Hommikul simlamd avades minu heha annab signaale südame rütmihäirete näol. Võim ma isegi ei tea mis need on. Pean ruttu püsti tõusma ja millegiga tegelema, sest nautida laupäevast hommikul voodis tundes neid sümtomeid on kohutav psüühikale:( Ma juba tean:) et uut südant ma ei saa sama nagu uut elu, ja pean kuidagi hakkama saama. Käib pidev enese vihkamine ja noomimine, et ma olen inimene kes sellega hakkama ei saa ja veel teistele sellest räägib. Tegeln psüühikaga – kuid asjatu. Elus kõik korras, tööl ka, süüa on, kus elada ka – võiksin ju kuidagi rahulik olla, ei isegi õnnelik. Kuid see probleem südamega ei anna alla ja teeb minus orja. Eile suri arst, minu vanune! Infarktist, naisterahvas. Läks ise haiglasse, sest tundis et temaga on midagi valesti, seal kontrolliti teda, võeti kõik analuusid ja saadeti koju, sest midagi ei näitanud et ta haige. Poole tunni pärast teda enam polnud. Ja ma tea, tema aeg tuli, ilelik et see juhtus nii vara, ta veel ei olnud 50! ja peab elama, kuid ei tea kuidas. Ja ma elan, püüan mõtted eemale viia, ennast sunnin millegiga tegeleda, kuid tundes neid südame häireid võimatu jaada trvise mõistuse juurde. Ja ma olen ennast kontrollinud, arstid vaidavad et probleem on ja sellega tuleb lihtsalt elada ja mitte tähele panna, siin tuleb suur naer:(((((( Samas, ma ei saa ka arste usalda, see viimane juhtum ka seda nâitab ja mida me ei räägiks, 50 on ikka vana inimene, kui isegi siin mõni seda ei tunnista, organismi poolest. Võtan rohtusi, et oma pead ja mõtted lolliks teha, sundida neid mitte mõelda, petta, arvan et muud võimalust vist pole ja ka see varian ei tööta, ikka tunnen neid rütmihäired. Lapsed tahavad reisile minna samuti ka mees, mina ei suuda ja ei taha, ei taha koormaks neile olla, normaalne naine mehele ka ei saa olla, sõbranna ka mitte, sest isegi vastata kõnedele ei suuda, speas on paanika ja rääkida lobiseda mitte millestkist ei taha. Unistused keha vormi ajada ja valutav katki lâinud kaks päeva tagasi hammas välja tõmmata ka ei suuda, jubedalt kardan valu. Praegu istun köögis, kannan häired…siis koristan, vähemalt proovin sellega alustada, samas ei tea mis veel võiks mind aidata, tablette võtan, psühhikaga tegelen, jalutan värskes õhus, miski ei aita:(
Teema: Hommikul juba negatiivsed mõtted ja psühholoogia ei aita.
Tugevamat trenni tuleks teha. Eks mingi suurem vapustus aitaks ka, näiteks mees ütleb, et võta ennast kokku, muidu jätan maha, töölt lastaks lahti, diagnoositaks mingi tõsine haigus, vähk näiteks. Siis hakkaksid kohe elu küljes rohkem rippuma ja tegutsema.
Ja jälle see hüpohondrik möllab siin.
Ravi vajad sa küll, aga mitte su keha, vaid aju. Seni, kuni sa seda ei tunnista jääb nii nagu on.
Ja jälle see hüpohondrik möllab siin.
Ravi vajad sa küll, aga mitte su keha, vaid aju. Seni, kuni sa seda ei tunnista jääb nii nagu on.
Las ta möllab. Kui kirjutamine talle kergendust toob, siis olgu pealegi. Muudmoodi me teda nagunii aidata ei saa.
Millist ravi Sa saad? Kahju on sinust, aga aitavad sind selgelt ainult AD-d, mitte mingid muud ravimid. Mul on samuti nagu sinul need südame pekslemise hood, märkan neid samuti. Aga ma ju tean, et need pole ohtlikud, seega mul on neist täiesti ükskõik. Muidugi kui ärritun, siis on neid hoogusid rohkem, sama on tegelikult ka sinul. Sa ise ärritad end üles ja sellepärast sul ka süda peksab. Sa ise teed seda endale, mitte su organism ei ole tuksis. Su olukord on raske tõesti, aga mitte südame pärast, vaid sellepärast, et meie riigis on väga raske asjalikku teraapiat saada. Ma tean, et sul ei ole kerge, ilmselt ongi su elu paras põrgu, pideva hirmuga elada on kohutav. Mine psühhiaatri juurde, kui oled käinud, mine uuesti. Nii lõhud sa enda ja oma lähedaste elu.
Soovitaksin ka tõsiselt trenniga tegelema hakata. Eluisu tuleb kohe tagasi.
Ja jälle see hüpohondrik möllab siin.
Ravi vajad sa küll, aga mitte su keha, vaid aju. Seni, kuni sa seda ei tunnista jääb nii nagu on.
Ja sina tead? Kas vähe on olnud neid inimesi, kellel arstid ei suuda õigel ajal haigust diagnoosida? Minu peres on neid teadaolevalt kolm ja pool! Saadi teada lahkamise käigus. Pool on seal seetõttu, et oli 9dat kuud lapseootel ema. Suri ema, suri beebi. Kõiki neid inimesi nimetati hüpohondrikuteks, kuna arstidel puudusid kas teadmised või huvi süveneda.
Kui teil nii halb on kogu aeg olla jne jne jne, siis ei oleks te pidanud suutma ka nii pikka postitust sisselogimisega foorumisse teha!
Ju teie pea on ikka nii sassis, et tegelikult mingeid rütmihäireid polegi ja kujutate ette ja nurute kaastunnet!
Minul endal on palju ka rütmihäireid ja ka doonorsüdamest on juba räägitud jne. Seega ärge vastake, et ma ei tea asjast midagi!
Perekoolis on paar põhiklienti, kel on rütmihäired. Nad kirjutavad pikki kirju, lisavad järjedt jubedamaid detaile ( nagu surnud beebid jne).
Mõni uus kirjutaja läheb selle õnge. Lohutavad, annavad nõu jne
See ongi tema eesmärk. Ta sureb juba aastaid. Tähelepanu saab ikka “suremisega”
Perekoolis on paar põhiklienti, kel on rütmihäired. Nad kirjutavad pikki kirju, lisavad järjedt jubedamaid detaile ( nagu surnud beebid jne).
Mõni uus kirjutaja läheb selle õnge. Lohutavad, annavad nõu jne
See ongi tema eesmärk. Ta sureb juba aastaid. Tähelepanu saab ikka “suremisega”
Mina olen teine kasutaja ja mul endal pole mingeid rütmihäireid. Olen enda teada täitsa terve, aga ei naeruväärista inimese muret enda tervise üle.
Tuli ühtlasi meelde ka see lugu: https://ekspress.delfi.ee/lisalood/traagiline-paev-pelgulinna-sunnitusmajas-kolm-surnut?id=73611087
Taaskord üks hüpohondrik suri. Olge parem vait kui midagi tarka öelda pole. Te ei tea inimese tegelikku seisu ja seda kui terve või haige inimene on.
Tuleb leida arst, kes süveneb. Riiklikust süsteemist seda enamasti ei leia.
a sina tead? Kas vähe on olnud neid inimesi, kellel arstid ei suuda õigel ajal haigust diagnoosida?
Neid on muidugi mitmeid, aga antud isik oma täpselt samade detailidega iga paari kuu tagant (juba hommikust ärevil; pere tahab reisile, aga tema ei julge: lähedane tuttav suri järsku, enne terve) on siiski sama. Veinijoomise plusse ja miinuseid unustas ta sel korral mainida.
Ikka elus? Tähendab perekooli teemade tegemine aitab! Teraapiline efekt, kui seda teha regulaarselt. Soovitaks küll kerget treeningut ja psühhoteraapiat, aga see ei lenda sellele teemaalgatajale kuigi kaugele kohale…
Ja jälle see hüpohondrik möllab siin.
Ravi vajad sa küll, aga mitte su keha, vaid aju. Seni, kuni sa seda ei tunnista jääb nii nagu on.
Las ta möllab. Kui kirjutamine talle kergendust toob, siis olgu pealegi. Muudmoodi me teda nagunii aidata ei saa.
Ei too see talle mingit kergendust. Pigem hoiab teda just selles nõiaringis kinni, kus ta istub. Kinnistab pidevalt tema kujutelma, kuidas ta nii kole haige on.
Kuid miks välistada südame rütmihäired kui ühe organi funktsionaalsed häired? Selline võimalus on ju täiesti olemas, süda ise on terve ja paljud arstid saadavadki ilma ravita koju, sest nendega ei osata midagi ette võtta, samas igapäevast elu need häirivad, tekitavad ärevust ja tekibki nõiaring. Seda pundart harutades tuleb pööruda algpõhjuse juurde, st tuleb korrastada südamerütmi, siis alles psüühikat.
Teemaalgataja – lase teha Holter, vaata, palju ööpäevas neid häireid tuleb, las arst kommenteerib sulle praegust olukorda ja juhendab, mida edasi teha. On ka üks ravim, mims väga hästi rahustab ja lõõgastab lihaseid, ka südamelihast, see on Valocordin-Diazepam tilkadena, retseptiravim. Lase välja kirjutada ja proovi, milline kombinatsioon sulle sobib. Õhtul võttes peaksid hästi magama ja hommikul on süda ka rahulikum.
Psühhoteraapia on sinu puhul ilmselt sobimatu, otsi lahendusi edasi, ära anna alla.
ma ei ole segane peast, mul on tervisega probleemid!
Rütmihäired ei ole eluohtlik seisund. Niisiis, sinu probleemiks on…?
Panevad imestama/naerma need inimesed kes väga usuvad psühhoteraapisse. Ma olen seal käinud aastaid!!!, erinevate juures – ja ksu 0! ja seda oli arvata – ma ei ole segane peast, mul on tervisega probleemid! Ja uut südant psüholoogid mulle sisse ei pane:) Õpetavad mind mitte karta surma? See ka ei toimi. Ei õpeta, ise ka kardavad:( Ja ma kirjutan siia tihti, ma ei julge sellest kellegile avalikult rääkida – AGA MINUL ON VÄGA PAHA OLLA, JA MA TÕESTI KANNATAN IGA PÄEV, IGA TUND….. Ka praegu:( Ma ei arva et olen nõrk inimene, kuid sellega harjuda ma ei suuda, kuigi pean.
Kas mõni arst on sulle öelnud, et sinu süda ei tööta ja vajad doonorsüdant? Sinu kannatused on sinu enda valik paraku. Jah, sul on psühhiaatriline probleem paraku. Paanikahoog tõepoolest võib tekitada rütmihäireid (ja palju muud ka veel). Palun pöördu ravimite saamiseks psühhiaatrile, saad südame korda ja saab su pere ka rahulikult edasi elada.
Kuid miks välistada südame rütmihäired kui ühe organi funktsionaalsed häired? Selline võimalus on ju täiesti olemas, süda ise on terve ja paljud arstid saadavadki ilma ravita koju, sest nendega ei osata midagi ette võtta, samas igapäevast elu need häirivad, tekitavad ärevust ja tekibki nõiaring. Seda pundart harutades tuleb pööruda algpõhjuse juurde, st tuleb korrastada südamerütmi, siis alles psüühikat.
Teemaalgataja – lase teha Holter, vaata, palju ööpäevas neid häireid tuleb, las arst kommenteerib sulle praegust olukorda ja juhendab, mida edasi teha. On ka üks ravim, mims väga hästi rahustab ja lõõgastab lihaseid, ka südamelihast, see on Valocordin-Diazepam tilkadena, retseptiravim. Lase välja kirjutada ja proovi, milline kombinatsioon sulle sobib. Õhtul võttes peaksid hästi magama ja hommikul on süda ka rahulikum.
Psühhoteraapia on sinu puhul ilmselt sobimatu, otsi lahendusi edasi, ära anna alla.
Ta on perekoolis tuntud sellesama murega juba tükk aega, mina mäletan vähemalt aasta aega sarnaseid teemasid. Teda ei rahulda miski peale diagnoosi, et tal on süda väga, väga, väga haige. Küllap on arstki kõik need somaatilised põhjused juba üle vaadanud ja välistanud, aga sellest järeldab taoline patsient vaid ühte: arst on loll ning keegi ei mõista, kui haige ta tegelikult on.
