Olen püüdnud oma lapsi kasvatada ilma vägivallata – nii vaimse kui füüsiliseta, aga tulemuseks on 6-aastane, kes absoluutselt ei kuula, mida talle öeldakse. Tal on konkreetselt suva. Ei korista enda järelt, kiusab väiksemat õde, käib sahtlite kallal kus pole lubatud jne jne jne. Lisaks karjub nii minu kui isa peal, paugutab uksi ja lihtsalt möliseb vastu. Kõiki asju nõuab endale. Alustades koduloomadest ja lõpetades puhkusereisiga. Loomulikult ta ei saa kõiki neid asju, aga jube väsitav on see jõuline nõudmine vingumisega läbisegi.
Käisin läbi Gordoni perekooli loengud, et saada lahti nö suhtlemistõketest, osata last paremini kuulata ja temaga õigesti rääkida. Aga tal on sellest kõigest jumala p…hhui. Proovin järjepidevalt rakendada kõiki õpitud oskusi, aga täielik null.
Ma ei taha tema peale röökida, aga leian end seda aina enam ja enam tegemas, sest muudmoodi suhtlus lihtsalt ei toimi. Kurvaks teeb…
Kuidas teie sellise lapsega hakkama püüaksite saada?
Teema: Gordoni perekool ja ennasttäis laps
Paraku tasuks lapse kasvatamist alustada peeglisse vaatamisest. Kui inimene avalikus foorumis kasutab sõnu “mölisema” ja “p….i” siis arvata võib, et kodus on see sõnavara vähe kangem. Gordoni koolitusest tasuks aru saada selle ideest mitte ameerikalikest ninnu-nännu lausetest. Teiseks tuleb karjumise asemel kehtestada piirid ja see ka lapsele ära seletada. Piirid peavad olema mõistlikud, mitte võimu näitamiseks.
Mina olen jälle ostnud kõiki söögiasju, mida mulle reklaamides näidatakse, aga kõht on ikka tühi ja kehakaal tõuseb. Mida ma valesti teen?
Tõsiselt rääkides on tegu muidugi jälle trolliga, kes tuleb väitma, et kõik, kes kord elus last tutistavad või tema peale karjuvad, on lapsepeksjad. Täpselt samamoodi, nagu kord aastas pitsi tõstjad on kõik alkohoolikud. Mine siis Tarbijakaitseametisse, kui Gordoni perekool ei teinud sinu last selliseks, nagu tahtsid. Ehk saad vähemalt raha tagasi.
Paistab, et mees ka sul pehmo.
Meie poeg oli ka paras vastuhaukuja, aga isa juuresolekul oleks nagu pailapsiini saanud – aitäh ja palun ette ja taha, kõiki asju tehti ja söödi. Kusjuures isa pole mingi kuri inimene, aga konkreetne ja vajadusel karm.
Olen rahumeelne ja positiivne vanem, aga Gordoni mõned põhiteesid on minu hinnangul väikelaste puhul täiesti mööda (konfliktilahendamisega seotud ootused lapsele ei ole eakohased).
Esimese hooga tahaks ka ütelda, et ju see ikka kasvatuse viga on, aga tegelikult arvan, et võiksid lapsega psühholoogi vastuvõtule minna.
Võib-olla on tal keskmisest kõrgem tähelepanuvajadus, soov nooremast õest “tähtsam” olla, tunne, et teda ei kiideta piisavalt. Või siis hoopis midagi psüühikaga.
Küsimus on selles, kuidas olla lapsele autoriteet, olemata autoritaarne. Karta on, et sa pole küllalt “kõrgele” tõusnud lapsevanema kohale, oma suure arvestamisega ja arutamisega ja kuulamisega tähendab see seda, et laps ei võta sind kui autoriteeti, vaid omasugust. Seda autoriteeti on tegelikult lapsele vaja, sest siis ta tunneb, et tal on kellelegi toetuda, kellegi, kes pakub nõu, tuge, piire, tunnustust või ka laitust. Et on keegi, kes “teab, kuidas peab”. Et keegi teab ja ütleb, mis on hea, mis paha, miks on vaja käituda nii ja mitte naa. Lapsed vahel vajavad seda, et vanem ütleb, et vot nii peab olema ja tegema, sest nii tehakse, nii peab ja miks. Temal endal ju tegelikult on elukogemus, arusaamine ühiskonna kirjutatud ja kirjutamata reeglitest 0 (no 0,0 millegiga). Kui laps ei tunne teid sellised suuremad ja targemad olevat, eks ta peabki siis oma peaga kuidagi hakkama saama, aga teie arvamusega ta siis ei arvesta, siis on oma arust tema ise see, kes teab, kuidas peab.
Lapsevanema autoriteet ei seostu absoluutselt kuidagi ei vaimse ega füüsilise vägivallaga, vastupidi, kuidas selline vastandumine üldse mõttesse tuli? Mitte vitsa- ega sõimuhirmuga ei tule last kuuletuma saada!
Või on laps puhtviisiliselt armukade, kuna teda ainult keelatakse ja kästakse, laidetakse ja ta ei tunne, et teda armastatakse jne. Või siis ei pöörata muidu üldse tähelepanu, ka negatiivne tähelepanu on lapsele tähelepanu, et no vähemalt temaga tegeletakse.
Küsimus on selles, kuidas olla lapsele autoriteet, olemata autoritaarne. Karta on, et sa pole küllalt “kõrgele” tõusnud lapsevanema kohale, oma suure arvestamisega ja arutamisega ja kuulamisega tähendab see seda, et laps ei võta sind kui autoriteeti. Seda on tegelikult lapsele vaja, sest siis ta tunneb, et tal on kellelegi toetuda, kellegi, kes pakub nõu, tuge, piire, tunnustust või ka laitust.
Kahe poja emana ütlen – lapsi tuleb armastada, aga nad peavad teadma seda, et vanemad on nende autoriteedid. Seega minu poisid teavad, et vanemate sõna tuleb kuulata ja kui me midagi ütleme, siis tuleb seda ka teha, kas kohe või lepime kokku aja millal seda teeb.
Ajame ka vahest igasugu jama suust välja jne – aga ma ei luba iial lastel ülbitsemist vms. – kohe tuleb sellele reageerida keeluga.
6-aastane on juba eelpuberteet, mida sa siis teed kui päris pubekas majas on?
Paraku tasuks lapse kasvatamist alustada peeglisse vaatamisest. Kui inimene avalikus foorumis kasutab sõnu “mölisema” ja “p….i” siis arvata võib, et kodus on see sõnavara vähe kangem.
“Vingumine” oli ka veel.
Aga üldiselt rullub teemaalgataja postitusest lahti järgmine pilt:
Üksikema. Üsna noorelt lapse saanud, meest ei ole.
Kunstküüned, -ripsmed.
iPhone 6 Plus, kus ema pidevalt istub ja Malluka blogi loeb. Ja uusi sõnu nagu see lemmik “mööda m…nni” jne õpib. Kohe võtab kõik muidugi tarvitusele ka ja ega lapse eestki neid sõnu ei varjata.
Laps on kasvanud nagu oleks ilma emata; justkui puberteedist vanem õde oleks teda kasvatanud.
Täiesti segaduses, soovib meeletult tähelepanu ja oma areneva DNA osakeste ritta kasvõi paar ema hellusest ja hoolitsusest tekkivat mälupesakest.
Mida aga ei ole ja ei tule…
Laps sõltub ju geenidest ja keskkonnast ehk sinu ja su mehe geenid ning keskkond, milles ja kuidas te teda ise olete algusest peale kasvatanud. Midagi olete väga mööda pannud siin. Aga kindlasti pole hilja asja parandada.
Minu lapsel oli umbes 5,5 aastaselt midagi puberteediperioodi sarnast. Ja tean, et mitmel teisel lapsel on sarnases vanuses samuti nii olnud.
Niisiis omast kogemusest võiksin öelda, et võta seda kui puberteediaega. Aitab sulgi ehk pisut sallivamalt seda aega praegu võtta. Mingid piirid muidugi jäävad.
Juhul kui minu “diagnoos” on õige, siis lohutuseks lisan, et mu tütre päris teismeiga oli täitsa ok.
Jõudu ja kannatlikkust sulle igatahes.
Kui palju sul selle lapsega kahekesi aega on? Niimoodi et sina ja vanem laps lähete kahekesi koos ja teete midagi toredat? Ilma noorema õeta.
Kui sellist aega üldse ei ole, siis soovitaksin alustada sellest, et niisugune aeg tekitada. Ja sama ka õega.
Kõik lapsed soovivad sellist aega, mil vanem on ainult nende päralt ja eriti teravalt tunnevad seda vajadust vanemad lapsed, kes on varem seda saanud aga noorema sünniga sellest ilma jäävad. Ja siis see väljendubki trotsis umbes nagu sa kirjeldad.
Kui selline 1+1 aeg ei aita, siis psühholoogi juurde.
“Vingumine” oli ka veel.
Vabandust, aga sellist last, kes vahel ei vingu ( jah justnimelt vingumisest räägin, eesti keeles puudub sellele sõnale sünonüüm) pole olemaski. Vingumine on täiesti konkreetne termin, mis ei tähenda sama, mis nutmine ja jonnimine.
Gordoni perekooli ei tasu üksühele võtta. Sealt võib enda jaoks kasuliku välja noppida, aga palju on mõttetust. Näiteks kui ema ütleb lapsele, et ma olen kurb kui sa nii teed, siis selline laps nagu teemaalgatajal ainult naerab selle peale.
Mina soovitan olla konkreetne ja endale kindlaks jääda. Näiteks kui enam ekraaniaega ei saa, siis nii ongi. Kokkulepitud aeg on täis ja tahvel või telefon läheb kapi otsa. Laps võib väänelda, röökida jne, järgi anda ei tohi. Kui laps oma asju ei korista, siis pärast korduvat meeldetuletamist ja ettehoiatamist võtad prügikoti ja korjad kõik vedelevad asjad sinna sisse. Jne.
Laps peab vanemat austama ja suures osas on väikese lapse kasvatamine nagu koera dresseerimine.
Rahulikult räägid, kallistad jne. Aga samas jääd oma nõudmisele kindlaks ja ei tagane sellest, mis ütlesid.
Kõige jubedam on pidev tänitamine. Kui laps näeb, et oled konkreetne, siis muutub ka tema käitumine.
Ja ei tohi olla liiga pehmo – väike laps võib otsustada, kas soovib putru või võileiba, kuid pidev kõikide asjade lapsega läbiarutamine ja lapsel otsustada laskmine ei ole lapsele jõukohane ja võib põhjustada jällegi jonni ja hüsteeriat. Laps vajab vanemat, kes on autoriteet!
Olen püüdnud oma lapsi kasvatada ilma vägivallata – nii vaimse kui füüsiliseta, aga tulemuseks on 6-aastane, kes absoluutselt ei kuula, mida talle öeldakse. Tal on konkreetselt suva. Ei korista enda järelt, kiusab väiksemat õde, käib sahtlite kallal kus pole lubatud jne jne jne. Lisaks karjub nii minu kui isa peal, paugutab uksi ja lihtsalt möliseb vastu. Kõiki asju nõuab endale. Alustades koduloomadest ja lõpetades puhkusereisiga. Loomulikult ta ei saa kõiki neid asju, aga jube väsitav on see jõuline nõudmine vingumisega läbisegi.
Käisin läbi Gordoni perekooli loengud, et saada lahti nö suhtlemistõketest, osata last paremini kuulata ja temaga õigesti rääkida. Aga tal on sellest kõigest jumala p…hhui. Proovin järjepidevalt rakendada kõiki õpitud oskusi, aga täielik null.
Ma ei taha tema peale röökida, aga leian end seda aina enam ja enam tegemas, sest muudmoodi suhtlus lihtsalt ei toimi. Kurvaks teeb…
Kuidas teie sellise lapsega hakkama püüaksite saada?
Minu laps on saanud praktiliselt kõiki asju, mida on soovinud ja väga palju täiskasvanute tähelepanu. Ta ei vingu ega virise ja asju ka enam samas vanuses ei soovi. Jagab hoopis teistele.
Vahepeal kipub ka halvasti käituma, aga siis selgitame ja saab korda. Tavalise lapse käitumine. Kas lapsel on midagi puudu? Just väike õde sündinud?
Minu laps on saanud praktiliselt kõiki asju, mida on soovinud ja väga palju täiskasvanute tähelepanu. Ta ei vingu ega virise ja asju ka enam samas vanuses ei soovi. Jagab hoopis teistele.
Tore, et sul selline n.ö. kerge laps on. Kõik lapsed ei ole sellised. Minu esiklaps oli ka põrguline ja probleemid jätkusid veel algkooliski, kuigi ma olen väga konkreetne lapsevanem ja mingit liigset lubamist pole kunagi olnudki. Õnneks oli meil algklassides väga professionaalne õpetaja, kes suutis asjad ära hallata. Kodus siis tegelesime omakorda lapsega meie. Käisime ka igal pool psühholoogide juures jne. Praeguseks on tavaline teismeline, aga kerge temaga ei olnud.
https://www.youtube.com/user/behaviourchange1
Vaata neid videosid, äkki teie perele sobib.
Minu laps on saanud praktiliselt kõiki asju, mida on soovinud ja väga palju täiskasvanute tähelepanu. Ta ei vingu ega virise ja asju ka enam samas vanuses ei soovi. Jagab hoopis teistele.
Tore, et sul selline n.ö. kerge laps on. Kõik lapsed ei ole sellised. Minu esiklaps oli ka põrguline ja probleemid jätkusid veel algkooliski, kuigi ma olen väga konkreetne lapsevanem ja mingit liigset lubamist pole kunagi olnudki. Õnneks oli meil algklassides väga professionaalne õpetaja, kes suutis asjad ära hallata. Kodus siis tegelesime omakorda lapsega meie. Käisime ka igal pool psühhologide juures jne. Praeguseks on tavaline teismeline, aga kerge temaga ei olnud.
Kerge laps ta küll pole olnud. Pigem on see mõistlikkus saavutatud piiride kehtestamisega, selgitustööga ja lapsele tähelepanu pöörates. Kuna lapsele on asju ja tähelepanu lubatud, siis pole tal mingit survet neid enam vingudes nõuda. Varem nõudis kogu aeg.
Liigne konkreetsus, karmid reeglid ja karistused ei ole head lapsekasvatajad, niisamuti teine äärmus, kus last võetakse kui võrdset partnerit ja lubatakse kõike.
Meil ka Gordoni perekool läbitud, no midagi uut küll teada ei saanud. Eks see Gordon üks üleshaibitud moevärk ole, nõuanded on sellised, mille peale tuleb iga normaalne lapsevanem ka ise.
Minu laps oli selles vanuses muidu tore, ainult väga pika mäluga solvuja. Kui juhtus midagi, mis talle ei sobinud, ei osanud ta sellest kuidagi välja tulla. Nt hommikul pani endale parema jala kinga vasakusse ja kui tähelepanu juhtisin, siis solvus, ja jäigi kogu päevaks selle tõttu solvunuks – siis ei meeldinud talle mitte miski, kõik tundus halb, virises ja vingus iga asja pärast. Pidin nuputama, kuidas panna teda juhtunust üle saama, vastasel juhul võis ta viha pidada mitu päeva 🙂 Lapsed on hästi erineva iseloomuga isiksused.
No ja muidugi – vanemad olgu selged ja konkreetsed. Vahel on hea selgitada lapsele põhjalikult, miks midagi tegema peab, aga teine kord jällegi tuleb lihtsalt öelda, et tee ära!, pikem jahvatamine on liiast või muidu jäädki temaga sinna argumenteerima ja tegevus on tegemata.
Videod tunduvad väga huvitavad, aga minu ingliskeel ei ole nii tugev, et kõigest aru saaksin. Kahju!
Olen püüdnud oma lapsi kasvatada ilma vägivallata – nii vaimse kui füüsiliseta, aga tulemuseks on 6-aastane, kes absoluutselt ei kuula, mida talle öeldakse. Tal on konkreetselt suva. Ei korista enda järelt, kiusab väiksemat õde, käib sahtlite kallal kus pole lubatud jne jne jne. Lisaks karjub nii minu kui isa peal, paugutab uksi ja lihtsalt möliseb vastu. Kõiki asju nõuab endale. Alustades koduloomadest ja lõpetades puhkusereisiga. Loomulikult ta ei saa kõiki neid asju, aga jube väsitav on see jõuline nõudmine vingumisega läbisegi.
Käisin läbi Gordoni perekooli loengud, et saada lahti nö suhtlemistõketest, osata last paremini kuulata ja temaga õigesti rääkida. Aga tal on sellest kõigest jumala p…hhui. Proovin järjepidevalt rakendada kõiki õpitud oskusi, aga täielik null.
Ma ei taha tema peale röökida, aga leian end seda aina enam ja enam tegemas, sest muudmoodi suhtlus lihtsalt ei toimi. Kurvaks teeb…
Kuidas teie sellise lapsega hakkama püüaksite saada?
Nagu minu lapsest räägid 🙂
Käisin ka paar aastat tagasi samal põhjusel Gordoni perekoolis (vahva seltskond oli meil seal).
Poiss oli ka tollal 6. Esimene laps ja tõeline kuningapoeg-igas asjas peab olema esimene, kõike rohkem saama jne. Selline tugev natuur. Oi neid pisaraid, mida olen valanud.. Samas pole me kunagi lasknud endale pähe astuda ja alati sekkume, kui õe/ vennaga ebaõiglaselt käitub. Just see “mõlisemine” on see, mis mind hulluks ajab. Ja vastus “ei” on talle nagu kurtidele kõrvadele.
Minul see gordoni perekool asju paremaks ei teinud, kuna ma lihtsalt ei osanud selle lapse peal seda kasutada-minu kannatus ei ole nagu kaamlitatt, sel on piirid!
Aga… nüüd on laps 10 ja juba on parem, ausalt! Eks ta on ikka kõva pähkel, kuid samas on ta ka väga püüdlik ja hea. Ma ei ole tema käitumise pärast juba ammu nutnud. Jah, hulluks ajab ta mind endiselt, kuid iga päevaga läheb natukese paremaks. Kindlasti see nii ei oleks, kui oleksime ka ise pehmekesed. Me samas nõuame ka temalt palju (õppimine, kohustused, trennid jne).
Meie teised 2 last tunduvad tema kõrval nagu leebed inglikesed 😀
Gordonis on häid mõtteid, aga minu jaoks olid briti sarja super nanny nipid väga tõhusad. Et on olemas tegu, tagajärg, selgitus ja armastus. Minu meelest selles Gordoni teoorias jääb tagajärg puudu.
Muide, lapse puhul, kes ei saa sõnalisest selgitustest veel aru, kasutasin ka kutsika treenimise nippe ???? jällegi tegu ja tagajärg.
Rääkimine on tore küll, aga sorri, väikelaste puhul võidki heietama jääda. Kui kutsikas sitta õues sööb, siis ütled konkreetse terava häälega ei, suunad positiivse tegevuse juurde ja siis alles kiidad ja ainult positiivset tegevust. Ei hakka ju koerale seletama, et kakat süüa on paha-paha. Kuni nelja-viieaastane ei ole oma maailmast arusaamisoskusega sugugi kutsikast targem.
Selles su mure ongi, et sa pole teda kunagi keelanud ega julge seda teha. Laps teab seda ja ülbab edasi. Mees vist samasugune. Kahjuks või õnneks kuulub lapsevanemaks olemise hulka ka käskimine ja keelamine, oma sõna maksma panek.
Meil kodus roppusi üldse ei kasutata, ma ei luba seda. Eesti keel on ise piisavalt rikas, et ei pea venekeelseid roppusi kasutama. Lasteaias aga on möödapääsmatu, et laps “uue sõnaga” koju tuleb. Kohe keelan ära, ja kuulab. Ma üldse olen hämmingus iga kord, kui keegi räägib “minu laps ei kuula mind”. Noo Anna Abi, see on su oma viga.
Minu laps on käitumishäire diagnoosiga ja sarnase käitumisega (ei kuula absoluutselt, räägib vastu) on talle määratud raske puue ja individuaalõpe. Enne psühhiaatri juurde jõudmist saadeti ka lasteaiast lastekasvatamise kursustele. Kellel ei ole rasket last olnud, ei kujuta teise pere igapäevaelu ette.
Minu samasuguselt käituv vanem poeg sai kooliealisena käitumishäire jm diagnoose. Jube raske oli aga nüüdseks on täiskasvanu ja on enam-vähem OK.
Seega soovitan pigem abi otsida psühholoogilt, psühhiaatrilt, et probleemid ei aüveneks ja lõpetada enda süüdistamine. Ja jätta tähelepanuta need kanad kes väidavad , et nende laps küll midagi sellist ei tee ja viga on vaid kasvatuses.
