Teema: Fiktiivne teema – kui naine keeldub lahkumast

Mis siin keerulist on? Lahutaks, see lõpetab sirgjooneliselt naise igasuguse jauramise. Sooviks võrdset lapse hooldusõigust. Naisel annab tõestada varatult, et laps peaks tema uude üürikasse kolima, ära oma harjumuspärasest kodust, veelgi hullem, kui laps peaks ka kooli vahetama. Kohtunikud lähtuvad lapse heaolust, ükski kohtunik ei sunni last oma kodust ära minema.

Paljud mehed kolivad selles olukorras armukese sisse ja naine kolib pärast seda ise välja. Muidugi tüüpiliselt ei ole olemas sellist meest, kui just naine pole narkar või alkohoolik. Tüüpilisem on ikkagi olukord, kus siis mõlemad joovad, nii mees kui naine, aga muidugi võib olla. Samas ei ole naise väljatõstmises ju mehele tüüpiliselt midagi keerulist: tuleb öelda, et võta oma kodinad ja hakka astuma, mulle aitab sellest jamast, lukud vahetusse ja milles küsimus. Hooldusõigusega ilmselt läheb küll kohtuvaidluseks, sest ema tahab ju isalt ikka raha saada, hea viinale kulutada, muidu, kui last enda juurde ei saa, peab hoopis ise maksma. Kui laps on ka manipuleeritavas eas ja kohtusüsteem nagunii naise poole kaldu, siis on keeruline isal siin hooldusõigust saada, eriti veel ainuhooldusõigust. Nii et kui on ema hoolimatuse ja alkoholismi kohta võimalik mingeid tõendeid koguda, tasub enne lahkuminekut seda teha, kui tahetakse last enda juurde.

#3375292:

#3375283:

Lahutaks, see lõpetab sirgjooneliselt naise igasuguse jauramise. Sooviks võrdset lapse hooldusõigust.

Lahutus ei pane automaatselt inimest välja kolima, võrdne hooldusõigus on niikuinii mõlemal vanemal vaikimisi, isa soovib, et laps jääks ainult temaga aga et ema koliks välja. Midagi kriminaalset see naine teinud pole, lihtsalt keeldub välja kolimast.

Peale lahutust hakkaks esitama naisele üüri- ja kommunaalide arveid. Kui ei maksa, annaks üürniku maksmata arved menetlusse ja kohtutäiturile lahendada. Annaks mingi mõistliku tähtaja, mille jooksul maksab arveid, aga otsib omale uue korteri. Tähtaja kukkudes vahetaks lukud. Kui ikka sisse saab, siis kutsuks politsei ja teeks avalduse sissemurdmise kohta.

#3375307:

Veel üks asi, mees ja naine abiellusid üsna noorelt, naine kolis mehe juurde otse vanematekodust ja tal puudub varasem iseseisva elu kogemus. Kas see muudaks teie suhtumist? Osaliselt selle tõttu mees ei taha kohe liiga karme võtteid kasutada, tahaks rahumeelselt olukorra ära lahendada.

Ma olen päri eelnevalt kirjutanud Kägudega: lahutus sisse; elukoha ja laste jagamiseks kaasaks vajadusel juristi. Lõpuks oleks lahendus nagunii selline, et naine peaks välja kolima; lapsed kohtuksid emaga tema uues kodus (vajadusel koostatakse selleks graafik). Elukoha muretsemine on ema oma mure – on siis kogemust või mitte. Siin ei olegi mingit nõuande kohta vms – täpselt nii karm olukord iseenesest on. Iseenesest võib ju mees selle naise just kui lisalapseks enda juurde jätta (armastusest, hellast südamest vms – nii nagu paljud naised meeste puhul teinud on), aga see on juba tema enda valik ja otsus.

Esimene asi on ikka lahutus. Lahutusega koos saab mingit lepitamise nõustamist küsida vms. Kui see ei pane naist välja kolima, siis alles vaataks edasi. Teemast ei selgu ka, mida lahutus varalises mõttes kaasa toob. Praegu ikka kummaline, et mees ei ole lahutust algatanud ja samal ajal kurdab, et naine ei taha välja kolida. Äkki naine saaks piisavalt vahendeid, et ära kolida, alles pärast lahutust. Kui naisel on lisaks võimalus vanemate juurde tagasi kolida, siis väga ei muretseks, et mis temast nüüd saab.

#3375317:

Nagu öeldud, on see situatsioon täiesti fiktiivne, mis aga ei tähenda, et see oleks päris elus võimatu. Tänan kõiki vastajaid, ideid sai päris palju.

Ehk siis tegelikult on see “naine” sinu mees ja võrdõiguslikkuse huvides nimetasid teda naiseks, et keegi lihtsalt lahmima ei hakkaks. Mingit mõtet sellisega koos elada tõesti pole. Soovitusi siiski anda ei oska, sest minu mees panustab pereellu, tegeleb lastega, maksab arveid jne viimased 2 aastat väga eeskujulikult. Aga enne seda pidas pikalt armukest ja oli kodus kui kuuvarjutus. Minu hinges pole rõõmu varjugi ja lihtsalt vegeteerin selles suhtes laste pärast. Sest ta ju “nii hea isa”. Sinu olukorras oleks asi lihtsam. Süümepiinu laste ees poleks, kui lihtsalt lukud vahetaks ja mehe asjad välja tõstaks.

#3375326:

#3375307:

Veel üks asi, mees ja naine abiellusid üsna noorelt, naine kolis mehe juurde otse vanematekodust ja tal puudub varasem iseseisva elu kogemus. Kas see muudaks teie suhtumist? Osaliselt selle tõttu mees ei taha kohe liiga karme võtteid kasutada, tahaks rahumeelselt olukorra ära lahendada.

Ma olen päri eelnevalt kirjutanud Kägudega: lahutus sisse; elukoha ja laste jagamiseks kaasaks vajadusel juristi. Lõpuks oleks lahendus nagunii selline, et naine peaks välja kolima; lapsed kohtuksid emaga tema uues kodus (vajadusel koostatakse selleks graafik). Elukoha muretsemine on ema oma mure – on siis kogemust või mitte. Siin ei olegi mingit nõuande kohta vms – täpselt nii karm olukord iseenesest on. Iseenesest võib ju mees selle naise just kui lisalapseks enda juurde jätta (armastusest, hellast südamest vms – nii nagu paljud naised meeste puhul teinud on), aga see on juba tema enda valik ja otsus.

Sellise jauramise peale jääb laps haigeks lõpuks.

#3375408:

#3375386:

#3375326:

#3375307:

Veel üks asi, mees ja naine abiellusid üsna noorelt, naine kolis mehe juurde otse vanematekodust ja tal puudub varasem iseseisva elu kogemus. Kas see muudaks teie suhtumist? Osaliselt selle tõttu mees ei taha kohe liiga karme võtteid kasutada, tahaks rahumeelselt olukorra ära lahendada.

Ma olen päri eelnevalt kirjutanud Kägudega: lahutus sisse; elukoha ja laste jagamiseks kaasaks vajadusel juristi. Lõpuks oleks lahendus nagunii selline, et naine peaks välja kolima; lapsed kohtuksid emaga tema uues kodus (vajadusel koostatakse selleks graafik). Elukoha muretsemine on ema oma mure – on siis kogemust või mitte. Siin ei olegi mingit nõuande kohta vms – täpselt nii karm olukord iseenesest on. Iseenesest võib ju mees selle naise just kui lisalapseks enda juurde jätta (armastusest, hellast südamest vms – nii nagu paljud naised meeste puhul teinud on), aga see on juba tema enda valik ja otsus.

Sellise jauramise peale jääb laps haigeks lõpuks.

See lahendus just VÄLDIB seda jauramist, mis lapse haigeks teeb, nii palju kui siin enam võimalik on. Laps vajab turvatunnet. Lõputu saagimine kodus, pingeline õhkkond; ähvardused lahku kolida, aga siis tegelikult ei koli ka, jälle ähvardus, siis korraks lahku, leppimine, jälle kokku, nutt ja hala, mingi lõputu jauramine, mis LÕPUKS viib ikkagi kirjeldatud lahenduseni. Aga selleks ajaks on laps juba (kordades rohkem ja pöördumatumalt) katki.

Ükski normaalne mees ei viska oma lapse ema ähvardustega kodust välja, et vaadaku ise, kuidas saab. Ja ei jätka siis kohtu ja juristidega lapse hooldusõiguse saagimisega. See jätab, kui mitte näilise, siis sügava alateadliku haava, lapsesse. Lugege kasvõi lugusid möödunud aastatest, nt kuidas ema ja isa kemplesid, laps suri vähki lõpuks. Juhus ütlete jah? Võibolla oligi, aga kes teab?
Lahendagu ikka koos olles need asjad ära – mis juhtus naisega, miks ta neid asju ei tee? Kuidas sai aastaid koos elatud ja enam ei saa?
Targad inimesed on öelnud, et ära kunagi isegi mõtle lapse teisest vanemast halvasti, teed sellega ainult lapsele liiga. Muidugi on jõhkraid erandeid, aga tavaliselt on inimesed on oma heade ja vigadega.

#3375286:

Kas see on oluline, millest see algas, kui viimastel aastatel on seis just selline, nagu kirjeldatud?

On küll, jah. Vabalt on võimalik, et mees ise põhjustas selle olukorra, keelab, käsib ja manipuleerib. Alles siin oli üks teema, kus mees väidetavalt on naise dokumendid käest ära võtnud – et tema oskavat paremini majandada.

#3375441:

#3375432:

#3375408:

#3375386:

#3375326:

#3375307:

Veel üks asi, mees ja naine abiellusid üsna noorelt, naine kolis mehe juurde otse vanematekodust ja tal puudub varasem iseseisva elu kogemus. Kas see muudaks teie suhtumist? Osaliselt selle tõttu mees ei taha kohe liiga karme võtteid kasutada, tahaks rahumeelselt olukorra ära lahendada.

Ma olen päri eelnevalt kirjutanud Kägudega: lahutus sisse; elukoha ja laste jagamiseks kaasaks vajadusel juristi. Lõpuks oleks lahendus nagunii selline, et naine peaks välja kolima; lapsed kohtuksid emaga tema uues kodus (vajadusel koostatakse selleks graafik). Elukoha muretsemine on ema oma mure – on siis kogemust või mitte. Siin ei olegi mingit nõuande kohta vms – täpselt nii karm olukord iseenesest on. Iseenesest võib ju mees selle naise just kui lisalapseks enda juurde jätta (armastusest, hellast südamest vms – nii nagu paljud naised meeste puhul teinud on), aga see on juba tema enda valik ja otsus.

Sellise jauramise peale jääb laps haigeks lõpuks.

See lahendus just VÄLDIB seda jauramist, mis lapse haigeks teeb, nii palju kui siin enam võimalik on. Laps vajab turvatunnet. Lõputu saagimine kodus, pingeline õhkkond; ähvardused lahku kolida, aga siis tegelikult ei koli ka, jälle ähvardus, siis korraks lahku, leppimine, jälle kokku, nutt ja hala, mingi lõputu jauramine, mis LÕPUKS viib ikkagi kirjeldatud lahenduseni. Aga selleks ajaks on laps juba (kordades rohkem ja pöördumatumalt) katki.

Ükski normaalne mees ei viska oma lapse ema ähvardustega kodust välja, et vaadaku ise, kuidas saab. Ja ei jätka siis kohtu ja juristidega lapse hooldusõiguse saagimisega. See jätab, kui mitte näilise, siis sügava alateadliku haava, lapsesse. Lugege kasvõi lugusid möödunud aastatest, nt kuidas ema ja isa kemplesid, laps suri vähki lõpuks. Juhus ütlete jah? Võibolla oligi, aga kes teab?

Lahendagu ikka koos olles need asjad ära – mis juhtus naisega, miks ta neid asju ei tee? Kuidas sai aastaid koos elatud ja enam ei saa?

Targad inimesed on öelnud, et ära kunagi isegi mõtle lapse teisest vanemast halvasti, teed sellega ainult lapsele liiga. Muidugi on jõhkraid erandeid, aga tavaliselt on inimesed on oma heade ja vigadega.

Tegin tumedaks selle variandi ka oma esialgses postituses tsitaadi sees.

Aga võibolla see naine poleks lisalaps (inetu), kui mees teda ei alavääristaks, nurka suruks? Võibolla mees teeb teda salaja maha, ütleb et on halb ema, ähvadab lapsest ilma jätta ja naine ongi vaimselt nö läbi, üritab halbade valikutega (pidutsemine) asju leevendada.

#3375270:

Oletame, et mul on tuttav mees, kes ühel hetkel tuleb mulle kurtma (oletame, et ma olen poole kohaga perenõustaja sinna juurde), et tema naine ei panusta pereellu üldse, ei tegele lapsega, kogu enda teenitud raha kulutab ainult enda peale… kõike teevad mees ja laps kahekesi ja mehel on sellest nüüd kõrini –

“Kõik, mitte kunagi, mitte midagi” – need sõnad ainuüksi juba kahandavad rääkija tõsiseltvõetavust. Kui inimene aga tõesti MITTE MIDAGI ei tee (vaatab päevad läbi emotsioonitult enda ette näiteks), siis on tal äkki depressioon ja tuleks arsti poole pöörduda mitte “perenõustajast” sõbranna poole.

Aga pigem see meeste “mitte midagi” tähendab tavaliselt, et mees peab ka midagi tegema, ja paha naine ei teegi kõike ise ära, niu-niu.

#3375549:

Teemaalgatus on ju konstrueeritud nii, et mehe ja naise osa on vahetatud.

Selliseid probleeme, nagu mehel on naisega, on ju siin sageli kirjeldatud, ainult et naised on meestega hädas.

Arvatavasti taheti selle teemaga näidata, et küll on kahepalgeline rahvas: meeste puhul räägitakse üht, naiste puhul teist. Aga võta näpust…