Teema: Erimeelsused laste kasvatamises viivad lahutuseni

Su mees lihtsalt EI VIITSI piire kehtestada kahjuks. Lihtsam on ju lasta lastel teha kõike mida nad tahavad, et nad vait oleks ja ei jorraks…

Oehh, jälle see gordoni-ajupesu …

Kas Sa Gordonist mitte valesti aru pole saanud- olen ka tema raamatut lugenud ja nii sõjaväelised need soovitused küll ei olnud. Piire tuleb ka paindlikult seada ja lastega arvestada.

Tegelikult on igal inimesel laste kasvatamisel ju mingi oma piir olemas. Probleem on lihtsalt selles, et eri inimestel võib see piir olla väga erinevates kohtades.

Kui näiteks ema meelest on oluline, et laps ütleks alati tänan, palun jms, siis mehe jaoks on piir alles seal, kus kedagi sõbralikult metsa veel võib saata, aga p__sse enam ei või, ja tänan-palun on mehe jaoks üsna mõttetu ninnu-nännutamine ehk ema meeleheaks tehtav asi, mida nõutakse siis kui meelde tuleb.

Eks lahendus on see, et tuleb proovida kuskil keskel kokku saada. Kõigepealt täpsete kirjelduste kummagi vanema praegused positsioonid kindlaks teha, et milline siis on laste absoluutselt lubamatu käitumine, ja siis sealt sammhaaval teineteise poole liikuda. Äkki lepite kokku, et kedagi metsa ka ei tohi saata, aga iga ütlemata aitähi pärast tükk aega naaksuda ei ole samuti mõtet?

[small]Minu konkreetsed näited on meelevaldne abstraktsioon, millel ei pruugi teie pere konkreetsete lahkarvamustega midagi ühist olla[/small]

[tsitaat]Vaid, kui isa koju tuleb, siis lapsed käituvad ISAGA nii ebaviisakalt ja väljakutsuvalt, et seda on valus kõrvalt vaadata.[/tsitaat]No tuleme siis korraks Gordoni metoodika juurde. Vastavalt raamatule alustagem sellest, et kui on probleem, siis tuleb kindlaks teha, kelle probleem see on.

Miks see on SINU probleem, kui lapsed ISAGA ühel või teisel moel käituvad? Nemad paistavad ju kokkuvõttes rahul olevat? Pigem siis väärtuste konflikt, kas pole?

[tsitaat]Kuidas ei ole see siis teemaalgataja probleem, kui TEMA kodus on isa ja laste sünergia tulemusena õhkkond väljakannatamatu? Kui kodu on nagu sõjatanner, kus käib lakkamatu kisa, nõudmine ja jonn? Igal normaalsel inimesel sööb see närvid seest.[/tsitaat]Niisiis sa oletad, et see on teemaalgataja probleem eelkõige tänu mürale või lärmile? Või milles see sõjatandri probleem teemaalgataja jaoks veel võiks seisneda?

Kui müra on probleem, siis peaks teemaalgataja andma vastavasisulisi mina-sõnumeid. Mitte tekitama probleemi sellest, kuidas mees ei taha või ei oska piire seada.

[tsitaat]Sama jabur oleks küsida, et kuidas see küll peaks lastele halvasti mõjuma, kui ema-isa pidevalt omavahel kisklevad ja nääklevad, NENDEGA ei pahanda ju keegi. [/tsitaat]Lastele mõjub ema-isa kisklemine halvasti eelkõige turvatunde vähenemise pärast. Kui sedagi. Mäletan, et ka mina kuulasin vahel väiksena kõrvaltoast vanemate kisa ja suhtusin sellesse enamasti üsna ükskõikselt – kuna lahutamist ma karta ei osanud ja kuidagi teisiti halvasti see mulle ka ei mõjunud, võin täie õigusega öelda, et see ei olnudki minu probleem. Nii et see võrdlus ei ole minu jaoks veenev.

relevant, anna endale aru, et sa ei taba pointi.

kui lapsed kasutavad ära isa oskamatust neile piire seada, siis kaob lastel stabiilsus, stabiilsustundega kaob ära turvatunne ja ka ohutunne. need on ohtlikud asjad. lapsed vajavad selgeid piire – eks ikka selleks, et turvaliselt tunda ja ka turvaliselt piire nihutada. selline ameerikamäed stiilis mittekasvatamine viib lapsed seisundisse, kus isa on õhk ja tühi koht, manipuleerimiseks hea küll, aga taipamata veel oma tegude ja tagajärgede vahelisi seoseid, kipuvad lõtvade piiridega lapsed tegema asju, mille tuleviku probleeme nad prognoosida ei oska, ammugi ennetada või lahendada.

on olemas hea müra, nt mängimise müra, ja on halb müra, jauramine, manipuleerimine, konfliktsus. see, mis teemaalgataja peres toimub, on halb müra. halb müra ruineerib kõiki osapooli, kaasa arvatud lapsed ise. ja vaevalt, et töölt tulnud väsinud isa nüüd seda olukorda naudib, kus lapsed tal püksisääre küljes ripuvad ja nuiavad, vinguvad, ähvardavad.

kuidas meest aidata ennast laste seas kehtestada, seda ma ei tea – ehk mõni nõustaja oskab öelda. võimalik ka, et ema võtab ohjad peres niimoodi enda kätte, et isa jääb ka ise nn kasvatatavate hulka. aga kas see nüüd mingi hea peremudel on, kahtlen sügavalt.

[tsitaat]Muidugi olen ma öelnud kuhjaga mina- sõnumeid, et 1 või teine olukord kurvastab mind või mulle ei meeldi , kui nad issiga nii käituvad. Aga see pole midagi muutnud.[/tsitaat]Mida rohkem su vastuseid loen, seda enam tundub, et oled üks üsna tüüpiline selline inimene, kes on küll terve hulga raamatuid lugenud, aga kasutad neid eelkõige noppimaks välja sealt seda, mis aitab sul perele oma tahet peale suruda. Umbes nii, nagu meie põlvkonnale seda vanemate poolt peale suruti, aga kuna paljud vanad metoodikad on nüüdseks taunitavad, siis mõni uus ehk ikka sobib. Ainult mees, va saamatu, ei saa sellest aru!

Gordon ei räägi kuigi palju piiridest. Sellest räägib näiteks hoopis Rogge oma raamatus \”Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire\”. Ja kui ma tema raamatut lugesin, siis erinevalt Gordoni äärmiselt loogilisest metoodikast oli selles piiride seadmise jutus ikka rohke manipuleerimise moment sees. Nii ka sinu jutus, kus ridade vahelt kumab aina rohkem välja, et hoolimata kõikidest püüdlustest mees ja lapsed lihtsalt ei tee, nagu sina tahad.

Selle piiride jutu lükkame nüüd, palun, tahaplaanile. Elus ei ole ja ei saa kunagi olema väga konkreetseid piire. Või kus maal teie peres see unejutu ettelugemise piir on? Kas limiit on peatükkides, lehekülgedes, tähemärkides, ajas või lihtsalt seal, kus ettelugeja väsib? Kas seda piiri on lastele tutvustatud? Aga mehele? Ja see piir on sinu puhul alati rangelt paigas ega sõltu mingitest muudest, päevakohastest asjaoludest? Ja kõige olulisem küsimus: millega see piir siis põhjendatud on? Miks mitte natuke rohkem või natuke vähem?

Ja nüüd, palun, kummutamaks minu vahest ülepingutatud etteheiteid, ühe konkreetse situatsiooni kui SINU probleemi kirjeldust koos korraliku analüütilise metoodikaga: vaatlus (ilma hinnanguta), sinu tunne (kui otsest seost näha ei ole, siis koos põhjendusega palun), sinu vajadus sellega seoses ning lõpuks mittekohustusliku elemendina ka sinu ettepanek lahenduseks. Vahest oled nii lahke!

Kõigepealt peab aru saama, et see sõjatanner toimub ema peas. Sest ema arvates, ei käitu isa nii, nagu ema õigeks peab. See teeb emale väga suurt meelehärmi ja asi on tema kontrolli alt väljas. Minu soovitus: võimalusel kao vähemalt nädalaks kuhugi reisile või maale vanemate juurde. Anna isale võimalus ennast kehtestada. Kui pealtvaatamine nii palju närvipinget teeb, siis lihtsalt mine minema. Säästad ennast ja teisi. Reisile tööinimesel muidugi raske päevapealt minna, aga mine nt õhtuti jalutama.

wow, Relevant, sa räägid nii arukat juttu. Sobiksid psühholoogiks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Publiku soovil toon näite eilsest õhtust 🙂

Lisan veel juurde, et minu tööpäevad lõppevad varem ja veedan rohkem aega lastega koos, kui isa. Minuga koos olles on lapsed tublid ja tragid, saavad aru, kui ütlen ei, teevad oma asjad ära, mis meil on kokku lepitud ( nt peale sööki panevad oma taldriku laualt ära, riideid vahetades ei visata neid maha, vaid lapatakse kummutile, üle tunni korraga telekat ei vaadata jne) Tavalise kodu reeglid minuarust.

Eile siis ( siiski nii tavaline meie jaoks):

Isa saabus koju kell 19.00
Sai riided vahetatud ja kavatses õhtust sööma hakata, juba pani omale toitu taldrikusse,kui poeg tuletas talle meelde, et isa oli lubanud just täna ta ratta üle vaadata, et saaks sellega lasteaeda minna. Isa ütles, et ma söön enne. Poeg tõstis häält, et aga sa lubasid, et kohe kui sa koju jõuad. Poisil nutuhääl. Isa ütleb okei, okei. Isa panebki taldriku kõrvale ja jaki selga ja läheb pojaga garaazi. Mõne aja pärast tuleb laps nuttes tuppa, sest sadulat ei saa enam nii kõrgele tõsta, kui ta oleks tahtnud. Läheb oma tuppa, paneb ukse kinni.
Vähe aja pärast tuleb isa ja hakkab sööma.
Poiss läheb kööki. Isa: kas sa süüa tahad. Poiss kõva häälega: ei taha, mina selle rattaga lasteaeda ei lähe. Ise hakkab isa taldrikust sööma. Isa: sadulat ei saa kõrgemaks panna, sa oled lihtsalt pikemaks kasvanud. Poiss viskab kahvli käest ja karjub: aga sa lubasid, jookseb ust paugutades oma tuppa.
Isa saab söönud ja tuleb elutuppa. Lapsed tulevad ka ja tellivad, et mängime kabet ( see neil lemmikmäng). Isa ütleb, et enne mängib tütrega, poiss on nõus, aga hakkab mahatõstetud nuppe mängu vahele nipsutama. Isa ütlemise peale ta järgi ei jäta. Lõpuks isa käratab: jäta järele. Tütar ütleb, et mina nii ei mängi ( sest osad nupud on segi aetud) ja hakkab mossitama, istub diivanile. Poiss ütleb järsku rõõmsa näoga, aga mina mängin ja hakkab uuesti nuppe lauale panema. Tütar mossitab diivanil krõnksus, pisar silmas. Isa hakkab pojaga mängima!

Rohkem edasi ei kirjuta, nii pikka kirja ei jõua keegi ära lugeda.

Kuidas mina oleks seda õhtut tahtnud näha:

Isa: oota poeg, ma lõpetan söömise siis tulen.
Poeg ütles, et ei taha süüa, aga siis hakkas isa taldrikus sonkima.
Isa oleks pidanud segajal paluma lõpetada ja kui poeg poleks ikka kuulanud, siis keelduma temaga mängima hakkamast.

[/tsitaat]

Lõpeta kui saad. Kohe!
Sa teed oma pere katki niimoodi!

Su lapsed jumaldavad oma isa ja soovivad tema täielikku tähelepanu sel ajal kui ta on kodus. Nad on väsinud \”kasvatajaga\” koos, käed põlvedel, ootamisest ja kui isa lõpuks saabub, siis keevad emotsioonid üle.
See on täpselt nii, nagu päris pisikesel sõimelapsel – päev otsa on tubli ja tragi, iseseisev. Ja kui emme ühel hetkel rühmatoa ukse vahele ilmub, muutub laps pööraseks, on kui ära vahetatud, jonnib, karjub, trambib jalgu. Sest nüüd võib. Nüüd on turvaline ja nüüd tohib näidata seda, mis päev otsa kogunes.

Su mees on väga hea isa – ta lubab oma lastel endaga mängida, rääkida, vaielda. Aga õhk on hirmust paks. Su mees näeb sinu reaktsiooni alati kui lapsed käituvad sinu arvates sobimatult, mitte lugupidavalt jne… Ning ta tõmbub hirmust krampi. Õhtul, peale laste uinumist on jälle oodata etteheiteid, näägutamist, õpetamist. See lõhub tõesti suhet, abielu.

Pilt läks vähe selgemaks küll. Mõistan sind.
Isa on tõesti liiga leebe ja sina ehk pisut liiga range.
Mina isa asemel oleks selgitanud lapsele, et olen päev otsa tööd teinud ja nüüd pean sööma, enne ei jaksa midagi teha. Poleks järele andnud ja söömata garaazi läinud ja poleks temaga ka mänginud kabet, kuna tahtlikult rikkus ära mängu õega. Selles osas olen sinuga täitsa ühte meelt – nii leebe ei tohi ka olla.
Tundub, et ma pole ikka päris sinu mehe moodi.
Kindlasti oled väga tubli ema ja paned ka siin väljaöeldud mõtteid kõrva taha ja hindad ehk mõningaid asju ümber.
Kindlasti ei soovita enda jaoks asja nii hulluks mõelda, et kohe lahutama hakata. Sul paistab olevat hea mees ja isa lastele. Kui sa näed, et mees on hädas enda kehtestamisega, siis aita teda. Ntx kutsu kõrvale ja ütle ette kuidas sinu arvates õige oleks või tee nägu mis väljendab sinu arvamust, nii et laps ei näeks.
Ma ilmselt oleks küll vahele astunud ja lausa öelnud pojale et nii ei saa – isa on väsinud ja näljane. Ei saa isaga nii käituda, sööb ja siis tuleb sinu ratast parandama.seisnud vahele ja suunanud mehe sööma ja poisi kannatlikult ootama. Samuti kabe mängimises oleks õigel hetkel mehe kõrvale kutsunud või kõrva sosistanud et keeldugu poisiga mängimisest, kuna… jne.
Mees ei oska ega saa hakkama – ära mõista hukka, aita teda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui sa mulle kenasti ära põhjendad, miks kahest lapsest just teine pidi isaga esimesena mängida saama, siis raputan endale tuhka pähe ja ütlen, et ei tea lastekasvatamisest ja paarisuhetest mitte midagi.

Kuna seda aga ei ole võimalik põhjendada (juhus?), siis ei saa ka väga arukalt põhjendada poisslapse reaktsiooni sellele. Lapsed tahavad mõlemad saada erilist tähelepanu oma armastatud isalt ja seda kohe! Mitte mäng hiljem, mitte sekund hiljem. Kui isa seda talub, siis on ju kõik korras. Korras ei ole see, et kõrvaltvaataja hakkab kolme inimese omavahelisi suhteid arvustama, \”parandama\”. Ehk siis teebki seda, mida mõningad kommentaarid varem halvustas ja võimatuks pidas – a la kuidas mina saan minna ja öelda lastele, et isaga nii ei räägita!
[/tsitaat]
Teemaalgajataja pole siin välja toonud, miks just see laps isaga esimesena mängida sai. Oletame, et juhus. Aga isa oleks pidanud selle olukorra lahendama teisiti. Praegusel juhul haavati ühe lapse tundeid, tema mäng segati ära ja teisele lapsele anti signaal, et nii võibki teha. Et oma tahtmise saamiseks piisab kui teisete tegemistest üle sõita.
Olukorra lahendamine sõltub ka sellest kui suur see \”mina enne\” probleem on. Kõige lihtsam oleks teha kord, et ühel õhtul on üks laps esimene ja teisel teine. Ühekordse juhusena ei oleks jah võimalik põhjendada teise lapse reaktsiooni, aga teemaalgatajast võib aru saada, et selline olukord pole haruldane. Ja just sellepärast peaksid täiskasvanud suutma koos ühised reeglid kehtestada. Ma ei usu, et keegi sellest perest lõppkokkuvõttes teemaalgataja kirjeldatud õhtut nautis. Isa oli ilmselt pärast tööd näljane, aga süüa rahulikult ei saanud. Üks laps õnnetu, et tema mäng isaga ära rikuti ja teine pahane, et isa kohe tema soovidele ei reageeri. Ja teemaalgataja stressis selle närvilise õhkkonna pärast.
Isal on lastega teistsugune suhe kui emal, aga kooselu on palju lihtsam kõigi jaoks kui on olemas ka üldised reeglid, mis kehtivad alati kõigi jaoks ühtmoodi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina kui kõrvaltvaataja leian, et ühiskond võtab paremini omaks lapsed, kes oskavad teistega arvestada ja see on eelkõige kasuks lastele endile. kõikelubavus ja järjepidetus kasvatab vastikuid lapsi. kõik, kes te isa kiidate ja ema laidate, kas te sooviksite, et teie lapsed oleks viisakad ja teistega arvestavad, või vastikud, isekad ja lärmakad. [/tsitaat]

Sa räägid teemast mööda.

Ema laidetakse seepärast, et ema on peres võtnud kõiketeadja rolli.

Ema kasvatuspõhimõtetel pole muud hullu midagi, kui et ta on veendunud, et lisaks laste kasvatamisele, peab ta ka isa kasvatama. Ema võiks järgida oma kasvatuspõhimõtteid ja isa omi ning kõik oleks korras.

Ema aga kavatseb lahutada, sest isa ei ole olnud piisavalt usin õpilane. No täpselt nagu koolis: range õpetaja(ema) on nördinud, et puupeast õpilane(isa) pole asju selgeks õppinud(kuidas lapsi ,,õigesti“ kasvatada.

Ega õpetaja ja õpilase rollid abielus ei toimi küll. Aga see on ikka ,,õpetaja“ viga minu meelest.

Mina küll kuskilt välja ei loe, et ema ülimalt range on?! piiride seadmine pole ülim rangus ju, see on täiesti igapäevane ja normaalne vanemaks olemine. Isa hetkel ju kahjustab laste arengut – mismoodi see ainult ema probleem on?
See, et isa ei oska olla järjekindel vanem, on ju tegelikult kogu pere probleem. Ja see, et ema seda lahendada püüab, on normaalne, mitte probleemne. Isal tundub lihtsalt puuduvat igasugune ettekujutlus sellest, mis ta teeb – nõustub küll emaga, aga ei suuda ennast kuidagi kehtestada. Tulemuseks on ärahellitatud, ebakindlad lapsed, närvilised ja turvatundeta. Kui vanemad ei saa lastega hakkama sellises vanuses, mis siis veel hiljem saab?
Vanematele kuluks hetkel ehk perenõustamine ära. Kõigepealt peaksid nad omavahelise suhtluse reeglid paika panema. Hetkel on usalduskriis – naine ei usalda enam oma meest. kahjuks ei ole see ainult naise probleem – kui asi on läinud nii hulluks, et üks pool juba lahutusest mõtiskleb, on see kogu pere probleem.