Näen pidevalt siin foorumis ja kuulen tuttavate käest, et tahetakse oma last panna Ristikusse, sest laps on “vaikne ja vajab individiuaalset lähenemist” ja mõeldakse, et Ristiku on hea koht nende jaoks. Ma lõpetasin seal viimased 3 klassi (hinded vanas koolis läksid liiga alla kiusamise tõttu ja mujale ei võetud) ja tahan lihtsalt öelda, et ärge tehke seda viga ja pange oma last sinna, sest seal ei käi normaalse intellektiga lapsed ja absoluutselt kõik lõpetavad selle kooli. Seda sain kuulda mitme õpetaja käest. Minul oli kõige rohkem probleeme matemaatikaga ja lõpueksami pmst kirjutas õpetaja (klassiruumis, koos kõigi teistega). Nii et Ristikus omandatud hariduse tase on nulli lähedane ja kui on mingigi võimalus, et laps saab hakkama tavakoolis, siis ärge tehke teda lolliks, mis suurema tõenäosusega juhtuks Ristikus.
Siiani tunnen kolme inimest, kes selles koolis algusest peale käisid ja neil on kõigil väga rasked elud. Gümnaasiumi võite ära unustada – nad ei saa kunagi sisse. Minu peale
veel naerdi kui tulin oma Põhikooli tunnistusega.
Teine asi on see, et seal on palju kiusamist (vähemalt siis kui mina seal käisin – ei anna kindlat aastaarvu, tahan anonüümseks jääda, aga hiljem kui 2005), mida täielikult eiratakse. Politsei sai kutsutud mitmeid kordi, sest jälle kedagi peksti. Minu sõpra peksti minu ees, togiti jalgadega samal ajal kui tema roomas põrandal. Ta oli algusest peale Ristikus käinud ja tema jaoks oli see lihtsalt normaalne, nii et ta isegi ei reageerinud. Ühte sügava ja nähtava puudega poissi samuti torgiti ja narriti mitmel korral.
Juba esimesel koolipäeval Ristikus sain kiiresti aru, et on palju hullemaid asju kui verbaalne kiusamine ja ma oleks saanud taluda oma vanasid klassivendi, sest vähemalt nad ei peksnud mind. Esimesel tunnil tõmmati tool alt ära, nii et ma kukkusin ja lõin oma pea vastu tagumist lauda. Kõik hakkasid karjuma nagu ahvid džunglis, sest nad tahtsid näha kaklust. Ma ei olnud kogenud sellist käitumisviisi ja ei teadnud, mida teha. Vaatasin õpetajale otsa ja ta vaatas vastu, naeratades. Vanas koolis oli vähemalt õpetaja, kes korrale kutsus.
Peale seda läks kõik hullemaks (pole mõtet rääkida – tüüpiline koolivägivald), hinded jäid samaks (kahed, kolmed) aga nagu ma ennist ütlesin – kõik lõpetavad. Kõige hullem asi, mis minuga isiklikult juhtus oli sotsiaaloskuste kadumine. Ma kaotasin oskuse normaalselt suhelda, sest keegi minu ümbruses normaalselt ei suhelnud. Miks ma kellelegi ei rääkinud, mis minuga toimub? Ma ei näinud, et kuskilt võiks abi tulla. Õpetajaid ei huvitanud, vanematel oli juba “kõrini” minu probleemidest, psühholoogid ütlesid, et olen “normaalne” (sellest järeldasin, et ju siis on kõik teised ebanormaalsed – siiani usun) jne.
Loodan, et minu kogemus kedagi aitab. Aitäh lugemise eest.