See, kas beebiga kodus olemine on raske katsumus või puhas puhkus, sõltub nii paljudest asjadest.
– Kas on rahulik ja leplik beebi, kellel söömise ja unega suuri muresid pole. Päevad pole muidugi vennad.
– Kas ema on loomult perfektsionist, kes tahab, et kõik on ideaalne ja nagu ajakirja klantspilt, või on ta kulgeja ja võtab asju nii nagu nad on – kui ei jõua midagi teha, siis ei tee. Kõik need artiklid, kuidas noor ema peab olema särav ja hoolitsetud ja tegema trenni, kuidas kodu peab olema ideaalselt korras, kuidas igaks söögikorraks peab olema perele isevalmistatud ja tervislik ja tasakaalustatud toit laual, kuidas beebit tuleb pidevalt arendada ja temaga erinevates ringides käia jne, jne, kuidas paarisuhtesse peab panustama ja regulaarselt leidma aega teineteise jaoks jne, jne.
– Kas mees on loomult perfektsionist ja eeldab et kõik peab olema iga päev ideaalne.
– Kas paarisuhtes suudetakse rahulikult selgitada teineteise vajadusi, või mõlemad kannatavad omaette ja siis viskavad teineteisele mürgiseid kommentaare, kui enam ei jaksa.
– Kas noorel emal on võimalik saada ka oma aega või on ta 24/7 beebiga
– Kas on emal ka teisi sama vanade beebidega emmesid, kellega suhelda ja beebi-emmede muresid jagada, koos jalutada.
jne, jne
Mul endal on kolm last ja kõik nüüd juba koolilapsed. Üldplaanis oli minu jaoks nende beebiiga puhkus, mis ei tähenda, et poleks olnud ka raskeid päevi, kus oli tunne, et üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksipäini rabama.
Kõik said mul üle aasta rinda, st öösel iga paari tunni tagant tissitasin. Ma ei jaksanud selleks öösel ülesse tõusta, laps magas minu kõrval, kui niheles siis tiss suhu ja magasime edasi. Seetõttu mul ööd väga magamata ei olnud, hommikuti olime kõik üleval nii seitsmest ja kui hommikusöök söödud ja mees kodust läinud siis esimese uinaku beebiga pikutasin ka ise voodis või ka tukkusin.
Kui esimene uinak koos tehtud, siis toimetasin kodus, laps hommikuti enamasti heas tujus, asjatas oma mänguasjadega põrandal minu juures (kui koristasin kööki, siis köögis, kui koristasin kappi, siis kapi juures jne). Lõuna ajal jalutasin enamasti käruga ka toidupoest läbi, vaatasin mis õhtuks süüa saab. Aga kui kodus toit olemas ja oli mul vaja nt tööd teha (olen beebi kõrvalt alati ka mõne projektiga tegelenud), siis kärutasin beebi magama ja jätsin õue ja ise siis tegin toas arvutis tööd. Kui beebi jälle üleval, siis sättisin ta kööki põrandale, ise tegin samal ajal süüa. Kui beebi keeldus üksi toimetamast, siis oli mul kõhukotis/ linas ja toimetasin koos temaga. Viieks õhtusöök valmis, siis tuli ka mees koju. Esimese lapse ajal käisin õhtuti paar korda nädalas trennis, mees siis toimetas beebiga. Muidu käis meil ka üsna tihti külalisi või käisime ise õhtuti külas. Sageli käis mees ka beebiga õhtuti sportimas (nt rulluisutas käruga) ja sain veidi rahulikku aega ilma beebita.
Muidugi oli ka raskeid päevi, kui beebi mõtles, et kusagil mujal kui lamava emme kõhul ta olla ei kavatse. Nendel päevadel oli täitsa OK mehele helistada, et beebi pole täna kõige roosilisemas tujus, ole hea ja tegele ise meie õhtusöögiga, ma pole midagi teha jõudnud. Ühe lapsega on enamasti veel kerge. Kui lapsi rohkem, siis on muidugi keerulisem – nt kui kõik riburadapidi haiged ja öö läbi jooksed ühe hädalise juurest teise juurde. Aga siis lihtsalt on nii ja läheb üle.
Selleks, et värske isa ei elaks illusioonis, et elu beebiga on ainult üks roosamanna, siis soovitan alustuseks välja võtta mehel isapuhkus ja ollagi koos beebi ja naisega, siis ta mõistab milline elurütm ja millised kohustused sellega kaasnevad ja ei teki küsimust – mida sa siin terve päev kodus tegid!
