Eks on ikka nii, et nende värvitud juustega koolieelikute vanemad on ka ülejäänud inimeste hulgas selgelt äratuntavad.
Minu lapsel läks esimene aasta raskelt, ta on selline väga hea laps ja klassi sattus paar probleemest last, kellest üks armastas ka lüüa. Igakord, kui laps rääkist sellest – võtsin klassijuhatajaga ühedust, tegelesin sellega, suhtlesin teiste vanematega jne. Kool tõesti tegeles selle poisiga, sest kaebusi oli teisiga. Lapsel läks sõprade leidmisega raskelt, hea sõbra leidis pinginaabri näol, siis alati rõhutasin, et oluline ongi see, et sul on üks hea sõber, soosisime igati omavahel läbikäimist, võtsime väikestele reisidele kaasa, ka pinginaabri vanemad olid seda meelt.
Teema: Häbelik laps, kooliminek ja minu hirmud
14.07.2020 08:28
To report this post you need to login first.
19.07.2020 19:06
Tundub kangesti libateemana. Hambad ju vahetuvadki selles vanuses ja pigem on lapsed uhked selle üle. Kõrvarõngad ja värvitud juuksed on väga vähestel eelkooliealistel, telefone samuti enamikul pole. Kas tegu on koduse lapsega kes teiste lastega tavaliselt kokku ei puutu?
Endise lasteaiatöötajana võin öelda, et eelkooliealistel lakitud küüned on täiesti tavapärane. Mis veel jahmatavam – tegin ka sellest teema, ja seal vastajate seas leitakse, et isegi 3-aastaste puhul on ok ja “nii lõbus”.
To report this post you need to login first.
24.07.2020 23:04
Elumuutus ongi hirmutav, ei tea ju täpselt, mis ja kes seal on.
Minu tütar oli väga häbelik, siiani ikka introvert mis introvert. Lahtise peaga, aga kooli ei tahtnud minna, hirmutav.
1 sept aktuse piltidel on ahastuses nägu tal ja ühel pildil isegi pisar silmanurgas.
Käisime koolimaja vaatamas enne 1 septembrit, õppisime selgeks koolitee. Kodus seadsime sisse õppimise koha ja rääkisime mismoodi see kõik hakkab välja nägema.
Kaks nädalad saatsin hommikuti kooli ukseni. Arenguvestlustel mainis klassiõpetaja alati, et tütar on pigem omaette, ei ole suured grupis jooksja. Ajapikku tekkisid ka sõbrad, päris head sõbrad vist alates 6 klassist.
Nüüd on avatum, lõpetas just põhikooli viitega.
Tasub lapsele hästi palju enne lahti rääkida mis ja kus ja mismoodi hakkab olema. Võimalusel oleks hea, kui tunneb juba kedagi klassist.
Laps tunnetab vanema muret ja ärevust ka- vaatab, et kui juba ema muretseb, siis on raudselt midagi hullu 🙂
To report this post you need to login first.
26.07.2020 11:19
Mina olen oma 6-a küüsi lakkinud küll, põhjuseks asjaolu, et näris kogu aeg näppe ja sai viimaks ussid. Niisama rääkimisest polnud mingit kasu, viimaks ütlesin, et küünelakk on mürgine, kui veel sõrmed suhu paneb, on väga pahasti. See aitas. Käis mõnda aega oma lakitud küüntega ja saime sõrmed suust kätte.
Kriitidega salke on ka teinud, need tulevad pestes maha ju. Kooli lomulikult last sellisena ei lubaks, peole aga küll.
Mina jälle ei saa aru sellest telefonihullusest. Mul endalgi pole nutitelefoni, nupukas on. Leian, et esimese klassi lapsel pole mingit vajadust sellise vidina järgi, mees arvab teisiti. Mulle põhimõtteliselt lihtsalt hakkab väga vastu see telefoninäppimine, see on nii nõme, ka täiskasvanud inimeste puhul. Nagu mingi haigus.
Omast kogemusest ütlen, et poiste puhul on asjad olulisemad. Igasugused trendikad mänguasjad ja tehnika muidugi. Tüdrukutel on ikka rohkem sõbrannatamine, ja vidinad tegelikult ei loe, vaid klapp, kas jutt sobib jne. Minu tütrel on ainult üks sõbranna, ta on küll väga julge ja sõbralik laps, aga klappi lasteaiakaaslastega ei ole tekkinud. Olen ka sellepärast veidi mures, sest kooli läheb sama rühm (oleme maakohas). Ainus sõbranna, kes on, elab hoopis teises linnas.
Ega siin polegi soovitada muud kui lapsesse enesekindlust süstida. Mõnda aitavad asjad, mõnda tunnustus, mõnda tähelepanu. Hammaste asjus oleks hea panna paika mingi kindel tärmin, et millal võiks klambrid saada vmt. Oma hirme pole vaja lapsele näidata, see ei aita kuidagi kaasa.
To report this post you need to login first.
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
