Tere. Palun soovitage Tallinnas head LASTE psühholoogi.
Probleem söömisega… 10ne aastane laps ei söö normaalset toitu, mida kodus teeme. Peab eraldi tegema kindlaid asju. Olen proovinud erinevaid taktikaid. Vaimselt nii väsinud, ei oska teha enam midagi…
Tead, see toiduga pirtsutamine on vist enamikul tänapäeva lastel, kahjuks. Minu lapse kooli tervishoiutöötaja andis hiljuti ajalehele intervjuu ja tõi seal ühe suurima probleemina välja selle, et tänapäeva lapsed ei oska enam süüa tavalist, normaalset toitu. Seega on nad pidevalt näljas, veresuhkur madal, mis toob kaasa tunnis keskendumisraskused, halva enesetunde jne. Eriti teismelised tüdrukud kipuvad tundides aeg-ajalt minestama. Seda saaks parandada, kui laps hommikul kodus mingit lihtsat toitu, nt putru sööks.
Meie laste maitsemeel on kõiksugu maiustuste ja “eriliste” roogadega ära rikutud. Kohuke annab kiire energialaksu, kuid see on lühiajaline. Olime kord külas, kus 10-a perepoeg üldse ei istunudki teistega koos lauda sööma ja ema ei pannud talle isegi taldrikut lauale. Neil pidigi niimoodi olema, iga päev. Ja siis millalg läks sel kümnesel kõht tühjaks, selleks ajaks aga oli toit laualt juba koristatud. Ning siis ema andis talle viieka, ning poiss läks kõrvalasuvasse bensiinijaama ja ostis endale burgeri. Pidi olema tavapärane elu neil.
Mure on väga tuttav ka meie peres. Ega siin mingit imenippi olegi, kui lihtsalt tuleb lastele selgitustööd teha, et peab sööma tavalist kodutoitu. Üritavad ikka nihverdada, hakkavad lauas naerma ja lollitama – eesmärgiga, et ma ajaksin nad lauast minema. Seda nad tahavadki, kuna siis nad ei pea kodutoitu sööma ju. Lihtsalt korrutangi, et kui päristoit söömata, siis ei mingeid jäätiseid-kohukesi-küpsiseid-hamburgereid!
Vahel on tuju päris kehv, kui olen valmistanud korraliku lõunasöögi, lihatükk, kartulid, kaste ja toorsalat, ent lapsi sööma kutsuma minnes avastan, et lapsed on vahepeal nahka pistnud paki juustupulki, teise paki kananagitsaid ning kolmanda paki küpsiseid – ega taha ema valmistatud tervislikku lõunasööki nähagi.
Psühholoogi peale ma siin ei loodaks, tema imet ei tee. Pigem tuleb endal kodus see selgitustöö ära teha ja kui laps liialt valiv, siis radikaalselt piirata näkside kättesaadavaks muutmist.
Kas selektiivne toitumishäire on välistatud? Tallinna Lastehaiglas on söömishäirete osakond täiesti olemas.
Psühholoogi peale ma siin ei loodaks, tema imet ei tee. Pigem tuleb endal kodus see selgitustöö ära teha ja kui laps liialt valiv, siis radikaalselt piirata näkside kättesaadavaks muutmist.
Üks asi on toiduga pirtsutamine ja teine asi tõesti kui laps keeldub söögist. Isegi ilma näkside võimaldamisete, pigem nutab tühjast kõhust, kui reaalset toitu suhu paneb. Kui paneb, keerutab seda ja teeb öökimisliigutusi (erineva toiduga), alla neelata ei suuda. Psühholoogi vm spetsialistiga konsulteerida ei tee paha, kui selline olemas on.
Mina oleksin samast infost huvitatud Tartus.
Psühholoogi peale ma siin ei loodaks, tema imet ei tee. Pigem tuleb endal kodus see selgitustöö ära teha ja kui laps liialt valiv, siis radikaalselt piirata näkside kättesaadavaks muutmist.
Üks asi on toiduga pirtsutamine ja teine asi tõesti kui laps keeldub söögist. Isegi ilma näkside võimaldamisete, pigem nutab tühjast kõhust, kui reaalset toitu suhu paneb. Kui paneb, keerutab seda ja teeb öökimisliigutusi (erineva toiduga), alla neelata ei suuda. Psühholoogi vm spetsialistiga konsulteerida ei tee paha, kui selline olemas on.
Mina oleksin samast infost huvitatud Tartus.
Olen konsulteerinud, kasu null. Neil pole olemas mitte mingeid imenippe, lihtsalt teevad selle jutu põhjal, mis sina (või su laps) talle räägib, oma peas oletusi ja arvavad midagi. Aga last sööma see ei pane. Sulle räägitakse ainult tavapärast juttu, et ära pööra lapse söömishäirele mitte mingisugust tähelepanu, jää rahulikuks jne – aga seda tead sa ilmselt ju isegi. Ja kui vastad, et aga siis jääb ju laps täiesti nälga, järgi proovitud – laiutatakse käsi ja ongi mõistus otsas.
Olen sinuga samas paadis, mu varsti 13a poiss sööb ka umbes 10 kindlat asja ja need on täiesti teised asjad kui meie sööme. Seejuures ta vähe ei söö, isu on kasvanud teismeea lähenedes, aga pidevalt samu asju ja loomulikult soovib ülivähe juurvilju ja ka liha, kala üldse mitte, piimatooteid väga vähe. Need vähesedki asjad peavad olema kindla maitsega, mistõttu sõltun teatud kaubamärkidest ja lähen stressi, kui poes neid parasjagu pole. Kattuvaid sööke pere söögilauag on vast 2-3 (kartulipuder, müsli jogurtiga, võileivad). Olen ka vaimselt väga väsinud. Ei viitsi enam üldse uusi asju ka endale teha, sest mis mõtet sellel on. Meie aga käime juba psühholoogil, küll mitte selle teema tõttu, psühholoog ütles, et ta ei oska sellega tegelda. Soovitas toitumisnõustajat.
Olen konsulteerinud, kasu null. Neil pole olemas mitte mingeid imenippe, lihtsalt teevad selle jutu põhjal, mis sina (või su laps) talle räägib, oma peas oletusi ja arvavad midagi. Aga last sööma see ei pane. Sulle räägitakse ainult tavapärast juttu, et ära pööra lapse söömishäirele mitte mingisugust tähelepanu, jää rahulikuks jne – aga seda tead sa ilmselt ju isegi. Ja kui vastad, et aga siis jääb ju laps täiesti nälga, järgi proovitud – laiutatakse käsi ja ongi mõistus otsas.
Jah. Ei olegi imenippe. Elab oma mõne toiduaine peal kuid ja aastaid ning kui hästi läheb, tuleb mõni variatsioon aastatega juurde.
(Selektiivse toitumishäirega lapse ema juba 17 aastat.)
Tallinnas dr Valvas
Lisaks soovitan toitumisterapeuti või nõustajat. Näiteks Maarja Luik. Tal on fb-s ka grupp Laps ja toit, tervis läbi teadliku toitumise.
Minu meriseal on ka selektiivne toitumishäire. Nimelt sööb ta juba 3. päeva järjest ainult tillivarsi. Õnneks on see häire kergesti ravitav: 2 päeva dieeti heina ja vee peal ja selektiivne häire on kohe unustatud.
Mul ka laps valib. Perega suurt midagi ei kattu. Mida suuremaks on saanud, seda rohkem valik laieneb. Nt 1 leivasordi asemel 3 ja sööb pirukaid. Mida enne ei teinud.
Ma lihtsalt järjekindlalt pakungi erinevaid asju. Ja avastan üllatavaid asju mida ta sööb.
Ja ta käib ise poes ja toob enda toidu mis pole vaid krõpsud vaid üsna ok valik.
Minu oma on juba 19.
