Teema: Inimesed, kellel depressioon või stress on selles ise süüdi?

Eks ta ole, et kahel erineval inimesel tekib samas olukorras erinev reaktsioon. Ühel on see vaimne pool nõrgem ja tekib depressioon, teisel ei teki. Aga see ei ole ju selle nõrgema inimese poolt tahtlik reaktsioon. Mis ta parata saab. Neil eriti tugeva vaimse tervisega inimestel on muidugi hea kilgata, et mis söömishäired. Heaoluühiskonna teema, söö lihtsalt normaalselt ja, mis depressioon ja ärevus? Mine suhtle, otsi töö, teeni raha, loo perekond, ole edukas. Aga kõigile pole see nii lihtne. Keegi ei taha ju tahtlikult, et tal häiritud mõttemuster oleks. Kõik tahaks õnnelikud olla. Keegi ei süüdista mingite füüsilisemate haiguste puhul, et näe inimene on nõrk, tal on haigus. Aga Eesti on lihtsalt veel nii iganenud pärandiga, et seda ei mõisteta. Pole hullu, küll me ka areneme sinna, kus teadlikus tõuseb.

inimesed on varmad tüdinema, depressioon on aga pikk haigus, võib kesta väikeste vahedega või pidevalt terve elu ja inimesed lihtsalt ei jaksa nii kaua kaasa mõelda, nii ongi lihtsam käega lüüa ja et mitte ennast süüdistada ja ennast kaleda ja külma inimesena tunda, süüdistatakse haiget.

olen olnud nii üks kui teine, olen ise depressiivsusele kalduv, eluraskuseid talun üsna kehvasti ja kui miski tasakaalu paigast nihutab, kukun väga kergesti auku ja sealt väljatulek on raske. kuidagi on see õnnestunud ja nüüd olles iseennast paremini tundma õppinud, tegutsen ennetamisega, üritan juba eos ära tunda ohumärke ja aidata ennast enne kui on hilja.
mul on ka sõpru, kes on depressioonis ja tean, et nende kõrval, ise parajasti ennast hästi tundes, püsida on üsna raske, küll tahaks öelda, et lõpeta halamine, tegutse, hakka elama jms jama. siis aga meenub, milline ise oli ja et sellised tühjad fraasid ei aita, vaid teevad kahju. teen seda, mis on ainuvõimalik, kuulan ja lohutan ja kinnitan, et see möödub, kõik läheb ühel päeval taas paremaks ja tema ei ole süüdi, ega imelik, ega vale.

Aga palun ja mine ravi oma depressiooni. Tean, mida räägin. Olen ise olnud ka depressioonis ja lõpuks ennast kätte võtnud. Eelnevalt kuulanud teiste lolli juttu kuivõrd halb on ravimite tarvitamine ja ikka ise peab toime tulema, no ega ikka ei tule küll. Ja enamus depressiivikuid halavadki päevast päeva, et neid on depressioon, aga arsti juurde ka ei lähe. Võibolla tõesti mõni inimene ei saa elu lõpuni terveks, aga usun küll, et alustades psühhiaatri juurde minekuga, rohtude võtmisega ja lisaks veel seanssidel käimisega saab enamik oma depressiooni kontrolli alla. ja ravi on ka pikaajaline, mitte et võtan ühe kuu ära ja kogu lugu. Tegeleda tuleb asjaga, mitte päevast päeva halada ja ennast haletseda, see on kõrvalseisjatele ka väga kurnav. Inimene peab ennast ise aitama ja abi otsima, mitte ainult halama. Ja see heade mõtete jutt tuleb ka ära unustada ja ikka spetsialisti poole pöörduda.

Neerupealsete hormoon kortisool mõjutab kõvasti. See ongi teise nimetusega stressihormoon. Aitab kehal stressiga võidelda, kui aga see paigast ära siis jääb stress peale ja järgneb deprekas.
Kahjuks pole lihtne seda kontrollida, kuna tava meditsiin tunnistab haigust alles siis, kui yldse hormooni ei tooda või siis vastupidi, toodab palju.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No aga mis sa tahad ühiskonnast, kus valdav enamus ongi rumal. Ning selle asemel, et lugeda ja end harida, levitavad agentuuri KNSR (keegi naine sauas rääkis) jutte.

Depressiooni üks levinumaid põhjuseid on nt lihtsalt hormoonide taseme langus, naistel nt seoses sünnitamise ja üleminekueaga ja siin ei ole naine ise kuidagi selles süüdi.
Samuti on depressioonil pärilik eelsoodumus ehk siis mõne inimese aju ei tooda juba alates sünnist piisavalt serotoniini ega hakkagi tootma.[/tsitaat]

Viidatud delfi teemaalgataja on lihtsalt introvert, muidu täiesti terve inimene. Kõik ei pea olema 200 facebooki sõbraga seltskonnalõvid.

Parandus, see delfi teemaalgataja ei ole tegelikult päris terve, tal on ema ja isa tekitatud emotsionaalne trauma ja lapsepõlvest pärit alaväärsuskompleks, seda nüüd küll.

Diabeeti, südame-veresoonkonna haigusi, ka mõnda vähki peetakse elustiilihaigusteks, st nende puhul räägitakse pidevalt, et inimene ise saab neid vältida ja on ise \”süüdi\” oma haiguses.
Aga kui inimene teeb elus valikud, millega tal tekib konflik või milles ta isiksusena hakkama ei saa ning millele ta organism vastu ei pea (nt hormonaaltasakaal), siis on selles süüdi ja vastutav keegi teine?

Kulla teemaalgataja – saan aru, et oled juba arstide juures käinud, kuna tead endal nii palju diagnoose olevat. Räägid sellest, et sul on üks kindel kaalunumber, kuhu jõuda tahad. Eeldan, et see kaalunumber on jäänud sinu ajju umbes sellest ajast, kui otsustasid, et võtad ohjad enda kätte, näitad koha kätte või saavutad oma eesmärgi. Sul on vaja teadvustada, et sa oled nüüd palju vanem, kui 8. klassis ja sinu eale ja tervisele sobiv kaalunumber on nüüd hoopis midagi muud. Ise seda teadvustada endale on peaaegu võimatu. Siiski on olemas abivahendid, kuidas jõuda alateadvuseni ja see kaalunumber nö. üle kirjutada. Üks võimalus on kinesioloogia, teine hüpnoos. Ole hea, proovi neid – mida sul kaotada on?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sulle on siin juba korduvalt selgeks tehtud, et depressioon ei ole kõikidel juhtudel kuidagi mõtlemisega seotud. Nt siis, kui suguhormoonide tasakaal kõigub, mis omakorda mõjutab tugevasti serotoniini teket. Samuti on depressiooni teke seotud endorfiiniga ehk kui orgamismis ei teki piisavalt endorfiini, siis mõjutab see taas ka serotoniini tekkele pärssivalt. Endorfiin aga tekib nt igapäevane üsna korraliku füüsilise koormuse rakendamisel.[/tsitaat]

Ja eesti keeles oleks see jutt siis …? Kuidas ?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sulle on siin juba korduvalt selgeks tehtud, et depressioon ei ole kõikidel juhtudel kuidagi mõtlemisega seotud. Nt siis, kui suguhormoonide tasakaal kõigub, mis omakorda mõjutab tugevasti serotoniini teket. Samuti on depressiooni teke seotud endorfiiniga ehk kui orgamismis ei teki piisavalt endorfiini, siis mõjutab see taas ka serotoniini tekkele pärssivalt. Endorfiin aga tekib nt igapäevane üsna korraliku füüsilise koormuse rakendamisel.[/tsitaat]
no kui sa nii ütled, siis soovolinik peaks üldse tööst ilma jääma.
kuna naistel kõigub suguhormoonide tase, siis pole nad üldse võimelised pool kuud või 9 kuud, või peale sünnitust,või kliimaksi ajal nagunii selgelt mõtlema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

no kui sa nii ütled, siis soovolinik peaks üldse tööst ilma jääma.
kuna naistel kõigub suguhormoonide tase, siis pole nad üldse võimelised pool kuud või 9 kuud, või peale sünnitust,või kliimaksi ajal nagunii selgelt mõtlema.[/tsitaat]
Loogika?
Kui tujuhormoonid pole mõtlemisega seotud, siis need järelikult mõtlemisvõimet ei pärsi ka. Elementaarne, Watson.

Teiseks kõiguvad naistel peamiselt suguhormoonid, seda, et need nüüd ilmtingimata ja alati ja kõigil naistel emotsioone mõjutaksid pole keegi isegi mitte siin öelnud – peale sinu. See on lihtsalt üks võimalikke põhjusi, miks ajukeemia paigast ära võib minna.

Ajukeemia võivad paigast lükata ka paljud muud tegurid, suguhormoonid on kõigest üks väga paljudest.

Liiatigi on pikaajalise depressiooni väljakujunemiseks vaja veel paljude erinevate tegurite kokkulangemist. Kui see aga on välja kujunenud, siis see pelga sõrmenipsu või peegli ees \”ole positiivne\” korrutamise peale ei kao.

Jah, nii see on, et depressioonis olijal kästakse pidevalt \”lollused lõpetada\”, \”elama hakata\”, \”olla õnnelik, sest käed-jalad on terved\” jne jne. Tembeldatakse laiskadeks, kes tahavadki nii mõelda ja tunda. Mul algasid probleemid mina-pildiga juba koolieelses eas, peale pikaajalist ravi olen viimased viis aastat reel püsinud ning \”elama hakanud\”, aga see on nii paganama raske, sest pean endaga iga päev nö. tööd tegema, oma mõtlemist suunama, ületama oma hirme. Pisemaid tagasilangusi esineb ikka ja jälle ja need on vaja mõtlemise suunamise abil üle elada. Õnnelikud on need, kes sellest aru ei saa…

täiskasvanuna võid veel ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta, aga eriti vastik on lapsena kui ei teagi ju misasi see depressioon on või miks sul paha on. eriti kui vanemad on sama lollid ja vaatavad niisama pealt kui räägid neile et tahad ära surra ja noomivad, et missa räägid lollusi

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Peale viimast AD-kuuri hakkas tasapisi mingi muutus toimuma. Varem ei suutnud ma näiteks minna üksi kohta, kus varem käinud polnud, raske oli minna ükskõik kuhu – arsti juurde, raamatukokku, lihtsalt kodust väljagi. Valdas pidev hirm ja paanika. Ka oli väga raske inimestega suhelda, arvasin, et olen teistele eemaletõukav. Arvan, et viimane ravikuur tõi minu moondunud maailmapilti ka pisut kainet mõistust, igatahes suutsin end nüüd nii palju kokku võtta, et hakata end sundima minema uutesse kohtadesse ja kontakteeruma vajadusel võõrastega. Hirmu üritasin alla suruda endale korrutades, et midagi ei juhtu ja kõik läheb hästi. Selgus, et midagi ei juhtunudki ja see kasvatas igal korral pisut enesekindlust. Tänasel päeval ei tekita raamatukogu, pood ega arst enam erilist probleemi, küll aga olen end sidunud õpingute ja tööga, mis nõuavad minult üsna palju suhtlemist, teiste ees esinemist, oma arvamuse julget avaldamist ja võõraste kohtade külastamist – ühesõnaga eneseületamist. Ja tihti on raske, enesehaletsus ja paanika ootavad kenasti ukse taga. Nii ma sisendan endale pidevalt, et ma pole teistest halvem, saan hakkama jne jne. Minu puhul hetkel selline sisedialoog toimib. [/tsitaat]

Kui mõtlemine aitaks, siis poleks AD-kuuri ju üldse vaja. Sinu haigust ei saadud kontrolli alla mitte mõtlemisega, vaid siiski ravimite abil.
Psühhiaatrid väidavad, et kergemakujulised deprekad lähevad lõpuks iseenesest üle, aga alates depressiooni tekkimisest võtab see ilma antidepressantideta aega 2 aastat või mõningatel juhtudel isegi rohkem. Ehk serotoniini (mille ebapiisav hulk ajus depressiooni põhjustab) tootmine ajus on tsükliline. Kurnatus ja ülekoormus, mis võivad tekkida liiga suur töökoormuse tõttu muuseas pärsivad ka serotoniini teket.

võib-olla on asi ka selles, et iga paha tuju ja kehvem eluperiood tembeldatakse heaoluühiskonnas kergekäeliselt depressiooniks ega viitsitagi muudmoodi asja parandada, kui tablette süües. Neid on ju nii lihtne ja käepärane saada. Ja heaoluühiskonnas ju PEAVAD kõik olema õnnelikud, see on lausa kohustuslik.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga palun ja mine ravi oma depressiooni. Tean, mida räägin. Olen ise olnud ka depressioonis ja lõpuks ennast kätte võtnud. Eelnevalt kuulanud teiste lolli juttu kuivõrd halb on ravimite tarvitamine ja ikka ise peab toime tulema, no ega ikka ei tule küll. Ja enamus depressiivikuid halavadki päevast päeva, et neid on depressioon, aga arsti juurde ka ei lähe. Võibolla tõesti mõni inimene ei saa elu lõpuni terveks, aga usun küll, et alustades psühhiaatri juurde minekuga, rohtude võtmisega ja lisaks veel seanssidel käimisega saab enamik oma depressiooni kontrolli alla. ja ravi on ka pikaajaline, mitte et võtan ühe kuu ära ja kogu lugu. Tegeleda tuleb asjaga, mitte päevast päeva halada ja ennast haletseda, see on kõrvalseisjatele ka väga kurnav. Inimene peab ennast ise aitama ja abi otsima, mitte ainult halama. Ja see heade mõtete jutt tuleb ka ära unustada ja ikka spetsialisti poole pöörduda.[/tsitaat]

Üldiselt on ikka väga haruldane, et depressioonis inimene võtab ise ennast käsile ja läheb arsti juurde.
Minule pani näiteks mees aja kinni. Enne seda oli sõbranna taibanud, et mul on depressioon. Seni olin ikka see va laisk ja lohakas.
Sain abi.
Mina olen ka ise aidanud ühte inimest, suunanud ta arsti juurde. Kas tead, kui raske on välja tulla sellest halamise seisundist (eriti kui kogu ühiskond, muide sealhulgas ka sina!!!!! korrutab, et ise oled loll, kui elada ei oska).

Sa ei õppinud oma haiguse olemust selgeks. Loodan, et depressioon ei taba Sind uuesti…. kalduvus on tal ju korduda…