Teema: Inimesed, kellel depressioon või stress on selles ise süüdi?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Päris paljud enda jutu järgi depressioonihaiged nõuavad teistelt inimestelt meeletult tähelepanu enda isikule,panevad kaastundlikud inimesed oma pilli järgi tantsima, kasutavad abistajaid ära, süüdistavad kõiki oma haiguses (mind ei mõisteta!!!), eriti süüdistavad oma vanemaid, käituvad nagu draamakuningannad, intriigitsevad, manipuleerivad, sõimlevad, murravad oma lubadusi, lasevad teiste seljas liugu ja teevad üldse mis pähe tuleb. Haigele inimesele on ju kõik lubatud?
Igal sammul rõhutatakse oma rasket haigust ja seda, kuidas ikka neid ei mõisteta ja ei aidata ja kuidas nemad elu lõpuni ravimeid peavad võtma ja ennast hoidma.
Ma palun väga vabandust kõigilt tagasihoidlikelt depressiooni käes vaevlevatelt inimestelt, kes oma haigust relvana ei kasuta. Kahjuks on depressiivikute hulgas naisi, kellele depressioon on nagu moodne aksessuaar, enesereklaami vahend või relv, millega teisi inimesi rünnata.
Paljud on nõudlike depressiivikutega kokku puutunud ja sellepärast suhtumine ongi nagu ta on.
[/tsitaat]
Need, kellest Sina siin kirjutad, küll depressioonihaiged pole!
Haige ei taha pigem kedagi ega midagi näha. Ei mingit tähelepanu ega muud sellist. Ainukene soov on – jätke mind ometi rahule ja laske olla!
Lubaduste murdmine on ka selline asi, et Sa lubad, sest Sa tõesti TAHAD seda, aga kui aeg käe, siis Sa lihtsalt ei suuda. Lihtsalt ei suuda.
Intriigitsevad, manipuleerivad…oh taevas, selleks ei ole ei jõudu ega tahtmist.

Mismoodi saab depressioon mõtlemises kinni olla? Ma ei räägi nendest, kes on stressis ja arvavad, et neil on deprekas vaid neist, kel on see haigus ka tegelikult.
Kui Sul ei ole jõudu midagi teha, Sa lihtsalt ei jaksa. Kui Su peas pole ühtegi idedd, kui Sa vaatad külmkappi ja Sa lihtsalt ei suuda välja mõelda, mida süüa teha, sest uskumatu, Sa lihtsalt ei oska äkki seda enam teha! Kui Sa ei saa magada, sest und lihtsalt ei ole või magad 24h päevas, kui Sa higistad magades nii, et ärgates oled nagu märg kalts.
Sa võid mõelda, et ma olen nüüd tubli ja läheb jalutama, suudad isegi püsti tõusta, aga siis langed jõuetult tagasi, sest jõudu pole. Sa ei suuda. Jaksad ainult lamada. Sul on täiesti ükskõik, mis Sinu ümber toimub. Sa isegi ei fikseeri ümbritsevat. Sa ei taha tuttavatega suhelda ja kõik, kes Sind aidata üritavad, segavad Sind, sest Sa ei jaksa rääkida. Sa ei suuda raamatut lugeda, sest loetust ei jää midagi meelde.
Loed teksti läbi ja pärast ei mäleta mitte midagi.
Sa ei suuda keskenduda, Sa vahid lihtsalt ühte punkti, Sul ei ole ühtegi emotsiooni. Sa ei suuda rõõmustada, vihastada, tunda head meelt. Sul on kõigest täiesti ükskõik. Sa ei suuda ka oma tööd teha, ükskõik kui väga Sa pignutad, sest Sa lihtsalt ei oska ja ei jaksa.
Kõik kes seda tundnud pole võivad öelda, et võta kokku ennast ja mõtle positiivselt, aga asi ongi selles, et Sa ei suuda ennast kokku võtta, Sul ei ole selleks jõudu.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ülimalt täpne kirjeldus depresioonihaige kohta. Tõesti ei tea mis haigusega on tegu sellel kommenteerijal, kes räägib meeletu tähelepanu nõudmisest ja kasutab lähedasi ära aga see ei ole depresioonihaigele omane.

Ma lisan veel omalt poolt, et lisaks raamatu lugemisele ei huvitanud üldse ka nt. televiisori vaatamine, kui keegi pereliikmetest pani teleka mängima, siis tõmbasin teki lihtsalt üle pea. Üksi kodus olles ei tahtnud kunagi telekat mängima panna. Kui telefon heliseb, siis lihtsalt ei vasta, sest ei ole tahtmist mitte kellegagi rääkida. Koristamine ei huvita, isegi kui tolmurullid vaatavad sulle vastu; pesu pesemine ei huvita, selle triikimine veel vähem. Sa tead, et on vaja teha, võibolla suudad isegi selle masina käima panna aga edasi võib see pesu seal masinas vabalt 2-päeva vedeleda, sest sul ei ole lihtsalt jõudu seda kuivama panna. Tead, et on vaja pesema minna aga lihtsalt ei ole jõudu seda teha. Jne. Ja kui täielikult end sundides kodust välja lähed, nt perele poodi süüa ostma, siis ei huvita sind vähimalgi määral, mis sul seljas või jalas on. Kõnnid lihtsalt poodi, laod asjad korvi, maksad ja koju tagasi. Keset talve võid vabalt minna kingadega ja keset suve kodukitliga.
Peale tõhusat koostööd arstiga ja õiget ravi on viimased 8-aastat olukord olnud hea aga enne seda oli oma 4-aastat meeletult lootusetut olukorda. Kõigepealt läks pikalt aega, et üldse õige diagnoosini jõuda, esialgsed ravimid ei sobinud jms.

[/tsitaat]
Tänan kirjelduse lisamise eest:) Tundub, et meil oli üsna üks seis:)
Issanda ükskõik, milline näed ise välja või milline näeb välja Sinu kodu. Pesu kuivad pesumasinasse nii mõnigi kord ära. Puhtaks suutsin pesta ainult selle kahvli, millega sööma oli vaja hakata.
Enda pesemine oli tõeline enseületus. Kuidagi seinale toetudes sai selle ka tehtud.
Mul on praegu siiralt kahju oma lapsest, kes oli sellel ajal mulle ainuke tugi. Tal oli niigi raske, just läks kooli, isa oli kodust ära kolinud ja siis poolhull ema kaelas veel, kes selleks, et lapsele süüa teha, läks kööki seinast kinni hoides ja suutis mingi piimasupi kokku keeta läbi häda. Mingil hetkel ütles laps, et ta ei suuda enam Selveri toitu süüa. Läksin poodi, ostsin liha, et täna teen süüa. Kodus vaatasin lihatükki, ahahh, see on liha, mida ma nüüd sellega peale hakkan ja töstsin selle sügavkülma, sest muud pähe ei tulnud.
Magamise asemel vähkresin kogu öö, kuude kaupa magasin 2-3 tundi öö jooksul, liikluses olin päris kindlasti eluohtlik, sest reageerimine oli väga aeglane. Õnneks midagi ei juhtunud.
Liigutused olid nagu aeg luubis, vaevaline, vaevaline.
Iiveldas 24h järjest, see iiveldus on teistugune kui raseduse või toidumürgituse puhul. Õudne on see. Pidevad külmavärinad ja nõrkus.
Ja kui siia lisada veel ärevushäire, karm.
Nüüd ma isegi mõistan neid inimesi mingil määral, kes deprekas olles valivad lahkumise tee. Sul on lihtsalt nii halb olla, et teekisd kõik, et sellest vabaneda. Jah, füüsiliselt halb olla. Kes seda pole tundnud, sellele ei oska seletada ka, mis moodi see halb tunne avaldub. Kõhugripp ja ülikõva pohmakas on nohu selle kõrval.

Ja siis tuleb keegi, kes ütleb, et kõik on mõtlemises kinni!
Öeldi mullegi, et ära mõtle sellele, mõtle positiivselt ja mine jalutama. Midagi selgitada pole neile mõtet nad ei saa nagunii aru sellest, kuidas ei suuda seda teha. Lihtsalt ei suuda ja kõik. Täiesti ükskõik on kõigest.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Üldiselt on ikka väga haruldane, et depressioonis inimene võtab ise ennast käsile ja läheb arsti juurde.
Minule pani näiteks mees aja kinni. Enne seda oli sõbranna taibanud, et mul on depressioon. Seni olin ikka see va laisk ja lohakas.
Sain abi.
Mina olen ka ise aidanud ühte inimest, suunanud ta arsti juurde. Kas tead, kui raske on välja tulla sellest halamise seisundist (eriti kui kogu ühiskond, muide sealhulgas ka sina!!!!! korrutab, et ise oled loll, kui elada ei oska).

Sa ei õppinud oma haiguse olemust selgeks. Loodan, et depressioon ei taba Sind uuesti…. kalduvus on tal ju korduda…[/tsitaat]eks ma olen siis suur haruldus ja vaata tean ikka küll üht-teist. Minu depressioon oli 12 aastat tagasi ja no siiamaani ta kordamise märke ei ole näidanud. Sellepärast ma räägingi alati, et ei ole vaja jahuda mingidest headest mõtetest, vaid kohe otsida abi spetsialistilt. See kaasa nämmutamine on depressiiviku toitmine, sellepärast olengi konkreetne, et kuulasin 9 kuud seda mõtetut heade mõtete möla ja väiteid kui halb on ikka rohtusid tarvitada, et inimene peab ikkagi ise toime tulema, mis viis mind selleni, et olin voodis teki all ja tegin tööluuse. Õnneks lõi mul tol päeval tuluke põlema ja panin kohe psühhiaatri juurde aja kinni. Sellepärast ma nii sõna võtsingi, et tõugata inimesi tegudele.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Need, kellest Sina siin kirjutad, küll depressioonihaiged pole!
Haige ei taha pigem kedagi ega midagi näha. Ei mingit tähelepanu ega muud sellist. Ainukene soov on – jätke mind ometi rahule ja laske olla!
Lubaduste murdmine on ka selline asi, et Sa lubad, sest Sa tõesti TAHAD seda, aga kui aeg käe, siis Sa lihtsalt ei suuda. Lihtsalt ei suuda.
Intriigitsevad, manipuleerivad…oh taevas, selleks ei ole ei jõudu ega tahtmist.

Mismoodi saab depressioon mõtlemises kinni olla? Ma ei räägi nendest, kes on stressis ja arvavad, et neil on deprekas vaid neist, kel on see haigus ka tegelikult.
Kui Sul ei ole jõudu midagi teha, Sa lihtsalt ei jaksa. Kui Su peas pole ühtegi idedd, kui Sa vaatad külmkappi ja Sa lihtsalt ei suuda välja mõelda, mida süüa teha, sest uskumatu, Sa lihtsalt ei oska äkki seda enam teha! Kui Sa ei saa magada, sest und lihtsalt ei ole või magad 24h päevas, kui Sa higistad magades nii, et ärgates oled nagu märg kalts.
Sa võid mõelda, et ma olen nüüd tubli ja läheb jalutama, suudad isegi püsti tõusta, aga siis langed jõuetult tagasi, sest jõudu pole. Sa ei suuda. Jaksad ainult lamada. Sul on täiesti ükskõik, mis Sinu ümber toimub. Sa isegi ei fikseeri ümbritsevat. Sa ei taha tuttavatega suhelda ja kõik, kes Sind aidata üritavad, segavad Sind, sest Sa ei jaksa rääkida. Sa ei suuda raamatut lugeda, sest loetust ei jää midagi meelde.
Loed teksti läbi ja pärast ei mäleta mitte midagi.
Sa ei suuda keskenduda, Sa vahid lihtsalt ühte punkti, Sul ei ole ühtegi emotsiooni. Sa ei suuda rõõmustada, vihastada, tunda head meelt. Sul on kõigest täiesti ükskõik. Sa ei suuda ka oma tööd teha, ükskõik kui väga Sa pignutad, sest Sa lihtsalt ei oska ja ei jaksa.
Kõik kes seda tundnud pole võivad öelda, et võta kokku ennast ja mõtle positiivselt, aga asi ongi selles, et Sa ei suuda ennast kokku võtta, Sul ei ole selleks jõudu.
[/tsitaat]
Mul oli kõik täpselt nii. Lisan ainult veel, et isegi telekat ei suutnud vaadata. (lugemisest rääkimata). Mäletan kuidas mees vedas mind poodi, plaate valima ja ostma. Issand kuidas ma ei suutnud seal poes olla. Ma oleksin olnud nõus kõige hirmsamate plaatidega maamunal, mis siis et need lähevad mu oma vannitoa seinale. Seisin seal nagu juhmakas ja mees pahandas minu huvipuuduse pärast. Ma ei oska seda kirjeldada, kes teavad, saavad aru. Mõtlemine oli minu jaoks äärmiselt vastik tegevus. Tahtsin lihtsalt olla ja et mind rahule jäetaks.

Inimene on siis syydi kui ta talle määratud ravi ei järgi ja igasugust saasta lisaks tarbib. Mul on ärevushäirega naaber ja paar diagnoosi vist veel lisaks, kes oma käitumisega tekitab mul ka juba igasugu hoogusid. Viimasel ajal on asi parem olnud, ema vist on teda sundinud ravimeid kasutama aga aeg ajalt keerab jälle metsa ära ja siis ei ole võimalik enam omas kodus rahus ja vaikuses olla.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Need, kellest Sina siin kirjutad, küll depressioonihaiged pole!
Haige ei taha pigem kedagi ega midagi näha. Ei mingit tähelepanu ega muud sellist. Ainukene soov on – jätke mind ometi rahule ja laske olla!
Lubaduste murdmine on ka selline asi, et Sa lubad, sest Sa tõesti TAHAD seda, aga kui aeg käe, siis Sa lihtsalt ei suuda. Lihtsalt ei suuda.
Intriigitsevad, manipuleerivad…oh taevas, selleks ei ole ei jõudu ega tahtmist.

Mismoodi saab depressioon mõtlemises kinni olla? Ma ei räägi nendest, kes on stressis ja arvavad, et neil on deprekas vaid neist, kel on see haigus ka tegelikult.
Kui Sul ei ole jõudu midagi teha, Sa lihtsalt ei jaksa. Kui Su peas pole ühtegi idedd, kui Sa vaatad külmkappi ja Sa lihtsalt ei suuda välja mõelda, mida süüa teha, sest uskumatu, Sa lihtsalt ei oska äkki seda enam teha! Kui Sa ei saa magada, sest und lihtsalt ei ole või magad 24h päevas, kui Sa higistad magades nii, et ärgates oled nagu märg kalts.
Sa võid mõelda, et ma olen nüüd tubli ja läheb jalutama, suudad isegi püsti tõusta, aga siis langed jõuetult tagasi, sest jõudu pole. Sa ei suuda. Jaksad ainult lamada. Sul on täiesti ükskõik, mis Sinu ümber toimub. Sa isegi ei fikseeri ümbritsevat. Sa ei taha tuttavatega suhelda ja kõik, kes Sind aidata üritavad, segavad Sind, sest Sa ei jaksa rääkida. Sa ei suuda raamatut lugeda, sest loetust ei jää midagi meelde.
Loed teksti läbi ja pärast ei mäleta mitte midagi.
Sa ei suuda keskenduda, Sa vahid lihtsalt ühte punkti, Sul ei ole ühtegi emotsiooni. Sa ei suuda rõõmustada, vihastada, tunda head meelt. Sul on kõigest täiesti ükskõik. Sa ei suuda ka oma tööd teha, ükskõik kui väga Sa pignutad, sest Sa lihtsalt ei oska ja ei jaksa.
Kõik kes seda tundnud pole võivad öelda, et võta kokku ennast ja mõtle positiivselt, aga asi ongi selles, et Sa ei suuda ennast kokku võtta, Sul ei ole selleks jõudu.

Mul oli kõik täpselt nii. Lisan ainult veel, et isegi telekat ei suutnud vaadata. (lugemisest rääkimata). Mäletan kuidas mees vedas mind poodi, plaate valima ja ostma. Issand kuidas ma ei suutnud seal poes olla. Ma oleksin olnud nõus kõige hirmsamate plaatidega maamunal, mis siis et need lähevad mu oma vannitoa seinale. Seisin seal nagu juhmakas ja mees pahandas minu huvipuuduse pärast. Ma ei oska seda kirjeldada, kes teavad, saavad aru. Mõtlemine oli minu jaoks äärmiselt vastik tegevus. Tahtsin lihtsalt olla ja et mind rahule jäetaks.

enamus mehi mõtleb nii. st ei viitsigi mõelda.
teevad ära vaid need asjad mis on põletavalt vaja teha ja mida kuhugi enam edasi lükata ei anna. rohkem end küll liigutada ei näe mõtet.
ma oskan meeste moodi mõelda. ma pole see inimene, kes elaks vanasõna järgi \”tänaseid toimetusi ära viska homse varna\” minul on see homse varn pidevalt täis. huvitaval kombel aga paljud asjad kukkuvad sealt homse varnast ise maha. st neid polnudki väga vaja teha. [/tsitaat]
on vahe sees, kas sa ei viitsi mõelda ja ei näe mõtet või sa ei suuda, kuna pole jõudu mõelda. või mis jõudu, su peas lihtsalt pole mitte ühtegi mõtet ja neid isegi ei teki sinna. mitte ühtegi ideed, sest pea on täiesti tühi, mitte ühtegi emotsiooni. ainult tühjus ja tuimus.
seda peab ise kogema, et sellest aru saada, mida ma öelda tahan.
asjade edasi lükkamine ja tegemisega venitamine on hoopis midagi muud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Need, kellest Sina siin kirjutad, küll depressioonihaiged pole!
Haige ei taha pigem kedagi ega midagi näha. Ei mingit tähelepanu ega muud sellist. Ainukene soov on – jätke mind ometi rahule ja laske olla!
Lubaduste murdmine on ka selline asi, et Sa lubad, sest Sa tõesti TAHAD seda, aga kui aeg käe, siis Sa lihtsalt ei suuda. Lihtsalt ei suuda.
Intriigitsevad, manipuleerivad…oh taevas, selleks ei ole ei jõudu ega tahtmist.

Mismoodi saab depressioon mõtlemises kinni olla? Ma ei räägi nendest, kes on stressis ja arvavad, et neil on deprekas vaid neist, kel on see haigus ka tegelikult.
Kui Sul ei ole jõudu midagi teha, Sa lihtsalt ei jaksa. Kui Su peas pole ühtegi idedd, kui Sa vaatad külmkappi ja Sa lihtsalt ei suuda välja mõelda, mida süüa teha, sest uskumatu, Sa lihtsalt ei oska äkki seda enam teha! Kui Sa ei saa magada, sest und lihtsalt ei ole või magad 24h päevas, kui Sa higistad magades nii, et ärgates oled nagu märg kalts.
Sa võid mõelda, et ma olen nüüd tubli ja läheb jalutama, suudad isegi püsti tõusta, aga siis langed jõuetult tagasi, sest jõudu pole. Sa ei suuda. Jaksad ainult lamada. Sul on täiesti ükskõik, mis Sinu ümber toimub. Sa isegi ei fikseeri ümbritsevat. Sa ei taha tuttavatega suhelda ja kõik, kes Sind aidata üritavad, segavad Sind, sest Sa ei jaksa rääkida. Sa ei suuda raamatut lugeda, sest loetust ei jää midagi meelde.
Loed teksti läbi ja pärast ei mäleta mitte midagi.
Sa ei suuda keskenduda, Sa vahid lihtsalt ühte punkti, Sul ei ole ühtegi emotsiooni. Sa ei suuda rõõmustada, vihastada, tunda head meelt. Sul on kõigest täiesti ükskõik. Sa ei suuda ka oma tööd teha, ükskõik kui väga Sa pignutad, sest Sa lihtsalt ei oska ja ei jaksa.
Kõik kes seda tundnud pole võivad öelda, et võta kokku ennast ja mõtle positiivselt, aga asi ongi selles, et Sa ei suuda ennast kokku võtta, Sul ei ole selleks jõudu.
[/tsitaat]

Täpselt nii see kõik on. Istun tööl (just nimelt istun) terve päeva kohta olen täitnud ainult 1-e kohustuse. Vaja hakata koju minema aga võtan hoogu juba 1,5h. Vaja poodi minna ja vaja syya teha jne. Kõigest saan aru ja tahaksin teha aga????? Sein on vastas, kõrge sein on ja yle ronida ei jaksa.
Õnneks on oma firma ja pomo mind lahti ei lase aga tööta võin siiski jääda, kui olukord veel pikalt kestab ja tegemata töö tuleb ikka endal kunagi teha ja…. prrrr

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

tunne nagu rahustit võttes? mõned tahavad seda tunnet tablettidega saavutada, on liiga närvis, nutavad, üks mõte ajab teist taga. kui vaid saaks pea mõtetest tühjaks. [/tsitaat]
ei ole selline tunne. rahusti on hoopis midagi muud. rahusti annab \”poogen\” tunde. ükskõiksuse tunde, et midagi ei morjenda ja kõigest on suva. elad omas mullis.
depreka puhul sa tahad, aga ei suuda. väga raskel juhul ei jaksa isegi tahta.