et kas siis isa alimente maksma ei pea, kuna mõlemad vanemad hoolitsevad/ kasvatavad võrdselt?
Sellisel juhul peab ema maksma isale, sest teatavasti on meil palgalõhe ning enam vähem on kindel, et isa kulutab lastele rohkem.
Ma pakun, et mingi paarisaja euroga saate kokkuleppele.
Riikliku lasteraha peaks ju ka pooleks tegema siis.
mul on küsimus, kas olete jaganud lahutuse korral laste hooldusõiguse nii, et lapsed üks nädal emaga, teine nädal isaga, et kas siis isa alimente maksma ei pea, kuna mõlemad vanemad hoolitsevad/ kasvatavad võrdselt?
Nii huvitav lähenemine, et kui me lahutame ja edaspidi hakkama lapsi kasvatama 50/50, siis on esimene küsimus ikka, kas ISA ei pea alimente maksma. Sugugi ei tule pähe, et kas mina ei pea mehele alimente maksma. Aga parem oleks ja enne seda poolitamist väga täpselt kõik asjad kokku leppida, kuidas see pooleks täpselt teil käib, siis jääb pärast hulk arusaamatusi ja solvumisi ära.
Nii huvitav lähenemine, et kui me lahutame ja edaspidi hakkama lapsi kasvatama 50/50, siis on esimene küsimus ikka, kas ISA ei pea alimente maksma.
No teemaalgatuse esimesest postitusest sai juba ju aru, et tegu on kullakaevaja ja tena väikese murega.
Ja et tegu pole mingi tõsiseltvõetav teema.
No on üks rasvane ja mittemidagi ütlev väljend lendu lastud – hoolima. Vaata parem, mida laste vaimse tervise mured endast räägivad. Mis siis selle suure hoolimisega lahti on. Äkki see suure kaarega heidetud hoolimine ei olegi õige, hoolimine.
Äkki loed oma kirjutise enne läbi ka, kui selle postitad. Siis saaks teised ka aru, mis sa öelda tahad. Jälle sama oss, kes aktiveerub, kui mingitest kuludest lapsele juttu on, sest riideid saab ju prügimäelt, trenne pole vaja ja laps ei söögi midagi. Kuskil käia pole samuti vaja, sest tema ossist isa ju ka muud ei tee, kui istub kodus ja joob õlut.
Miks sa halvustad? Kas kõik lapsed peavad trennis käima, on see mingi näitaja? Mõned pered ostavadki riideid kaltsukast, on see mingi näitaja lapse või pere kohta? Kust sina tead, mida kellegi isa õhtul kodus teeb ja mitu õlut nädalavahetusel ära joob?
Sa oled saanud kaasavaraga mehe ja see sulle ei sobi.
Jah kõik lapsed peavad käima trennis kui nad seda vähegi ise soovivad ja kui ise ei oska valida siis aitavad trenni valida vanemad. Lastele võib muidugi teatud vanuseni kaltsukast osta riideid, aga kindlasti mitte laps ei pea käima ainult kaltsuka riietega. Peala trennide ja riiete on lapsel kulud ka spordi vahendid, nutiseadmed, meelelahutus jne.
Issand jumal, mis jutt.
Kus see jumal sul on? Lapsest ja tema vajadustest jutt. Sa vist väga eluvõõras ei ennem ei teadnud et peale sinu on ka teistel nmestel sealjuures ka lastel oma vajadused.
Mida higanes, arva mida tahad, sa ju nii elu kogenud.
Mul on tunne, et selle laste 50/50 ülalpidamise võrdselt kulutamisega minnakse libedale teele. Külma sõja ajal ida ja lääs tavatsesid teineteist relvastuse modernsuse ja hulgaga üle trumbata, millele teine pool siis pidi vähemalt samaväärselt vastama, et võrdne olla. Kuidas see lõppes? Üks pool läks pankrotti ja lagunes. Ka laste 50/50 ülalpidamisel võrdsete kulude nõudmisel tekib see oht, et jõukam pool kasutab seda nõuet pahatahtlikult teise poole majanduslikuks ruineerimiseks. Paratamatult tuleb selle vältimiseks leppida kokku mingid mõistlikud piirid, mil määral laps ülalpidamist saama peaks.
Ja seda kokkulepet ei peaks tegema mitte vanemad ise, millisel juhul jällegi jõukam ja domineerivam pool saaks teisele tegelikult ülejõukäivad tingimused dikteerida, vaid see peaks tulema väljast, ühiskondlikult tasandilt. Ma kaldun arvama, et siinsed PK käod selleks ühiskondlikus tasandiks ei sobi. Miks? Vaadake raha ja seaduste teemast, milliste palkadega käod lehvitavad. On ilmselge, et siinsed käod on reeglina pigem just need jõukamad, domineerivamad pooled. Suhete teemades on näha, et pigem otsitakse võimalust vastaspoolele omi tingimusi dikteerida, teist meelega ebamugavasse olukorda sundides. “Laste nimel” loosungitega mindaks lihtsalt vastassoo vastu kurnamissõtta.
On ilmselge, et siinsed käod on reeglina pigem just need jõukamad, domineerivamad pooled.
On sul ikka kõik hästi? Pead pole kuhugi ära löönud?
1. Siinsed käod on täpselt sama läbilõige ühiskonnast nagu päriseluski. Vaata keskmist palka vabariigis ja saad ka keskmise käo sissetuleku. Ehk siis kui keegi lehvitab, siis ta valetab.
2. PIGEM on siin isegi keskmisest vaesemad käod, sest see meelelahutus siin on ÜLIODAV meelelahutus. Enam odavamat vist ei ole olemas. (sest jalutama minnes pead sa Parajumpersi jope ostma)
Jõukam kägu pigem lahutab meelt millegi kulukamaga. (surfab, matkab, reisib, spaatab kuskil, ronib kuhugi mäe otsa, sõidab kuskil peruus jalgrattaga jne)
Mitte ei istu perekoolis.
#3568076: On ilmselge, et siinsed käod on reeglina pigem just need jõukamad, domineerivamad pooled.
On sul ikka kõik hästi? Pead pole kuhugi ära löönud?
Ok. Parandan. Siinne häälekam osa kägudest tahab välja paista jõukam ja olla domineerivam. Tulemus saaks olema ikkagi sama. Eesmärk oleks ennekõike vastaspoolele ärapanemine, mitte lastele mõistliku lahenduse leidmine.
Minul on hoopis küsimus, miks on lapsed jagatud 50/50 ema ja isa vahet käima? Ma mõtlen, et kuidas emasüda sellise asjaga lepib?
Aga kuidas isasüda sellise asjaga lepib?
Kui nii emal kui ka isal oleks süda, siis te käituks oma laste ees vastutustundlikult. Ei koliks mingite hetkeemotsioonide ajendil lahku, ei teeks üht last sellega ja teist tollega.
Oi, seda eluvõõrast hinge. Kui elu oleks ideaalne, siis elaksime me kõik ühes suures külas, kus vanavanemad, onud-tädid, isad-emad, lapsed-lapselapsed on kõik käsi- ja jalgupidi koos ja kedagi ei peaks mitte kunagi mitte kellestki lahutama.
Mõeldes oma vanemate või vanavanemate peale, siis nemad said elatud. Oli ka tülisid, kuid asjad räägiti selgeks ja elu läks edasi. Mida teevad praegused emmede ja isside põlvkonnad? Lõhuvad. Kuhu teie lapsed, tulevikus, koos oma lastega jõulude ajal külla lähevad? Mitte vanemate juurde, vaid ema juurde ja isa juurde. Paljudel on kahjuks nii. Ei ole enam perekonda kui niisugust. Rääkides kahest õnnelikust perekonnast on pulliseesamune.
Minul on hoopis küsimus, miks on lapsed jagatud 50/50 ema ja isa vahet käima? Ma mõtlen, et kuidas emasüda sellise asjaga lepib?
Aga kuidas isasüda sellise asjaga lepib?
Kui nii emal kui ka isal oleks süda, siis te käituks oma laste ees vastutustundlikult. Ei koliks mingite hetkeemotsioonide ajendil lahku, ei teeks üht last sellega ja teist tollega.
Oi, seda eluvõõrast hinge. Kui elu oleks ideaalne, siis elaksime me kõik ühes suures külas, kus vanavanemad, onud-tädid, isad-emad, lapsed-lapselapsed on kõik käsi- ja jalgupidi koos ja kedagi ei peaks mitte kunagi mitte kellestki lahutama.
Mõeldes oma vanemate või vanavanemate peale, siis nemad said elatud. Oli ka tülisid, kuid asjad räägiti selgeks ja elu läks edasi. Mida teevad praegused emmede ja isside põlvkonnad? Lõhuvad. Kuhu teie lapsed, tulevikus, koos oma lastega jõulude ajal külla lähevad? Mitte vanemate juurde, vaid ema juurde ja isa juurde. Paljudel on kahjuks nii. Ei ole enam perekonda kui niisugust. Rääkides kahest õnnelikust perekonnast on pulliseesamune.
Perekonnaks jääb lapsele ju tema ema ja isa ka lahkumineku korral ikka edasi. Lihtsalt koos ei elata igapäevaselt enam. Õnnelikud ja hästi hakkama saavad inimesed võivad kasvada igasugustest peredest.
Mida higanes, arva mida tahad, sa ju nii elu kogenud.
Higanes? Elu kogenud?
mul on küsimus, kas olete jaganud lahutuse korral laste hooldusõiguse nii, et lapsed üks nädal emaga, teine nädal isaga, et kas siis isa alimente maksma ei pea, kuna mõlemad vanemad hoolitsevad/ kasvatavad võrdselt?
See on lastele vaimselt väga koormav. Normaalne on see enam vähem vaid siis, kui lapsed on koguaeg oma kodus ja vanemad kolivad sisse välja.
Mõeldes oma vanemate või vanavanemate peale, siis nemad said elatud. Oli ka tülisid, kuid asjad räägiti selgeks ja elu läks edasi. Mida teevad praegused emmede ja isside põlvkonnad? Lõhuvad. Kuhu teie lapsed, tulevikus, koos oma lastega jõulude ajal külla lähevad? Mitte vanemate juurde, vaid ema juurde ja isa juurde. Paljudel on kahjuks nii. Ei ole enam perekonda kui niisugust. Rääkides kahest õnnelikust perekonnast on pulliseesamune.
Jah elu läks edasi, aga kui minul valida, kas elada nii nagu vanasti või üksi omaette, siis pigem elan täitsa omaette ja vaesemalt, kui et kellegi teise taktikepi järgi.
See on lastele vaimselt väga koormav. Normaalne on see enam vähem vaid siis, kui lapsed on koguaeg oma kodus ja vanemad kolivad sisse välja.
Ja kust sa seda võtad? Laest, nagu ikka, eks?
See on lastele vaimselt väga koormav. Normaalne on see enam vähem vaid siis, kui lapsed on koguaeg oma kodus ja vanemad kolivad sisse välja.
Ja kust sa seda võtad? Laest, nagu ikka, eks?
Küsiks sama küsimuse vastu.
Miks arvad et lapsed soovivad olla kodutud ja elada kokkupakitud kohvritega. Kas ise soovid?
Miks arvad et lapsed soovivad olla kodutud ja elada kokkupakitud kohvritega. Kas ise soovid?
Eriline drama queen. irw
Ja mõtleks, meie perel ongi mitu elukohta. Kuku istuli, eks. Aga mul on normaalne abikaasa ja lastel normaalne isa. Ei ole vaja lakke vahtida ja lollusi välja mõelda, et kuidas mehest lahti saada, aga nii et võim tema rahakoti üle endale jääks.
mul on küsimus, kas olete jaganud lahutuse korral laste hooldusõiguse nii, et lapsed üks nädal emaga, teine nädal isaga, et kas siis isa alimente maksma ei pea, kuna mõlemad vanemad hoolitsevad/ kasvatavad võrdselt?
See on lastele vaimselt väga koormav. Normaalne on see enam vähem vaid siis, kui lapsed on koguaeg oma kodus ja vanemad kolivad sisse välja.
Näe jälle üks majandust nuumav jõukas kägu siin, kellel on kinnisvara peale pappi vasakule ja paremale loopida.
Minul on hoopis küsimus, miks on lapsed jagatud 50/50 ema ja isa vahet käima? Ma mõtlen, et kuidas emasüda sellise asjaga lepib?
Aga kuidas isasüda sellise asjaga lepib?
Kui nii emal kui ka isal oleks süda, siis te käituks oma laste ees vastutustundlikult. Ei koliks mingite hetkeemotsioonide ajendil lahku, ei teeks üht last sellega ja teist tollega.
Oi, seda eluvõõrast hinge. Kui elu oleks ideaalne, siis elaksime me kõik ühes suures külas, kus vanavanemad, onud-tädid, isad-emad, lapsed-lapselapsed on kõik käsi- ja jalgupidi koos ja kedagi ei peaks mitte kunagi mitte kellestki lahutama.
Mõeldes oma vanemate või vanavanemate peale, siis nemad said elatud. Oli ka tülisid, kuid asjad räägiti selgeks ja elu läks edasi. Mida teevad praegused emmede ja isside põlvkonnad? Lõhuvad. Kuhu teie lapsed, tulevikus, koos oma lastega jõulude ajal külla lähevad? Mitte vanemate juurde, vaid ema juurde ja isa juurde. Paljudel on kahjuks nii. Ei ole enam perekonda kui niisugust. Rääkides kahest õnnelikust perekonnast on pulliseesamune.
Perekonnaks jääb lapsele ju tema ema ja isa ka lahkumineku korral ikka edasi. Lihtsalt koos ei elata igapäevaselt enam. Õnnelikud ja hästi hakkama saavad inimesed võivad kasvada igasugustest peredest.
Perekonnaks? Juriidiliselt jääb, füüsiliselt mitte. Vaata tõele otsa, kui paljud lapsed on oma eraldielavate isade perele külla oodatud? Või kuidas ta tunneb end oma kodus kui emale on tekkinud uus mees, kellega ta ei suhtestu?
Minul on hoopis küsimus, miks on lapsed jagatud 50/50 ema ja isa vahet käima? Ma mõtlen, et kuidas emasüda sellise asjaga lepib?
Aga kuidas isasüda sellise asjaga lepib?
Kui nii emal kui ka isal oleks süda, siis te käituks oma laste ees vastutustundlikult. Ei koliks mingite hetkeemotsioonide ajendil lahku, ei teeks üht last sellega ja teist tollega.
Oi, seda eluvõõrast hinge. Kui elu oleks ideaalne, siis elaksime me kõik ühes suures külas, kus vanavanemad, onud-tädid, isad-emad, lapsed-lapselapsed on kõik käsi- ja jalgupidi koos ja kedagi ei peaks mitte kunagi mitte kellestki lahutama.
Mõeldes oma vanemate või vanavanemate peale, siis nemad said elatud. Oli ka tülisid, kuid asjad räägiti selgeks ja elu läks edasi. Mida teevad praegused emmede ja isside põlvkonnad? Lõhuvad. Kuhu teie lapsed, tulevikus, koos oma lastega jõulude ajal külla lähevad? Mitte vanemate juurde, vaid ema juurde ja isa juurde. Paljudel on kahjuks nii. Ei ole enam perekonda kui niisugust. Rääkides kahest õnnelikust perekonnast on pulliseesamune.
Perekonnaks jääb lapsele ju tema ema ja isa ka lahkumineku korral ikka edasi. Lihtsalt koos ei elata igapäevaselt enam. Õnnelikud ja hästi hakkama saavad inimesed võivad kasvada igasugustest peredest.
Mina läksin kooli päris 70. aastate lõpul. Esimesse klassi võeti meid 41 õpiast. 8-9. klassis oli mõned vähem. Selles eas hakkasid huvitama pereasjad ja abielud. Lugesime klassikaaslastega kokku, et meie klassi lastel elasid kolmel vanemad lastest eraldi (laps vanavanematega) ja koos olid vanemad 9 lapsel. Seega lahutatud või üksikvanem või eemal elavad vanemad olid ca 21 lapsel.
Meid lõpetas 34, paar tükki kolisid teise linna, mõned läksid teise kooli.
Meil on 34st lõpetanust 34 eri- või kõrgharidusega inimest, mõnel mitu. Peotäis professoreid, tuntud kunstiinimesi, põllumehi ja arste. Linnainimesi ja maainimesi. Eestist ja väljaspoolt. Kaks pole kunagi abielus olnud, mõned on lahutatud. Paar on lesed. 26 inimest meie klassist on selles esimeses ja ainsas abielus. Meil pole ühtki enesetapjat ega mitte ühtegi joodikut.
9st kahe vanemaga perest sai järgmises põlvkonnas 26 abielupaari. Jah, ega õnne asjus teiste perede sisse ei näe, aga väita, et purunenud peredest inimesed ei saaa kasvada õnnelikeks täiskasvanuteks, on jurade juramast jura.
Kui klassikokkutulekutel oleme sügavalt rääkima sattunud, siis lapsepõlvest meenutasid lahutatud peredest pärit lapsed pigem seda arusaamatust lahutuse järel – miks vanemad ometi varem juba lahku ei läinud ja kodus seda rusuvrasket õhkkonda hoidsid “laste pärast”. Kuni enam ei suutnud ja läks pauguga lahku niikuinii. Üks mu parimatest sõpradest klassis sai tõelise trauma siis, kui ta vanemad lahutasid vanuses 70+ (ta ise oli siis 40+). Tema tõesti halas, et mille pagana nimel pidime meie siis seda ema-isa vahel pinget õhus kannatama terve lapsepõlve.
See on lastele vaimselt väga koormav. Normaalne on see enam vähem vaid siis, kui lapsed on koguaeg oma kodus ja vanemad kolivad sisse välja.
Ja kust sa seda võtad? Laest, nagu ikka, eks?
<p style=”text-align: left;”>Küsiks sama küsimuse vastu.
Miks arvad et lapsed soovivad olla kodutud ja elada kokkupakitud kohvritega. Kas ise soovid?
Pole küll see, kellelt küsisid, kuid võin vastata. Eestis pole nn jagatud vanemlus levinud, samuti on see meil suht uus asi (ütleks, et 5 viimase aasta teema). Aga Euroopas on mitmeid riike, kus 50/50 süsteem tuleb otse seadusest ning vastupidine korraldus on mõeldav eelkõige siis, kui 50/50 ohustaks lapse heaolu (ühe vanema vägivaldsus vms) . Nii on näiteks Belgias, Inglismaal, Tšehhis ja Prantsusmaal. Lisaks on riike, kus seadus 50/50 eeldust ei sätesta, kuid kus antud mudel on sellegipoolest enimlevinud praktika. Näiteks Rootsi. Nendes riikides on mõistagi taolise süsteemi mõju lapse heaolu kontekstis palju uuritud. Lähiminevikus tehtud uuringud lükkavad suht üheselt ümber väited nagu tekitaks vahelduv elukoht lapsele stressi või muid probleeme. Ka USAs on analoogseid uuringuid tehtud ning järeldused on laias laastus samad. Kõik see info on vabalt kättesaadav ning seda on palju. Suvaline näide: https://link.springer.com/article/10.1007/s12187-017-9443-1
Ka meil siin samas Eestis on domineeriv seisukoht, mille järgi kaalub lapse tugev side mõlema vanemaga üles võimalikud kahe elukohaga seotud ebamugavused juhul, kui vanemad saavad omavahel hästi läbi ja teevad koostööd.
Üldises plaanis on aga suhtumisel samuti väga suur roll. Kui paljude jaoks tähendab kaks kodu kahte kodu, siis sinu jaoks tähendab see mingil põhjusel kodutust. Minu loogika seda ei võta, aga olgu nii. Et asi dramaatlisemalt kõlaks, räägid ka kohvrite otsas elamisest. Reaalsusega sel muidugi suurt seost pole. Või arvad tõesti, et peredes, kus laps on 1+1 või 2+2 tõesti koguaeg kolitakse? Minu tuttavatel, kellel laps 1+1 pole isegi autot ja laps liigub ühe vanema juurest teise vaid oma koolikotiga.
