Ajendatuna Eesti Ekspressi artiklist https://ekspress.delfi.ee/kuum/helikoptervanemad-emad-ja-isad-kelle-hoolitsus-lapsi-lammatab?id=84638555, kas olete ise ka sellised või tunnete mõnda?
Mina isiklikult ei tunne, aga virtuaalseid helikoptereid on mul küllaga, need on perekooli kanad. Alles eile üks oli mures, et tema 6-aastane linnupoeg heitub raadioreklaami peale ja siis tuleb kohe jaama vahetada. Ja üks nimeline kasutaja väitis, et matuse ajal ei tohiks leinajate nägemisulatusse sattuda laste kirjud mütsikesed (siis ilmselt heitvad need, kelle vanemad kunagi olid helikopterid).
Kõik need näited on nagu siit foorumist võetud. Ei saagi aru, kas see on normaalne või ebanormaalne enam. Vene ajal tundunuks see kõik kindlasti ebanormaalne, siis oli suhtumine-kannata, talu, ära lase end segada, ole üle, ära tee tühjast tüli. Tagasi hoidis ka piinlikkus, et mis teised arvavad, teised naeravad välja.
Kõik need näited on lihtsalt elust enesesest ja perekooli foorumis käibki kenake läbilõige kogu ühiskonnast.
mis puutub väitesse, et vene ajal tundunuks see ebanormaalne, siis mkm. Lapsi vati sees hoidvaid vanemaid oli siis ka. Seltsimehi, kes olid võrdsemad, kui kõik teised. Ei hoidnud neid mingi piinlikkus tagasi.
Kõik need näited on lihtsalt elust enesesest ja perekooli foorumis käibki kenake läbilõige kogu ühiskonnast.
mis puutub väitesse, et vene ajal tundunuks see ebanormaalne, siis mkm. Lapsi vati sees hoidvaid vanemaid oli siis ka. Seltsimehi, kes olid võrdsemad, kui kõik teised. Ei hoidnud neid mingi piinlikkus tagasi.
Just. Meil käis klassist mõnel veel 4. klassis igal õhtul vanaema järel. Kusjuures elasime suhteliselt ühes kandis ja mina sain küll juba peale esimest esimese klassi koolinädalat ise käimisega hakkama.
Kuulsin just emast, kes oma 12-aastast siiani magama paneb, s.t. peab kõrval olema, kuni laps uinub. Ja selline napakas töötab veel lasteaiakasvatajana.
Loomulikult olen ma helikoptervanem. Kui seda just nii äärmuslikult peab nimetama ja rõhutama. Mis ma pean olema siis. Mingi umbeükskõikne läbi päevade-kuude-aastate kulgev mammi? Loomulikult ma olen oma lastega tihedalt seotud. Kogu suhtlus on väga intensiivne koguaeg(no olenevalt lapsest väikeste iseärasuste ja ka ajaliste intervallidega). Tuleb ette perioode, kus üks või teine pool justkui unustab oma olemasolu, aga mingid olukorrad jälle taastavad selle ja rütm jätkub.
Näiteid tooma ma ei hakka, sest igast jumala sõnast ja tähest hakkab mõni kinni ja kukub targutama.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, olen ma ka helikopterabikaasa. Ja vastupidi. Aga olgu potentsiaalne murettundja rahulik – me keegi ei tunne ennast lämmatatuna, ahistatuna, lapsepõlvest või täiskasvanu-vabadusest ilmajäetuna.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, olen ma ka helikopterabikaasa. Ja vastupidi. Aga olgu potentsiaalne murettundja rahulik – me keegi ei tunne ennast lämmatatuna, ahistatuna, lapsepõlvest või täiskasvanu-vabadusest ilmajäetuna.
Noh, siis sa ei ole helikopter, kui lastel sellest kahjustusi pole – järelikult sa ei liialda. Helikopteri nimetust väärib ikka see vanem, kes lapse eest hoolitsemisega liialdab, sellesse ruumi tungib, kus laps lapsepõlves iseseisvust ja toimetulekut peaks õppima.
Mina kipun teinekord üle piiri minema, eriti käib see igasuguse transpordi kohta – kui laps on kuskilt õhtul tulemas või minemas, siis olen ka gümnaasiumiealist valmis transportima. Me muidugi ei ela ka linnas, vaid tsibake väljas ning busse käib harva. Muudes asjades aga on mul südametunnistus puhas, lapse koolitöid pole kunagi ära teinud (olgu, meenutanud olen küll algklassides, et midagi vaja teha), hinnete eest võitlema pole ka pidanud. Samas ma ei või kindlalt väita, et ma seda ei teeks, kui vaja oleks. Ma lihtsalt ei tea, pole vajadust tekkinud.
Just. Meil käis klassist mõnel veel 4. klassis igal õhtul vanaema järel. Kusjuures elasime suhteliselt ühes kandis ja mina sain küll juba peale esimest esimese klassi koolinädalat ise käimisega hakkama.
See repliik jäi mul kriipima. Tegelikult ei peaks sellisele olukorrale hinnanguid jagama. Võib-olla see laps oli ise arglikum ning soovis saatmist. Minu poeg on suhtlusolukordades arem ning kui teised temaealised juba ilma vanemata trenniklubiga võistlustel käisid, käis meie pojaga alati vanem kaasas – sest ta muidu ei oleks lihtsalt läinudki. Nüüdseks on ta sellest hirmust välja kasvanud ja käib üksi – siin ei saa küll väita, et saatmine siin liigne oleks olnud. Ta oli ka 4. klassis, kui veel kaasas käisime.
Just. Meil käis klassist mõnel veel 4. klassis igal õhtul vanaema järel.
On väga suur vahe, kas vanemad teevad selliseid asju lähtudes lapse ohutusest ja vajadusest (nt teavad, et laps oleks liikluses hooletu ja võiks auto alla joosta, kardab jne), siis ei ole see mingi helikopterlus. Helikoptervanemad on need, kes teevad selliseid asju olenemata sellest, et laps ei vaja ega palu selliseid “teeneid” ja et nad objektiivselt võttes takistavad sellega lapse iseseisvust. Nad ei tee neid asju lapse huvidest, vaid enda kiiksudest lähtuvalt.
Lapsevanemaid, kes iga kolmega õpetajaga pahandama või otse direktori juurde tormasid, oli ka vanasti jne.
mina samas paadis pritnispeeersiga.
Hõljun ümber oma laste, sekkun kõigesse, kuhu lastakse ja olen ka oma abikaasa samale suhtumisele ärgitanud. No mis valu on LAPSI iseseisvaks ja omapäi toimetulevaks kiirustama? Nad on lapsed, neil on õigus tunda end turvaliselt ja hoituna.
Kui nad on valmis, hakkavad ise tiiva alt välja suruma. Minu laste puhul nii vähemalt on.
Kõrvaltvaatajale tundub meie käitumine ilmselt ahistav ja lämmatav. Mu abikaasa püüdis mulle mitu aastat “mõistust pähe panna” ja süüdistas justnimelt laste lämmatamises. Praeguseks on ise mõistnud, et turvatunne on laste arengus tähtsaim. Sellest turvatundest tuleb edaspidi iseseisvumine, enese eest seismine, julgus ja tarkus.
Mitte ükski linnuema ei lükka elujõulist poega üle pesaääre, poeg hüppab ise siis kui selleks päriselt valmis on. Üle ääre lükatakse nõrgad ja eluks kõlbmatud. Kas teie lapsed on teistele lükata-tõmmata?
Loomulikult olen ma helikoptervanem. Kui seda just nii äärmuslikult peab nimetama ja rõhutama. Mis ma pean olema siis. Mingi umbeükskõikne läbi päevade-kuude-aastate kulgev mammi? Loomulikult ma olen oma lastega tihedalt seotud. Kogu suhtlus on väga intensiivne koguaeg(no olenevalt lapsest väikeste iseärasuste ja ka ajaliste intervallidega). Tuleb ette perioode, kus üks või teine pool justkui unustab oma olemasolu, aga mingid olukorrad jälle taastavad selle ja rütm jätkub.
Näiteid tooma ma ei hakka, sest igast jumala sõnast ja tähest hakkab mõni kinni ja kukub targutama.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, olen ma ka helikopterabikaasa. Ja vastupidi. Aga olgu potentsiaalne murettundja rahulik – me keegi ei tunne ennast lämmatatuna, ahistatuna, lapsepõlvest või täiskasvanu-vabadusest ilmajäetuna.
Ja lisaks passib su mees tühjade kätega kassasabas, et sa saaksid viimasel hetkel oma käruga sabasse vahele pressida.
No mis valu on LAPSI iseseisvaks ja omapäi toimetulevaks kiirustama?
Nii tõenäoliselt mõtlevadki kõik kanavanemad.
Mitte ükski linnuema ei lükka elujõulist poega üle pesaääre,
Justnimelt seda nad teevad, ära räägi ornitoloogiast kui muffigi ei tea. Kui ka otse ei lükka, siis jätavad toidutoomist vähemaks ja üritavad igatmoodi poegi pesast välja lendamist harjutama meelitada.
Mul on lapsepõlvest meeles üks poiss, kellel vanaema alati passis mõnedkümned meetrid eemal, kui poiss teiste lastega ehk meiega mängis. Oli sügav nõukaaeg, tegu rahuliku ja väikse külaga. Kõik lapsed tulid ligemalt või kaugemalt küla mänguplatsile kokku, lasti mäest alla või mängiti luurekat või palli, mida iganes. Aga ühel poisil oli vanaema alati taustal tiksumas, mistõttu ega tal kõige parem tunne polnud ja tibake vaadati viltu, suhtuti temasse kui memmekasse, kampa eriti ei tahetud. Eks meil enamusel vaatasid emad aeg-ajalt aknast välja, kas me elus ja olemas oleme, aga sellist maniakaalset jälgimist ei olnud. Tänapäeval muidugi teised ajad ja päris niimoodi laokile lapsi enam ei jäeta. Aga selles polegi point. Tahtsin öelda, et sellest poisist, kes oli peres üksiklaps ja kes oli meeletult turvatud ja üle-hoitud, ei tulnud lõpuks midagi asjalikku, kui üks hetk vabadus saabus, siis läks käitumine täiesti käest ära. Lapse psüühika keeratakse paigast ära, kui terve lapsepõlve vanemad teda innukalt vati sisse topivad.
Ühte tüdrukut tean veel, keda ema lapsepõlves hoolitusega lämmatas, a la soojal suvepäeval pidi lapsel jope seljas olema ja lukk eest kinni, et äkki ikka tuul tõmbab läbi, jne jne. See tüdruk hakkas mässama, saatis mingi hetk ema nõudmised kuu peale ja temast on saanud igati tipp-topp tüdruk.
Maniakaalne helikoptervanem teeb oma lapsele kindlasti karuteene, kusagil läheb piir, mis on ok ja mis ei ole.
Praeguseks on ise mõistnud, et turvatunne on laste arengus tähtsaim. Sellest turvatundest tuleb edaspidi iseseisvumine, enese eest seismine, julgus ja tarkus.
Mitte ükski linnuema ei lükka elujõulist poega üle pesaääre, poeg hüppab ise siis kui selleks päriselt valmis on. Üle ääre lükatakse nõrgad ja eluks kõlbmatud. Kas teie lapsed on teistele lükata-tõmmata?
Aga mis vanusest pole laps enam laps? Millal ta õpib ühistransport kasutama, endale süüa tegema, ise treeneri ja õpetajaga asju ajama, poes käima, suveks töökohta hankima jms. Mina arvan, et lapsel tuleb lasta vähehaaval iseseisvuda, muidu tuleb täiskasvanuks saamine liiga suure šokina. Minu jaoks on turvatunne see, et kui lapsel on küsimusi, siis vanem vastab. Näiteks õpetab, kust leida rongi sõiduplaani. Kui tekib hädaolukord (näiteks laps kaotab välismaal passi) siis vanem sekkub, aga muidu mitte.
Miks peakski laps iseseisvuma? Kõik see punt eksisteeribki kambana, kõik sugupõlved koos. Koos käiskse ametiasutustes või otsitakse ühele tööd. Perekonnad otsivad mehi-naisi, kellele vaja. Töötab ju päris hästi.
mina samas paadis pritnispeeersiga.
Hõljun ümber oma laste, sekkun kõigesse, kuhu lastakse ja olen ka oma abikaasa samale suhtumisele ärgitanud. No mis valu on LAPSI iseseisvaks ja omapäi toimetulevaks kiirustama? Nad on lapsed, neil on õigus tunda end turvaliselt ja hoituna.
Kui nad on valmis, hakkavad ise tiiva alt välja suruma. Minu laste puhul nii vähemalt on.
Kõrvaltvaatajale tundub meie käitumine ilmselt ahistav ja lämmatav. Mu abikaasa püüdis mulle mitu aastat “mõistust pähe panna” ja süüdistas justnimelt laste lämmatamises. Praeguseks on ise mõistnud, et turvatunne on laste arengus tähtsaim. Sellest turvatundest tuleb edaspidi iseseisvumine, enese eest seismine, julgus ja tarkus.
Mitte ükski linnuema ei lükka elujõulist poega üle pesaääre, poeg hüppab ise siis kui selleks päriselt valmis on. Üle ääre lükatakse nõrgad ja eluks kõlbmatud. Kas teie lapsed on teistele lükata-tõmmata?
Sa ei ole päris normaalne. Vabandust, minu arvamus.
Aga mis vanusest pole laps enam laps? Millal ta õpib ühistransport kasutama, endale süüa tegema, ise treeneri ja õpetajaga asju ajama, poes käima, suveks töökohta hankima jms. Mina arvan, et lapsel tuleb lasta vähehaaval iseseisvuda, muidu tuleb täiskasvanuks saamine liiga suure šokina. Minu jaoks on turvatunne see, et kui lapsel on küsimusi, siis vanem vastab. Näiteks õpetab, kust leida rongi sõiduplaani. Kui tekib hädaolukord (näiteks laps kaotab välismaal passi) siis vanem sekkub, aga muidu mitte.
Seda ma ju ütlesingi, et laps ise hakkab tõrjuma kui tunneb, et on valmis iseseisvalt katsetama. Kuniks ta abi palub, seniks olen ma olemas.
Kui laps ei ole veel mõistlikus vanuses valmis ise katsetama asju, mis vanemale tunduvad juba normaalsed ise hakkama saada, tuleb maha istuda ja uurida, mis last takistab. See on ju elementaarne.
Ma ei lükka 7-aastast üksi kooliteele kui oleme ühel korral selle koos läbi jalutanud. Erinevaid situatsioone nii tänaval kui ühistranspordis (rääkimata eriolukordadest, n hilinemine, kuskile liiga vara jõudmine) tuleb ette kindlasti veel vähemalt poole aasta jooksul, lisaks veel erinevad ilmastikuolud läbi kooliaasta – iga laps tunneb rõõmu kui ta saab seda teed harjutada turvaliselt.
Õnneks õpivad mu lapsed koolis, kus on täiesti normaalne teada nii palju oma lapse koolipäevast kui endal soovi on. Kuni selleni välja, kes kellega vahetunnis mängis ja kuidas õpetaja lahendas olukorra, kus lapsed tunnis kaasa ei töötanud. On loomulik, et ma lapsevanemana veendun, et mu laps on piisavalt ette valmistatud erinevateks stressiolukordadeks ja olen alati valmis lapse tagasi “vati sisse” pakkima kui tundub, et ta seda vajab. Küll jõuame millalgi uuesti proovida.
Üks mu lastest veel õpib, kuid passi järgi on täiskasvanu. Ei tee rumalusi, aga ei ole ka mingi hellik lumehelbeke. On hoopis väga asjalik ja abivalmis kodutöödes ja õdede-vendade hoidmises-kaitsmises, õpib rahuldavalt, elab viisakat sotsiaalelu. Seni kuni õpib, on ta samaväärne laps nagu iga teinegi meie peres ja me ei pane talle kohustust otsida eraldi eluase ja töökoht, et omapead hakkama saada. Ta ei kuritarvita meie usaldust, katsetab täiskasvanuelu väga mõõdukalt ja läbimõeldult.
Mõni siinne mitte-helikopter ilmselt viitaks lapse passis olevale sünniaastale ja koliks oma järeltulija joonelt tänavale – olgu iseseisev! Või on nende lapsed juba omal algatusel ammugi kodust mujale ära põgenenud, sest kui ikka sünnist saadik igal sammul iseseisvuma sunnitakse, siis ei olegi tarvis nii kaua, täit 18 aastat oodata. Saab elukooli juba vähemalt 14-aastasena lõpetada ja täitsa iseseisev olla. Ainult Jumal teab, kui katkised ja õnnetud need lapsed oma bravuuri ja mul-on-kõigest-kama maski all tegelikult on.
Aga mis vanusest pole laps enam laps? Millal ta õpib ühistransport kasutama, endale süüa tegema, ise treeneri ja õpetajaga asju ajama, poes käima, suveks töökohta hankima jms. Mina arvan, et lapsel tuleb lasta vähehaaval iseseisvuda, muidu tuleb täiskasvanuks saamine liiga suure šokina. Minu jaoks on turvatunne see, et kui lapsel on küsimusi, siis vanem vastab. Näiteks õpetab, kust leida rongi sõiduplaani. Kui tekib hädaolukord (näiteks laps kaotab välismaal passi) siis vanem sekkub, aga muidu mitte.
Seda ma ju ütlesingi, et laps ise hakkab tõrjuma kui tunneb, et on valmis iseseisvalt katsetama. Kuniks ta abi palub, seniks olen ma olemas.
Kui laps ei ole veel mõistlikus vanuses valmis ise katsetama asju, mis vanemale tunduvad juba normaalsed ise hakkama saada, tuleb maha istuda ja uurida, mis last takistab. See on ju elementaarne.
Ma ei lükka 7-aastast üksi kooliteele kui oleme ühel korral selle koos läbi jalutanud. Erinevaid situatsioone nii tänaval kui ühistranspordis (rääkimata eriolukordadest, n hilinemine, kuskile liiga vara jõudmine) tuleb ette kindlasti veel vähemalt poole aasta jooksul, lisaks veel erinevad ilmastikuolud läbi kooliaasta – iga laps tunneb rõõmu kui ta saab seda teed harjutada turvaliselt.
Õnneks õpivad mu lapsed koolis, kus on täiesti normaalne teada nii palju oma lapse koolipäevast kui endal soovi on. Kuni selleni välja, kes kellega vahetunnis mängis ja kuidas õpetaja lahendas olukorra, kus lapsed tunnis kaasa ei töötanud. On loomulik, et ma lapsevanemana veendun, et mu laps on piisavalt ette valmistatud erinevateks stressiolukordadeks ja olen alati valmis lapse tagasi “vati sisse” pakkima kui tundub, et ta seda vajab. Küll jõuame millalgi uuesti proovida.
Üks mu lastest veel õpib, kuid passi järgi on täiskasvanu. Ei tee rumalusi, aga ei ole ka mingi hellik lumehelbeke. On hoopis väga asjalik ja abivalmis kodutöödes ja õdede-vendade hoidmises-kaitsmises, õpib rahuldavalt, elab viisakat sotsiaalelu. Seni kuni õpib, on ta samaväärne laps nagu iga teinegi meie peres ja me ei pane talle kohustust otsida eraldi eluase ja töökoht, et omapead hakkama saada. Ta ei kuritarvita meie usaldust, katsetab täiskasvanuelu väga mõõdukalt ja läbimõeldult.
Mõni siinne mitte-helikopter ilmselt viitaks lapse passis olevale sünniaastale ja koliks oma järeltulija joonelt tänavale – olgu iseseisev! Või on nende lapsed juba omal algatusel ammugi kodust mujale ära põgenenud, sest kui ikka sünnist saadik igal sammul iseseisvuma sunnitakse, siis ei olegi tarvis nii kaua, täit 18 aastat oodata. Saab elukooli juba vähemalt 14-aastasena lõpetada ja täitsa iseseisev olla. Ainult Jumal teab, kui katkised ja õnnetud need lapsed oma bravuuri ja mul-on-kõigest-kama maski all tegelikult on.
Jeesus! On olemas ka keskmine variant hullunud ahviarmastuse ja äärmise ükskõiksuse vahel. Laps on iseseisev mõtlev olend.
Mina ei mõista, miks inimesed lapsi saavad, kui nad ei soovi vähemalt 18 aastat ainult neile pühenduda. Minu jaoks on lapsed elu keskpunkt. Loomulikult viin-toon, olen põhjalikult kooliasjadega kursis jne jne. Mis teile siis elus oluline on? Töö???
Mina ei mõista, miks inimesed lapsi saavad, kui nad ei soovi vähemalt 18 aastat ainult neile pühenduda. Minu jaoks on lapsed elu keskpunkt. Loomulikult viin-toon, olen põhjalikult kooliasjadega kursis jne jne. Mis teile siis elus oluline on? Töö???
Kuidas oleks, kui elaks ka oma elu, mitte ainult laste oma?
Mina ei mõista, miks inimesed lapsi saavad, kui nad ei soovi vähemalt 18 aastat ainult neile pühenduda. Minu jaoks on lapsed elu keskpunkt. Loomulikult viin-toon, olen põhjalikult kooliasjadega kursis jne jne. Mis teile siis elus oluline on? Töö???
Milline täiskasvanu kasvab lapsest, kes on 18 aastat kellegi teise elu keskpunkt? Vaesekesed.
Mina ei mõista, miks inimesed lapsi saavad, kui nad ei soovi vähemalt 18 aastat ainult neile pühenduda. Minu jaoks on lapsed elu keskpunkt. Loomulikult viin-toon, olen põhjalikult kooliasjadega kursis jne jne. Mis teile siis elus oluline on? Töö???
No minu eesmärk oli oma lastest tublid ja hakkamasaavad inimesed kasvatada, kes muuseas mõistaksid ka seda, et maailmas on lisaks neile ja nende egole veel palju inimesi oma vajadustega ja isegi emal on omad vajadused vahel, ema ainus vajadus ei ole neid teenindada. Selleks tuli neid toetada neid niipalju kui vaja, õpetada neid niipalju kui vaja ja lasta neil järkjärgult iseseisvuda (ja iseseisvumise ajal ikka toetada ja vajadusel pehmet maandumist pakkuda ja järgmine kord jälle iseseisvuma julgustada), et nad kunagi pesast välja lendamise ajaks oleksid ise hakkamasaavad. Ning ka ise seal kõrval inimene püsida, mitte teenindava personalina käituda.
Minu omad on nüüd teises linnas elavad tudengid. Rahaliselt veel toetan, aga muus osas on täiesti vastustusvõimelised iseseisvad täiskasvanud inimesed. Mina võin oma kasvatustulemustega rahul olla. Tundub, et suutsin õiget tasakaalu hoida toetamise ja iseseisvuda laskmise vahel.
Kui sinu eesmärk on kõik see 18-aastat lapsi lutitada ja potitada, saab neil kunagi täiskasvanuna iseseisva elu algus raske olema. Nii et kui sinu moodi küsida, küsiksin ma vastu, et kas sulle on elus oluline oma lapsed täiskasvanud tittedeks kasvatada nii, et sa peaksid nende eest ka veel 30 aasta pärast hoolitsema, et ennast olulisena tunda?
Ma ei lükka 7-aastast üksi kooliteele kui oleme ühel korral selle koos läbi jalutanud.
Mõni siinne mitte-helikopter ilmselt viitaks lapse passis olevale sünniaastale ja koliks oma järeltulija joonelt tänavale – olgu iseseisev!
Saab elukooli juba vähemalt 14-aastasena lõpetada ja täitsa iseseisev olla.
Ja sa siiralt arvad, et teised teevad nii?? On vahe klammerduval kanaemal kelle laps põllepaeltesse lämbub, hooletul-hoolimatul lapsevanemal ja üllatus! sinna vahele jääb tubli ports normaalsust, kus lapsele võimaldatakse iseseisvust järk-järgult, tema võimete piires, õpetatakse otsuste tegemist, mitte ainult “emme teab paremini” otsustele allumist jne. Turvatunde faas on esimesed paar eluaastat muide.
Minu eesmärk on oma lapsed ünnelikeks inimesteks kasvatada, kes elus ise hakkama saavad. Olen nende jaoks alati ja täiskasvanuna olemas, sest ma tean, kui mõnus on tiibu sirutada, aga kui midagi viltu läheb või vaja on, siis on kodu alati “turvaliseks baasiks” olemas.
Mina sain oma lapsed sellepärast, et ma arvan, et maailm on tore paik ja soovisin neile seda kogemust pakkuda. Ma tegelen oma lastega, armastan neid, hoolin neist ja hoolitsen nende eest. Aga kindlasti ei pühendu ma 18 aastaks AINULT lastele! Müha müristus! Mul on ikka oma elu ka, ma ei pane seda laste pärast 25 aastaks pausi peale. (25 – vanima sünnist noorima 18-aastaseks saamiseni). Oma elu on võimalik edukalt elada ka koos lastega ja vastupidi, lapsed on võimalik suureks kasvatada ka nii, et vanemal on selle kõrvalt ka oma elu.
Ja sa siiralt arvad, et teised teevad nii?? On vahe klammerduval kanaemal kelle laps põllepaeltesse lämbub, hooletul-hoolimatul lapsevanemal ja üllatus! sinna vahele jääb tubli ports normaalsust, kus lapsele võimaldatakse iseseisvust järk-järgult, tema võimete piires, õpetatakse otsuste tegemist, mitte ainult “emme teab paremini” otsustele allumist jne.
.. ja aidatakse ning toetatakse seda järk-järgult iseseisvuvat last. Algul saadetakse last kooli ja käiakse vastas, kui laps ennast juba kindlamalt tunneb, hakkab tasapisi ise käima. Kui midagi juhtub, et sel korral ise hakkama ei saa (nt jääb bussist maha või istub valele bussile), siis minnakse järgi jne. Nt nagu kõndima õppiva lapsega. Ei kanna ju igavesti last süles. Kui laps tahab kõndima hakata, siis algul hoiad kahest käest, siis ühest, siis laseb laps kätest lahti, aga sina oled veel mõne aja valmis teda turvama, kui kukkuma peaks. Nii igas eluetapis lastakse lapsel järgmisi samme järjest iseseisvamalt teha. Siis, kui laps selleks valmis on, mitte ei visata lihtsalt külma vette. Ja kui sel korral veel ise hakkama ei saanud, on vanem olemas, kes aitab, toetab, lohutab ja julgustab uuesti proovima (kui mitte kohe, siis mõne aja pärast ikka, eks sõltub olukorrast).
Need vanemad ei tee sageli liiga mitte ainult oma lastele, vaid on nuhtluseks ka kõikidele teistele, kellega nad kokku puutuvad. Töötan laste ja peredega ning tean ka mõnda, üks kohe eriti hull tuli esimesena meelde.
See ema tööl ei käi, sest tal on puudega (täpsemalt siis kõnepuudega) laps ning enda sõnul ei saa ta tööl käia, sest last on vaja kogu aeg kuskile teraapiatesse üle Eesti sõidutada (sisuliselt igapäevaselt). Tegelikkuses tundub, et pigem ei jää tal tööl käimiseks aega, sest kogu aeg on vaja käia kõikvõimalikes kohtades kõikvõimalike spetsialistide ja asutuste peale kaebamas, kes tema lapsega kokku puutuvad. Küll ei sobi talle lasteaia personal, terapeudid, logopeedid, arstid jne. Rääkimata muidugi Eesti riigi seadustest ja võimalustest. Kõik ainult traumeerivad tema last.
Kõikidel spetsialistidel, kes teda teavad, tõusevad juba ihukarvad püsti kui tema nime kuulevad. Tegelikkuses teeb kahjuks kõige rohkem halba selle ülehoolitsusega oma lapsele, sest lapse kõneprobleemid on tõenäoliselt suuresti tingitud sellest, et tal nii hull tamp taga on igasuguste reha teenuste ja teraapiatega. Lisaks hüsteerikust ema.
Kas see on ka helikopterlus, kui ma soovin, et laps saadaks mulle sms-i, kui on punktist A punkti B jõudnud? Tunnistan, et olen üsna ärev tüüp ja mulle annab hingerahu, kui laps saadab mulle sõnumi, kui on rattaga peale kooli trenni jõudnud.
Kas sind aitab teadmine, et sinu meelerahuks võib ta ka lihtsalt valetada?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
