Teema: Halb komme pereliikmel

Midagi muuta ei kavatse, nagu aru saan? Minu lapsed keelavad mind ka, kui küüsi närin, ma vabandan ja jätan järele. Selleks hetkeks. Lastele ütlen ka, et näed, halba harjumust külge harjutada on PAAALJU raskem kui seda hiljem välja juurida, seepärast ma ei soovita suitsu ja joomist näiteks.

Joomine ja segamini tuba pole absoluutselt võrreldavad. Mis on paksusaate vaatamine alkohoolikuga koos elamise kõrval? Alkoholi liigtarbimine pole mingi “halb komme”, see on haigus.

Alkohooliku laps

Minu arust ka ei ole alkoholism võrreldav sassis toaga või teleka vaatamisega. Igal inimesel võib ju olla mingi meelelahutus. Tihtipeale ei pruugi üks inimene mõista, kuidas teisele inimesele meeldib näiteks mingi konkreetse saade või tegevus. Aga inimeste maitse ongi ju erinev.

Kuna paksusaate vaatamine ja fb kasutamine on meelelahutus ning seni, kuni see kedagi ei kahjusta ja pereelu ei sega – näiteks ei jää sellepärast muud asjad tegemata, siis ei tohiks küll kellegi teise asi olla, kuidas sa oma vaba aega veedad. Teine asi on see, kui jätad lastele söögi tegemata, elad nii, et mustus kasvab üle pea, kodust välja enam ei viitsi minna, perega ühiste ettevõtmiste tegemine jääb soiku seetõttu, et sind huvitab vaid arvutis istumine või teleka vaatamine, siis muidugi … Aga nii nüüd küll ei tohiks olla, et kui lapse arvates on mingi seriaal või saade, mis ema huvitab, igav ja nõme, siis ema ei peaks seda vaatama.

Mina näiteks ei mõista, kuidas saab olla huvitav arvutimängude mängimine. Mul üks pereliige mängib. Aga seni, kuni muu elu selle all ei kannata ja midagi vajalikku sellepärast tegemata ei jää, ei hakka ma sellest probleemi tegema. Täpselt samamoodi ei mõista mu mees, kuidas ma viitsin nii palju perekoolis istuda. Aga istungi ju vaid siis, kui muud kohustused täidetud. Ja ükski pereüritus või -ettevõtmine sellepärast ära ei jää.

Kes tuba segi ajab? Kas lapsed koristavad ka või ainult näägutavad?

Ma olin see, kes vanemate kallal näägutas, et toad sassis, aga miskit ei muutunud ja ma ei saanud ise väga miskit teha kui neil oligi harjumus riideid jätta laiali jne. Oli mingi punkt, kus ma ei tahtnud enam külalisi kutsuda, st kodu õnneks ei olnud must ja räpane, vaid oligi see, et kinnised kapid olid asju pilgeni täis (hoiti alles vanu karpe garantii jaoks jmt träna), mida ma ära visata ei tohtinud kuna ehk läheb vaja. Asju oli nö rohkem kui panipaiga ruumi (korteri elu). Ehk ma sain asju küll korralikumalt sättida, aga ma ei saanud minna ja ära visata kapist vana voodipesu, käterätte, riided vmt mida ei kasutatud. Lapsena ma ei saa endale seda õigust võtta. Suht pointless tundus koristada (ja aidata) kui koristamisest otseselt kasu polnud, jah, tolmu, räpasust jmt ei olnud, kuid tõstad laualt sada asja maha, pesed ära laua ja siis tõstad need sada asja tagasi siis see pole koristamine.

Seega ma olingi pidevalt närvis ja omas toas peidus, ja siis sain mina võtta, et miks minu tuba sassis on. Ma vihkasin muudes tubades ja seal olemist ja see mõjutas minu igapäevast elu päris tugevalt. Seega ma ilmselt lapsena ka ei saanud aru, et kuidas sa võtad aega, et arvutis mingit lolli mängu mängida selle asemel, et kodu koristada. Igasugused nähvamised minu suunal, et ma võin ju ise koristada, ei olnud reaalselt ju võimalik. Jah ma pesin pesu, wc potti, põrandaid, võtsin tolmu jne, aga reaalselt see ei muutnud probleemi, mis oli ja ma lapsena ei saanud seda lahendada ja see ei olnudki minu lahendada.

Lihtsalt jagan teist vaatepunkti.

Kas elad lastega koos, et nad nii täpsel teavad?

Kui koos ei ela, siis nende küllatuleku ajaks korista ära, ära nende külasoleku ajal istu fb-s pikalt (see tõesti ka ebaviisakas) jne.

Kui koos elate, siis segi tuba ajab tõesti närvi. Kaua sa aga fb istud, siis see pole kellegi teise asi, ehk ainult nii palju, et õpetavad sind privaatsussätteid kasutama ja mitte igal teemal avalikult sõna võtma 🙂

Huvitav teema ja siin sõltub palju sellest kui vanad need lapsed on ja kus elavad. Ma saan täiesti aru, et kui on kodus elavad  koolilapsed, kellel pole alternatiivi kuhugi minna, et nad siis midagi ütlevad. Sest kõike ei saa laps ise koristada, isegi kui tahaks. Kui näiteks vanemate asjad on laiali, tööpaberid, riided. Teisel inimesel on raske neid koristada ja see ka muidugi, et kui polegi ruumi kuhugi asju panna, sest kapid on pahna täis. Need kooliealised lapsed ehk tahavad külalisi kutsuda, aga neil on piinlik, sest kodu on nii sassis. Teine variant on see, et nad ei suuda keskenduda näiteks õppimisele. Minu meelest eriti praegusel kodukooliasjastul on oluline, et kodus oleks õppimiseks head tingimused ja mind ka väsitab sassis tuba, isegi kui see pole minu tuba. Kui on üldkasutatav ruum nagu elutuba või köök, esik, vannituba, siis on kõigi pereliikmete kohus seda ühiselt korras hoida. Oma toas tehku mis tahavad, vaid puhtuse nõue on.

Aga kui tegemist on täiskasvanud lastega, siis on teine asi. Võiks ju arvata, et täiskasvanutel on rohkem sõnaõigust, aga minu meelest mitte. Täiskasvanutel on vabadus teha mida nad tahavad. Kui suur laps tuleb õiendama, et talle midagi ei meeldi, siis on tal ehk aeg oma kodu hankida. Kasutagu seda mitte rahulolu motivatsiooniks ise edasi jõuda. Kui küllatulevad täiskasvanud lapsed hakkavad õiendama, siis see ka justkui pole lubatud, aga on mõistetav. Kui laps on kodust välja kolinud ja tuleb koju, siis ikka tahaks teda hästi vastu võtta ja sassis elamisse külla saabuv laps tunneb et tema tulek nagu pole piisavalt oluline, et enda ümber pisut koristada ja last harva nähes on FB-s istumine ka liig. Paksusaadete vaatamine häiriks mind kui last siis kui ma ise oleks ka paks ja oma ema puhul häiriks kui ta mu laste ees seda vaataks, lihtsalt ei tundu hea eeskuju lastele.

Aga üldse on tänapäeva lapsed, nii päris lapsed kui täiskasvanud lapsed, vist julgemad oma arvamust avaldama. Julgus on tore asi ja see kui julgetakse oma vanematele midagi öelda näitab et vähemalt nad ei karda. Samas ajab see närvi ka. Sest iseendaga võrreldes mulle tundub, et see oli respekt, et ma oma vanematele etteheiteid ei teinud, mitte tingimata julguse puudus. Eks ma tegin ka etteheiteid, aga mitte selle kohta, mida nemad tegid või kuidas elasid. Pigem tegin etteheiteid kui nad minu asjadesse liigselt sekkusid.

Kui ma oma 18 a. “last” vaatan, siis tema nõudmine et me ostaks ühe uue kodumasina sest vana teeb häirivat häält, tundus mulle natuke ülbe. Seda häält on maksimum 3 minutit päevas, kannata ära või osta ise oma teenitud raha eest see uus masin mitte ära nõua teistelt. Kui talle seda ütlesin, siis teatas mulle et mina ei talu mingit kriitikat ja esitas veel ühe lisanimekirja asjadest mis talle närvidele käivad. Siis pidin küll mõttes kümneni lugema et mitte närvi minna. Ma poleks oma emale sellist nimekirja esitada söandanud. Aga kus läheb piir ma vist ka täpselt ei tunneta. Loomulikult peab teiste soovide arvestama, aga endale pähe istumist ka ei luba.

Väga oluline on ka see, kuidas neid soove ja arvamusi esitatakse. See on ka hea õppetund. Minu laps esitas vinguvalt ja lisanimekirja juba vihaselt. Kui ta oleks huumoriga naeratades öelnud, et masin teeb sellist häält, kui kuldkalalt soovida saaks, siis ta sooviks uut masinat. Siis sellise suhtumisega oleks tal tunduvalt suurema tõenäosusega õnnestunud kedagi endaga nõusse saada.

Mina üks teine kägu, aga sobin teemasse – vanemad alkohoolikud, koristada ei armastanud. Minust sai korra ja puhtuse hull kuskil pubekaeas. Kuna mul päeval koristada ei lastud ja ei olnud mugav ka teiste jalus seda teha, siis ma koristasin öösel. Teised magasid, mina pesin põrandaid. Kui linnas kõrgkoolis käisin, siis käisin u iga 2 nädala tagant mustust rookimas. Nii aastaid, ühel hetkel ma enam ei läinud. Üldse ei läinud. Kui enne see koristamine ühele vanematest üldse ei sobinud, siis nüüd oli muidugi vastupidi – et miks ei tule. Aga mul sai villand.

Enne laste sündi oli mul endal kõik väga korras. Mehe lisandudes nägin rohkem vaeva. Kui lapsed sündisid, nägin veel rohkem vaeva. Mees ei aidanud, aga kritiseerima oli kange. Koristasin hullumiseni, ka puruhaigena jne. Kui lahutasin (mehel kalduvus alkoholile ja suhted pikalt halvad), siis läks ka minu koristamise isu tasapisi üle. Muutusin täitsa Harju keskmiseks. Minu tuba on üldjoontes korras, üldkasutatavad ka enam-vähem. Kapid kohati üsna segi. Lastel nii ja naa, neil on närvid terved, kannatavad segadust hästi. Ja mina ka enam öösiti ei korista 😛

Koristamisega on ka see teema, et inimeste arusaam korrast on erinev, ise armastan  korda, et asjad on omadel kohtadel, ei vedele kappide peal ega tooli seljatugedel.  olen oma elamise nii sättinud, et ei lähegi hullult segi – palju on kappe, panipaiku, korvide-karpide süsteem aitab korras hoida.

Aga on ka neid, kes iga päev 2-3 tundi koristavad ja ikkagi ei ole rahul.

Tutvuskonnas oli üks paar, kelle elamine oli räpane, ausalt endal oli ebamugav seal käia, kuna minu n.ö. latist olid nad ikka kõvasti all pool. Seega ei käi seal, kuna tunnen ennast ebamugavalt.

Teine – teatud tervisehäired võivad ka sellise sealaudastamise tekitada – näiteks depressioon, krooniline d-vitamiini puudus (tekib väsimus, käega löömine jne).

#3644127:

Joomine ja segamini tuba pole absoluutselt võrreldavad. Mis on paksusaate vaatamine alkohoolikuga koos elamise kõrval? Alkoholi liigtarbimine pole mingi “halb komme”, see on haigus.

Alkohooliku laps

Igasugune liigne sõltuvus on haigus. Tuba sassis, pereproua istub feissis või vahib paksusaadet, laste märkused sel suunal on targutamised. Ausalt öeldes mina selle pere lapsena ootaks pikkisilmi kui sealt imelikust kodust minema saaks.

Viimasele – tänu sellele, et äi ei teinud testamenti, sai tehtud läbi see pärmine ja siis ämmale osa üle andmine – siis oli ämm nõus kohe notaris testamendi tegema, et korter jääb  teisele lapsele. Ausalt ei soovi mehe vanematelt midagi ja oleme väga rahul, et korteri saab mehe vend. Saame mehe ämmaga väga hästi läbi,  aga  mees ega mina ei taha sellest varast midagi endale.