Teema: Ideaalne vanusevahe lastele

Kui võtta lähisuguvõsast nelja 2a vahega lastepaari, siis kahel juhul olid suured koosmängijad ja kahel juhul iseloomude erinevuse tõttu mitte. Kaks 4a vahega paari, keda tean, olid mõlemad suured kaklejad (jah, koosmängimiseks liiga suur vahe), kolmanda paari puhul on noorem veel beebi, esialgu on suurem õde suur beebimusitaja. Kui vanusevahe veel suuremaks läheb, siis ei mängita muidugi koos, aga ei olda enam ka otseselt konkurendid, ehk et võib loota, et lausa ei kakelda. Näiteks 8-10a vanusevahega on tutvusringkonnas pigem suur-nunnutab-väikest.

Mul pole küll enda isiklikku kogemust, aga näinud igasuguseid peresid, mille põhjal ütlen, et ei ole siin mingit kindlat mustrit, kuidas on kindlasti hea ja lihtne, mängitakse koos jm. On erineva vanusevahega lapsi, kes saavad hästi läbi ja mängivad koos ja samamoodi on nii väikse kui ka suure vahega selliseid, kes ei klapi. Eks inimesed sünnivad ju mõnes mõttes juhuslikena, suvalise iseloomuga, kõik paratamatult ei klapigi.

Ma ütleks pigem, et kui ühe lapsega on kõik hästi, pereelu toimib, keegi ei kannata, siis võib mõelda uue lapse peale. Kui mingid asjad valmistavad veel raskuseid, keegi ei saa piisavalt tähelepanu, endale pühenduda, on veel mingid logistikaraskused jne, siis võiks uue lapsega veel natuke oodata.

Minul pole see esimene lapski käes, aga olen praegu küll enda arvates selgusele jõudnud, et väikese vanusevahega laste jaoks valmis pole. Ei soovi olla nii suure koormusega ema, vaid et energiat oleks ka muuks. Et pigem leian aega enda ja nii on kõigil parem. St teine laps võib kunagi tulla, ei välista, aga mitte kohe otsa. Eks mõte võib muidugi muutuda, aga praegu tundub nii. Eks seda mängukaaslase asja räägitakse jah, aga no eks ole neid keskkondi niigi palju, kus laps teistega mängida saab, arvan et see ei pea ilmtingimata õde või vend olema.

#2942186:

Huvitav oleks erinevaid arvamusi, või õigemini kogemusi, lugeda. Meil peres kasvamas 2a4k laps ja mõlgutan mõtteid, kas 3a vanusevahe oleks hea või pigem pisut töötada (hetkel olen veel kodune) ja oodata, et tuleks nt 4-5a vanusevahe. Ise olen 30, seega otseselt kiiret ei ole. Aga mõtlen just laste seisukohalt, kuidas neil mõnusam kasvada ja toredam mängida, tulevikus läbi saada oleks.

Kuidas teie kogemused on, kui peres üle ühe lapse? Milline vanusevahe ja mis plusside-miinustena välja tooksite?

Oleneb, kes on esimene laps. Minu enda kogemusest tundub, et kui esimene on tüdruk, võiks teine laps sündida siis kui tüdruk kooli läheb. Hetkel kui laps sünnib lülitub osadele tüdrukutele sisse emainstinkt ja tema lapsepõlv on sellega otsas. Vanemad ka survestavad tüdrukut väiksema järgi vaatama, temaga arvestama jne. Kui esimene on poiss ja teine ka poiss, on teise poisid saatus väga karm. Ta jääb koguaeg alla ja talle jääb sisse see pidev “ma ei suuda nii hästi kui vanem vend” Kui vahe on suur, siis ei kogeta suuremat oma ealisena ja pole kellegagi “rinda pista”. Mängukaaslase mõttes on aga vahe hetkel väga suur juba. 1,5 aastat oleks paras. Selline on minu kogemus lastest oma lähikonnas. Kindlasti mõtle läbi, kui otsustad ikkagi sünnitada, et sa sünnitad lapse ikkagi endale, mitte niivõrd väikesele lapsele. Jah ta saab venna või õe, aga kui tema lapsepõlv sellega lõpeb, siis see jääb koormama üsna pikaks ajaks. Julm on vaadata, kuidas vanemad mõni aasta vanemat last kogu aeg kasutavad “vaata oma õde või venda, meie peame …..” Võimalik, et teil on teine suhtumine. Aga kaks last on 2 korda rohkem lapsi kui 1 lapsega. Ja enam sa ei pikuta koos lapsega, enam sa ei võta neid nii lihtsalt igale poole kaasa jne.

See on ikka iga inimese jaoks väga erinev. Minu puhul ei tulnud all 5 aasta vanusevahet kõne allagi, sest väikelapsele kulub meeletult palju energiat. Kahe alla 5 aastasega oleks ma lihtsalt hulluks läinud, eriti kuna esimene laps oli veel väga raske iseloomuga ka. Aga väga mõnus oli nii, et vanem läks esimesse klassi ja samal ajal olin nooremaga emapuhkusel. Oli aega vanemat last kooli saata ja tal koolis vastas käia, tema õppimist kontrollida jne. Teise lapsega on kogu see trall juba mõnevõrra lihtsam ning kui lapsed käivad samas koolis ning ajad klapivad, saavad mõnikord koos minna ja tulla.

#2942460:

Lisaks, siis jääks ära ju paugupealt kõik nö huvitegevused, mida ma temaga täna koos teen – nt muusikatund ja ujumine, sest tita ja 2-aastasega koos ei saa küll huviringis. Ja ega titaga ka ju eraldi väga ei käiks kuskil huviringis, sesf siis on jälle vanem nö jalus. Seetõttu tulebki minu laste vanusevahe ikkagi umbes 5 aastat, sest siis on esimene poeg juba piisavalt asjalik, tal on oma hobid, kus käib üksinda ja suure tõenäosusega on temast selles vanuses beebi hooldamisel juba rohkem abi, kui tüli.

On sul ikka inimlapsed, et kaheaastane vajab juba huviringe ja viiesel on omad hobid, kus üksi käib, ning peab beebi hooldamisel kaasa aitama?

#2942398:

#2942186:

Huvitav oleks erinevaid arvamusi, või õigemini kogemusi, lugeda. Meil peres kasvamas 2a4k laps ja mõlgutan mõtteid, kas 3a vanusevahe oleks hea või pigem pisut töötada (hetkel olen veel kodune) ja oodata, et tuleks nt 4-5a vanusevahe. Ise olen 30, seega otseselt kiiret ei ole. Aga mõtlen just laste seisukohalt, kuidas neil mõnusam kasvada ja toredam mängida, tulevikus läbi saada oleks.

Kuidas teie kogemused on, kui peres üle ühe lapse? Milline vanusevahe ja mis plusside-miinustena välja tooksite?

Oleneb, kes on esimene laps. Minu enda kogemusest tundub, et kui esimene on tüdruk, võiks teine laps sündida siis kui tüdruk kooli läheb. Hetkel kui laps sünnib lülitub osadele tüdrukutele sisse emainstinkt ja tema lapsepõlv on sellega otsas. Vanemad ka survestavad tüdrukut väiksema järgi vaatama, temaga arvestama jne. Kui esimene on poiss ja teine ka poiss, on teise poisid saatus väga karm. Ta jääb koguaeg alla ja talle jääb sisse see pidev “ma ei suuda nii hästi kui vanem vend” Kui vahe on suur, siis ei kogeta suuremat oma ealisena ja pole kellegagi “rinda pista”. Mängukaaslase mõttes on aga vahe hetkel väga suur juba. 1,5 aastat oleks paras. Selline on minu kogemus lastest oma lähikonnas. Kindlasti mõtle läbi, kui otsustad ikkagi sünnitada, et sa sünnitad lapse ikkagi endale, mitte niivõrd väikesele lapsele. Jah ta saab venna või õe, aga kui tema lapsepõlv sellega lõpeb, siis see jääb koormama üsna pikaks ajaks. Julm on vaadata, kuidas vanemad mõni aasta vanemat last kogu aeg kasutavad “vaata oma õde või venda, meie peame …..” Võimalik, et teil on teine suhtumine. Aga kaks last on 2 korda rohkem lapsi kui 1 lapsega. Ja enam sa ei pikuta koos lapsega, enam sa ei võta neid nii lihtsalt igale poole kaasa jne.

Mis pas*a ma just lugesin??? ????
Mul on poisid 11, 3, 1.
Kolmene on paras hull algusest peale olnud 🙂
Suurem hoiab, tegeleb, lõbustab, mängib jnejne oma vendi.
Tuleb koolist, siis esimesena kallustab oma vendi. Kui tegeleb oma asjadega oma toas ja kuuleb et venna teises toas jaurab ja jonnib. Tuleb ja võtab väikevenna(d) punti ja lõbustab.
Vaatama jms pole sundinud teda.
On ainult 1 x kus pidi keskmist hoidma(kui ta oli umbes 1.5a), sest pidin kiiresti haiglasse erakorraliselt minema.
Ütles veel ära muretse, teab mis tegema peab. 5h pärast jõudis isa koju ja väiksem magas venna kaisus, kõht putru täis ja mähe vahetatud!

Ühesõnaga kõik oleneb lastest ja nende iseloomust endist. Mõni ongi kohe üksiklaps ja ei saa kuidagi oma vendade/õdedega sõbrunema ükskõik mis vanuses.

#2942485:

#2942460:

Lisaks, siis jääks ära ju paugupealt kõik nö huvitegevused, mida ma temaga täna koos teen – nt muusikatund ja ujumine, sest tita ja 2-aastasega koos ei saa küll huviringis. Ja ega titaga ka ju eraldi väga ei käiks kuskil huviringis, sesf siis on jälle vanem nö jalus. Seetõttu tulebki minu laste vanusevahe ikkagi umbes 5 aastat, sest siis on esimene poeg juba piisavalt asjalik, tal on oma hobid, kus käib üksinda ja suure tõenäosusega on temast selles vanuses beebi hooldamisel juba rohkem abi, kui tüli.

On sul ikka inimlapsed, et kaheaastane vajab juba huviringe ja viiesel on omad hobid, kus üksi käib, ning peab beebi hooldamisel kaasa aitama?

Aga oled sa üldse lapsi näinud? Arvad, et vanemaid lapsi on võimalik beebist eemale hoida?

Ja üldiselt, kaheaastane võiks küll juba pisut paar korda nädalas omasugustega aega veeta. Rääkimata sellest, et ise tahaks ju ka koduseinte vahelt välja saada vahel. Vaata, kõik ei topi oma lapsi 1,5a jalust ära lasteaeda.

Ja mul tutvusringkonnas suurem osa viieaastaseid lapsi käib siiski mingis trennis või huviringis juba küll ja neid juba loetakse küll nii suureks, et enam emmega koos ei käi. Loomulikult emme viib ja toob. Täiesti inimlapsed on kõik.

Samuti mängib viieaastane naabri/tuttavate lastega juba täitsa hulk aega omaette oma toas või hoovis. Isegi mu kaheaastane saab endale 20 min ise tegevust leitud.

Küll aga on näha, et kui 2a kodutöödes kaasa lööb, siis läheb mul ikkagi väga kaua aega, sest on vaja juhendada, kõrval olla, tagada turvalisus. Beebiga oleks ju samamoodi, sest lapsed on oma loomult uudishimulikud ja vaevalt, et see 2a vaikselt teises toas mängib, kuni ma titega tegen. Seega, jah, paratamatult tuleb suuremaid lapsi kaasata beebihooldusesse, sest vastupidi pole lihtsalt võimalik. Kui sul aga on kodus koolieelik, siis temal on juba lasteaias kooliettevalmistus/eelkool vb trenn jne. Seega, tõesti, omad huvid.

Minul on 3 last. Esimese ja teise lapse vahe on 9 aastat ning teise ja kolmanda vahe 7 aastat. Kõik lapsed on saanud pisikesena ekstra tähelepanu ja palju nunnutamist. Teine ja kolmas isegi mängivad koos. Ainult et minul läheb kogu täiskasvanu iga laste kantseldamise peale. Üks hakkab just suureks ja iseseisvaks saama kui järgmine beebi on platsis.
Ise olen perest, kus olid lapsed väga väikese vahega ning kõik kasvasime ja mängisime koos. Aga lapse isiksus justkui läks kaduma selles laste puntras.

Selleks peaks ikka VÄGA laiapõhjalise uuringu tegema, et teada saada, mis see parim on. Ma arvan, et meil kõigil on tutvusringkonnas hulgaliselt näiteid, kus õed-vennad olenemata vanusest on lähedased ning teised on nagu kass ja koer. Ja aja jooksul võivad need suhted muutuda nii- ja naapidi. Tean nt lausa 2 väikese vanusevahega õepaari, kes olid terve elu aja lähedased, kuid suhteliselt kõrges eas pöörasid päranduse pärast tülli, nii et tänaval ei öeldud tere ka enam.
Endal on suurte vanusevahedega lapsed ja näeb siin ka igasugu aegu – kus mängitakse või kakeldakse. Praegusel ajal üllatavad nad mind sellega, kuidas pesamuna nunnutatakse. Kunagi pole olnud aega, kus ma tunneks, et ma pean vahepeal majast välja saama, kuna kisa liiga suur. Seda olen nende väikeste vanusevahedega laste puhul korduvalt lugenud, aga võib olla on see mulle lihtsalt silma jäänud. Mul on suhteliselt kerge nendega olnud, lisaks olen ise saanud vahepeal ringi käia ja veidi endale elada.
Ma ei unista, et tulevikus nad üksteisele kuidagi parimad sõbrad on. Piisab, et nad on põhimõtteliselt üksteisele olemas kui vaja. Ja nagunii võivad tulevased elukaaslased kõik kaardid segi pöörata, kui need omavahel ei klapi.

Oleneb lastest.
Mu laste vahe ca 3a (sugu/vanused P5, T8, P11): 5 ja 8 mängivad koos ning samuti 8 ja 11- ja kaklevad ka muidugi mõnuga omavahel 🙂
5 ja 11 omavahel ei mängi, 11 pigem kipub väiksemat kiusama.

Mida pikemaks aga vanusevahe jääb, seda väiksem on tõenäosus, et nad reaalselt omavahel koos aega veedaksid. Tegevused ikka väga erinevad juba siis, kui vahe on 5a.
Ja väga palju oleneb laste loomusest, sellest, kuidas vanemad oskavad oma aega ja tähelepanu lastele jagada (armukadeduse teema) jne.

Meie lastel on 3 aastat vanusevahet ja mina olen väga rahul.
Kui teine sündis oli esimene juba veidi asjalikum – käis potil, sõi ise, pani enam-vähem ennast riidesse jne.
Samas paari aasta pärast hakkasid juba koos mängima. Hästi tore on perega koos ringi käia. Lastel on sarnased huvid.

Ideaalset vanusevahet ei ole olemas, sest lastega hakkama saamine sõltub konkreetsest eluperioodist ja -korraldusest. Kui oled noor ja tahad veel möllata, aga üks laps on juba nn tööõnnetuse tõttu olemas, siis teist pole mõtet enne sünnitada, kui oled oma möllamised ära möllanud. Kui planeerid teadlikult mitut last, aga tahad kahe lapse sünni vahel nt intensiivselt töötada või õppida, et end paremini materiaalselt kindlustada, siis on ka tark pikem vahe jätta. Kui sünnitad n-ö bioloogilise kella “viimastel tundidel”, siis tuleks kõik lapsed muretseda nii ruttu kui võimalik, sest järgmine rasestumine ei pruugi enam õnnestuda. Kes üldse tuleb selle peale, et planeerida lapsi laste vanusevahe järgi?
Minu lastel nt 3,5 aastat vanusevahet ja suuri probleeme pole olnud. Mida see number kellelegi ütleb?