Teema: Igasuguste lastehaigustega on kohtavalt raske leppida :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Lollakas oled sa ikka ise. Kust sa võtad, et ma kedagi lohutada üritan?
Kurvastav ema ei ole oma lapsele heaks toeks, selles on asi. Tegutseda on vaja, mitte halada.
On masendav, kui palju halemeelseid rumalaid naisi siin liigub.[/tsitaat]Kui minu 5-aastasel lapsel avastati raske, ravimatu haigus, siis kukkusin sügavasse auku. Mul oli selline depressioon, et ma olin kangestunult voodis ja ei saanud liigutadagi. Siiski, kõik hädavajalikud toimingud, mida lapse haigus nõudis, sain ära teha, aga enamaks polnud suuteline. Õnneks oli mul tugi olemas. Mees ja teised perekonnaliikmed hoolitsesid kõige vajaliku pärast.
Kõige nõmedamad olidki need inimesed (mõned haigla personalist), kes üritasid mind sinu moodi vihaselt, mõistusele kutsuda. Nagu öeldud, mul ei jäänud lapse vajadustest mitte midagi täitmata, kuid ma ise olin nagu ahervare – eluisu oli otsas.
Pärast sellist kogemust arvan mina, et mitte ühelgi kõrvalisel inimesel ei ole õigust kõrvalt dikteerida, mida sellises olukorras inimene tunda tohib, mismoodi käituma või reageerima peab. Seda seisundit võib võrrelda leinaga, millega on ka nii, et mõni inimene talub ja elab selle kergemini üle, teisel võtab kaua aega. Inimesel peab olema aega selle protsessi erinevad etapid läbi teha, vaid siis on võimalik kuidagi edasi elada. Mul võttis see aega peaaegu 1 aasta. Päriselt üle, ei saa sellest muidugi mitte kunagi. Elame üks päev korraga.
Raskes depressioonis olevale inimesele ei ole võimalik öelda, et lõpeta pull ja hakka nüüd normaalseks (terveks).

Otseloomulikult ei haletsenud ega muretsenud ma tollal iseenda pärast, vaid hoopis oma lapse pärast. Kui lapsega juhtub midagi sellist, siis on see (normaalse) ema jaoks 1000 korda rängem kui see, kui ema endaga midagi juhtub.

Sinu esimene kommentaar oli nii kohatu, kui veel olla saab. Loe see uuesti üle, siis saad aru. Ütlesid, et ema peaks kergendust tundma, et tema selle raske haigusega elama ei pea. Et raske haigus temast mööda läks ja hoopis tema last tabas. Just nagu see oleks ühe (normaalse) ema jaoks palju parem variant, et haigus hoopis tema last tabas.
Ja et kui laps suureks saab, siis läheb oma elu peale ja ema ei pea selle haiguse (ja oma lapse pärast) enam muretsema ja ennast selle teemaga vaevama ning sellega oleks probleem nagu lahendatud ema jaoks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina oleks õnnelik, kui mu lapsel oleks nii tühine haigus, nagu epilepsia või diabeet. Ma saan aru, et tegelikult on need rasked haigused ja põhjustavad palju vaeva ning muret. Aga neid on ometi võimalik rohtudega kontrolli all hoida ja vähemalt mingi ajani enamvähem normaalset elu elada.
Minu laps on raske vaimupuudega autist ja ei saa iial oma elust mitte ühtegi hetke tavalise inimese elu elada. Nagu ka mina enam ei saa, sest pean teda hooldama, kuni oma surmani.

Ma arvan, et igal emal on õigus nutta ja kurvastada, kui ta lapsel on raske ravimatu haigus. Nutmine ja kurvastamine ei ole kuritegu. Ja loomulikult iga ema loodab oma südames, et laps saab terveks, ka siis kui mingit lootust ei ole.
See on lein, mida ravimatult haigete laste emad tunnevad ja sellest ei ole võimalik kunagi päriselt üle saada. Ei pea iga hinna eest mõistlik ja ratsionaalne olema. Kõik tunded on lubatud.[/tsitaat]

Päriselt ka, oleksid ÕNNELIK??? Arvad tõesti, et epilepsia on alati kergem haigus kui autism? Ühelt poolt saan aru, mida mõtled. Samas aga…
Olen ka epileptiku ema. Minu lapsel on ravile raskesti alluv epilepsia. Ja ma ei nimetaks mitte iial seda TÜHISEKS haiguseks. Enamasti ei suuda inimesed ettegi kujutada, mis probleemid võivad epilepsiaga kaasneda. Jah, on olemas vorme, mis alluvad ilusti ravile ja haigus tähendabki vaid 2xpäevas rohu võtmist. Aga on vorme, mis ei allu nii hästi. On ravimeid, mis tekitavad selliseid kohutavaid kõrvalmõjusid et… näiteks rohu kõrvalmõjuna võib tekkida nii raske depressioon, et laps teeb enesetapu(katse).Ja on vorme, mis ei allugi mitte mingile ravile. Tean lapsi, kellel on nii raske epilepsia vorm, et nad on 24/7 hooldatavad, prognoosi ei ole (iga elatud päev on nö rekord), ravimeid võtavad hunnikuteviisi, aga olulist tulemust ei ole.
Vabandust, aga lihtsalt VÄGA haiget teeb selliste mõtteavalduste lugemine.

Ütlen ka, et epilepsia võb olla väga raske haigus. Kui lapsel on hood 4-5 korda päevas ja läbi on proovitud kõikvõimalikud rohud ning haigus ei allu ikka ravile, siis on ikka pahasti küll. Nii just minu lapsel on paraku. Lisaks on tal ka vaimupuue…