõlve ja tunnen, et olen siin ilmas kõigi jaoks üleliigne. Tahan endalt elu võtta, et mitte siin ilmas koguaeg teistel jalus olla!!! ;(
Issand, kui erinevad on samas vanuses lapsed…minu 12a tütar mängib alles meelsasti nukkudega ja on oma olemuselt veel üsna laps: ei meigi, ei eputa riietega ja mingeid boyfriende ega “oma mehi” õnneks veel pole. Koolis õpib viitele…annaks taevas, et see mõneks aastaks veel nii jääkski.
Ma mängisin ka veel 13a kodus nukkudega ja õppisin ka viitele ning olid igati eeskujulik. Kui aga toimus klassiõhtu või koolipidu, siis veri vemmeldas mis kole ja olid ka kindlad mehed mängus 🙂 Aasta pärast alustasin ka pikemat suhet (tänapäeva mõistes väga korralikku) ja olin edasi ka viieline jne.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
