Öösel ei anna midagi. Kui sa kavatsed öösel midagi ikka juua anda, siis samahästi võid ju edasi rinda anda – sest pead ikka ärkama ja lapsega tegelema.
Mul teine laps sõi ka 10-11kuuselt öösiti 4-5x. Umbes 20-21 paiku panin ta magama ja kell 23 tahtis juba süüa ja sealt edasi iga 1,5-2 h. Ja siis lihtsalt leppisime mehega kokku, et aitab ( mehega oli vaja kokku leppida, et tema mind öösel abistaks võõrustamises, et terve pere on vaimselt valmis rasketeks öödeks võõrutusperioodil). Panime mehega koos plaani paika – eelnevalt lugesin erinevaid blogipostitusi jne, et teiste kogemust saada ja siis enda jaoks sobivaim tee valida. Näiteks mu õde võõrutas lapse üle öö järsult, nii et eile andis ja täna enam mitte – nendes protsessides peab olema alati mees abiks.
minule endale järsk ei sobinud ja tegime plaani, et 1 h kaupa lükkame edasi toitmist. Põhjus see, et tahaks ikka ise ka öösel natuke magada ja mehel ju tööpäev, et ei saa terve öö nädal aega jutti lapsega tegeleda.
Meil siis tissivõõrutusega samaaegselt toimus kaisust ära võõrutamine, sest kaissu võttes oleks olnud väga raske ju tissist eemal hoida.
Niisiis kell 23 paiku, kui laps hakkas häälitsema, lihtsalt ei võtnud teda voodist välja vaid silitasin teda, andsin käe kaissu, rahustasin häälega jne. Vahepeal jälgisin ka kella. Kui tund oli täis, siis panin rinnale ja edasi oli tavapärane öö. Järgmine õhtu uuesti. 3. õhtul oli ta juba natuke rahulikum, nii et ma ei pidanud terve öö tema voodi kõrval istuma, vaid 10minutiliste vahedega muutus rahutuks. Vist oli 4. öö see, kui ta ise ärkaski umb südaöö paiku. Kui oli kaks rahulikumat ööd olnud, siis lükkasime jälle tunnikese edasi jne, et alati, kui oli 1-2 ööd kohanenud uue kellaga, siis lükkasime edasi kuni vist oli umb kella 4.30 (viimase lükke tegin 30 min, sest kell 5 oli juba liiga lähedal hommikule ja kartsin, et vanem laps ärkab ja ei uinu uuesti). Kui see 4.30 toimis, siis sealt edasi kuidagi oli hästi lihtne ära lõpetada, eks ta oli juba harjunud ka toimuvaga, nii et kui otsustasin, et kõik – siis pm kui ta nägi, et ei saa rinnale, suuremat kisa ei olnudki enam, natuke oli paar hommikut rahutum.
Väga oluline on mehe abi – kui ma ikka öösel tundsin, et ma enam ei jaksa last rahustada ja pean pikali viskama, siis võttis mees rolli üle ja äratas mind, kui nö õige kell oli käes. Meil kestis see protsess siis mingi 3 nädalat umbes.
Ega muud ei olegi, kui pead olema emotsionaalselt valmis, et ei anna järgi öösel. ja mees peab ka olema valmis, mitte et “äkki sa ikka annad talle siis tissi”.
Kusjuures ma lõpetasin suht kiiretsi peale öist võõrutamist ka hommikuse peale-ärkamist imetamise – põhjus oli selles, et ta veel aastaselt väga ei tahtnud putrusid jmt, et siis ikka hommikusöögilauda koos ülejäänud perega jõuaks näljaselt 😀 Aga tänaseks tean, et ta lihtsalt polegi hommikuse söömisega, 3a ja ikka ainult näksib hommikuit paar ampsu 😀 Samal ajal kui suurem laps teeb silmad lahti ja kohe nõuab süüa 😀