Tere!
Selge see, et niisama nalja pärast oma lõbuks normaalne naine sünnituse esilekutsumist ei soovi ja ilmselt ei saa ka.
Mis mulle aga väga muret teeb – tõsised terviseprobleemid, mis kurnavad totaalselt ära. Juba kuu aega saan seetõttu magada max. 3-4 tundi ööpevas, sedagi väga hakitult. Võimalust magamiseks oleks, aga no ei saa kõigi nende füüsiliste probleemide tõttu. Mul on tõsine hirm selle ees, et veel kuu aega samamoodi jätkata ja minust ei jäägi midagi järele, lapse eest ma hoolitseda ilmselt ei suudaks…
Ei ole ma esmarase ega kujuta endale asju ette, ootan oma neljandat last… olen ka suvekuumaga rase olnud ja kenasti hakkama saanud… lihtsalt seekordne rasedus väga probleemne. Vähemalt minu silmis, ämmakat see ei huvita, et ma juba 25. nädalast peale tugevalt turses olen ja oma igapäevaeluga tegelikult ise praeguseks enam hakkama ei saa.
Ühesõnaga, pika jutu mõte – kas üldse on mõtet arstiga sel teemal juttu teha? Olen nõus ära ootama veel natukene, et 37 ndl. täis saaks ja laps ajalisena kirja läheks, aga neli nädalat veel niimoodi piinelda tapab mu täiesti ära, eelkõige füüsiliselt, vaimsest rääkimata…
Oleksin väga tänulik, kui kõik need “kerged rasedad” ei tuleks siia hambaid teritama. Mul on niigi raske (ei ole mul eelmised kolm rasedust kerged olnud, aga no see on midagi hoopis õudsat nonde kõrval) ja see esilekutsumise teemagi ei ole mitte tore… siiski tundub, et kui kahe halva vahel valida, siis niipidi oleks vist mõistlikum…
On kellelgi ehk oma kogemusi jagada sellelaadse esilekutsumise teemal?