Peaksin vist alustama sellest, et olen introvert. Hetkel olen 30 ja alates põhikoolist olen muutunud aina kinnisemaks. Koolikiusamine, tõrjumine ja tunne, et ma ei sobi mitte kusagile ega mitte kellegi seltskonda. Tõsi, viimaste aastatega on olukord natuke paremaks läinud tänu laste sünnile. Nüüd ma suudan hädavajalikud tegemised ära teha (nt arstil käimine, telefonile vastamine jne). Aga ma olen hinges nii kurb, et mul ei ole mitte ühtegi sõpra. Teiste lastevanematega ikka põgusalt suhtlen, aga ei suuda/taha seda põgusalt suhtlust järgmisele tasemele viia. Ma nimelt arvan, et minuga ei taheta suhelda ja ma olen pigem koormaks teistele kaelas: igav, midagi rääkida ei oska või siis ütlen midagi imelikku vms. Ja kui ma isegi satun kellegagi pikemalt rääkima, siis ma tahaks ruttu sellest olukorras ära minna. Tänaval üritan tuttavaid vältida ja ise naljalt esimesena tere ei ütle. Isegi oma vanematega ja sugulastega suheldes on ärevus sees ja ei oska mitte midagi rääkida. Ainult mehega ja lastega suudan ennast vabalt tunda. Oma tundeid ka emotsioone ei väljenda ma ammugi kellelegi. Kui keegi küsib kuidas läheb, siis minul läheb alati normaalselt või hästi. Et täiesti absurd olukord minu jaoks, kus tahan väga sõpru, aga samas ma ei taha/suuda kellegagi suhelda normaalselt. Mida teha? Kas leppida ja lihtsalt ollagi omaette ja teisi inimesi vältida? Või hambad ristis üritada suhelda, kuigi mulle see ei meeldi ja kardan? Mu olukorra võtab vist kõige paremini kokku lause, et ma tahan, et ma tahaksin inimestega suhelda. See närib mind iga päev, et ma olen selline nagu olen. Kas on veel minusuguseid ja kuidas toime tulete?
Teema: Introvert sotsiaalfoobiaga
Tõrjutud sotsiaalfoobikust introvert sai paar last.
Huvitav.
Jah, on küll. Sinu jutt käiks nagu minu kohta. Suhtlengi mehe ja emaga (laste arvates jutustame liiiga pikalt), veel on üks kooliaegne sõbranna, aga temaga kohtume nüüd umbes kaks-kolm korda aastas. Viimastel kordadel pole temagagi enam väga jutuainet jagunud.
Praegu mind see väga ei sega, aga mõnikord tahaks küll kellegi teisega suhelda. Ise ma suhtlust alustada ei oska, võõrastega tunnen, et kedagi niikuinii minu jutt ei huvitaks. Nii läinud ongi, et peale kooli uusi tuttavaid tekkinud ei ole. Mehel ka sõpru pole, aga tal on vähemalt õed-vennad. Nii me istumegi kahekesi (+väikelapsed).
Ma arvan, et siinkohal oleks abi psühholoogist, sest minule jääb kõlama just see, mis viitaks madale enesehinnangule (hirm, et sinuga ei taheta suhelda või et oled kuidagi vähemväärtuslikum kui teised – mis kõik on vale). Mulle jäi aasta alguses silma, et nii mõnedki erapraksised, kus on ka terapeudid ja psühholoogid pakuvad grupiteraapiat just sotsiaalärevustega inimestele. Tõesti ei tea, kuidas need asjad nüüd koroonaajal on, aga soovitan guugeldada.
Ok, isegi leidisin kiirelt otsides midagi – https://www.katriito.ee/koolituskeskus/sotsiaalarevuse-grupiteraapia
Minul oli kunagj sama olukord, ainult ma olen ekstravert.
Ma käisin psühholoogi juures ja sain abi.
Tõrjutud sotsiaalfoobikust introvert sai paar last.
Huvitav.
Sama siin. Eluliselt pole eriti usutav, kipub liba moodi minema. Aga no ehk foorumil ole klikke ka vaja.
Kas leppida ja lihtsalt ollagi omaette ja teisi inimesi vältida? Või hambad ristis üritada suhelda, kuigi mulle see ei meeldi ja kardan? Mu olukorra võtab vist kõige paremini kokku lause, et ma tahan, et ma tahaksin inimestega suhelda. See närib mind iga päev, et ma olen selline nagu olen. Kas on veel minusuguseid ja kuidas toime tulete?
See läheb iseenesest üle. Pikapeale. Kui oled 50 siis see sind ammu enam ei näri. Mul oli nii.
Peaksin vist alustama sellest, et olen introvert. Hetkel olen 30 ja alates põhikoolist olen muutunud aina kinnisemaks. Koolikiusamine, tõrjumine ja tunne, et ma ei sobi mitte kusagile ega mitte kellegi seltskonda. Tõsi, viimaste aastatega on olukord natuke paremaks läinud tänu laste sünnile. Nüüd ma suudan hädavajalikud tegemised ära teha (nt arstil käimine, telefonile vastamine jne). Aga ma olen hinges nii kurb, et mul ei ole mitte ühtegi sõpra. Teiste lastevanematega ikka põgusalt suhtlen, aga ei suuda/taha seda põgusalt suhtlust järgmisele tasemele viia. Ma nimelt arvan, et minuga ei taheta suhelda ja ma olen pigem koormaks teistele kaelas: igav, midagi rääkida ei oska või siis ütlen midagi imelikku vms. Ja kui ma isegi satun kellegagi pikemalt rääkima, siis ma tahaks ruttu sellest olukorras ära minna. Tänaval üritan tuttavaid vältida ja ise naljalt esimesena tere ei ütle. Isegi oma vanematega ja sugulastega suheldes on ärevus sees ja ei oska mitte midagi rääkida. Ainult mehega ja lastega suudan ennast vabalt tunda. Oma tundeid ka emotsioone ei väljenda ma ammugi kellelegi. Kui keegi küsib kuidas läheb, siis minul läheb alati normaalselt või hästi. Et täiesti absurd olukord minu jaoks, kus tahan väga sõpru, aga samas ma ei taha/suuda kellegagi suhelda normaalselt. Mida teha? Kas leppida ja lihtsalt ollagi omaette ja teisi inimesi vältida? Või hambad ristis üritada suhelda, kuigi mulle see ei meeldi ja kardan? Mu olukorra võtab vist kõige paremini kokku lause, et ma tahan, et ma tahaksin inimestega suhelda. See närib mind iga päev, et ma olen selline nagu olen. Kas on veel minusuguseid ja kuidas toime tulete?
Kas sa tegelikult ka tahad endale sõpru või on see sotsiaalselt peale surutud norm? Inimesed on erinevad, sul on mees ja lapsed, kellega sa tunned ennast mugavalt ja vabalt. Suhtlemine võõraste inimestega sulle tegelikult ei meeldi. Miks sa seda endale peale sunnid? Mul oli kunagi latatarast töökaaslane, kes kirus oma intelligentset introverdist meest, kel polnud sõpru. Oligi selline mees, kes smalltalki ajada ei osanud, aga oli inimene oma huvide ja hobidega, millega ta sügavuti tegeles. Minu meelest oli ainus probleem, kuidas nii erinevad inimesed koos elasid, aga ju siis täiendasid teineteist. Jutu mõte on, et tegele sellega, mis sulle meeldib ja mis sulle huvi pakub, mitte ära püüa ennast muuta selleks, kes sa pole.
Raudselt libateema. Mees ja lapsed ! No kus sul siis see tõrge kadus? Sinnamaani oli täiesti usutav jutt edasi juba puhas fantaseeimine.
Need, kes kardavad, et nende jutt on igav teistele. Huvitava jutu saladus ongi selles, et rääkida sellest, mis teise inimese jaoks huvitav on. Iga inimese jaoks on tema ise ja teda huvitavad teemad kõige põnevamad. Ning kui hakata rääkima endast, siis teiste jaoks ei olegi nii põnev, kui enda jaoks, viisakusest võib-olla kuulavad. Rääkida võiks ka heal juhul sellest, mis teile mõlemile huvi pakub. Mitte sellest, millest sina tahad rääkida, ükskõik, kas keegi kuulab või mitte. Mu tutvusringkonnas on mõned inimesed, kes räägivad pigem monoloogi iseenda tegemistest, mitte dialoogi kahe inimese vahel. Teised reageerivad ja on negatiivsed jutustades, see tõmbab ka motivatsiooni alla nendega rääkida. Mõnega on huvitavad ühised huvid, siis saame mõlemad arutada nende teemade üle ja oma silmaringi laiendada teemadest, mis mõlemale huvi pakuvad.
Mul oli kunagi üks töökoht, kus pidi lihtsalt erinevate paarilisetega koos suht aega surnuks lööma tööl olles. Siis saigi erinevate inimestega erinevalt rääkida, sest alternatiiv oleks olnud 8h vaikuses seina passida. Siis oli kindel, et suht ükskõik, milline jutt on, ikka parem kui vait olla.
https://www.rahvaraamat.ee/p/kuidas-v%C3%B5ita-s%C3%B5pru-ja-m%C3%B5jutada-inimesi
<p style=”text-align: left;”>Mul täpselt sama, nagu ise oleks selle teema postitanud…</p>
Soovitada ei oska midagi. Aga jälgiks ka teemat.
Mõtlen ka ise selle murega psühholoogi juurde pöörduda. Kuigi eks paljust olene ka millise psühholoogi otsa sattuda.
Hea meelega loeks ka eneseabi raamatuid, kui kellelgi on soovitada?
<p style=”text-align: left;”>Mul täpselt sama, nagu ise oleks selle teema postitanud…</p>
Soovitada ei oska midagi. Aga jälgiks ka teemat.
Mõtlen ka ise selle murega psühholoogi juurde pöörduda. Kuigi eks paljust olene ka millise psühholoogi otsa sattuda.
Hea meelega loeks ka eneseabi raamatuid, kui kellelgi on soovitada?
Aga palun: https://www.apollo.ee/vaikne-joud-introverdina-maailmas-mis-ei-lakka-raakimast.html
Jah, on küll. Sinu jutt käiks nagu minu kohta. Suhtlengi mehe ja emaga (laste arvates jutustame liiiga pikalt), veel on üks kooliaegne sõbranna, aga temaga kohtume nüüd umbes kaks-kolm korda aastas. Viimastel kordadel pole temagagi enam väga jutuainet jagunud.
Praegu mind see väga ei sega, aga mõnikord tahaks küll kellegi teisega suhelda. Ise ma suhtlust alustada ei oska, võõrastega tunnen, et kedagi niikuinii minu jutt ei huvitaks. Nii läinud ongi, et peale kooli uusi tuttavaid tekkinud ei ole. Mehel ka sõpru pole, aga tal on vähemalt õed-vennad. Nii me istumegi kahekesi (+väikelapsed).
Ma tahaks ka jõuda sellisesse punkti, et a)ma suudaks kuidagi inimestega normaalselt suhtlema hakata ja oma ebakindlusest üle olla või siis b)olengi selline nagu olen ja mind see ei häiri.
Kas oled kuskil teraapias käinud või lihtsalt ise suutnud sellega leppida, et oletegi mehega kahekesi + lapsed?
Teraapias pole käinud, tegelikult pole see teema kunagi kellegagi jutuks tulnud.
Ma olen õnnelik selle üle, et mul ÜLDSE on keegi, kellega suhelda. Mõnikord väikse hirmuga mõtlen, et mis siis saab, kui ema sureb või mehega midagi juhtub/lähme lahku. Vot siis on paras jama, pole kedagi, kellega rääkida. Lastega ju kõigest ei räägi.
Mina kohtusin ka oma mehega interneti vahendusel, ammu ammu kui veel jututoad olid olemas (ma ei tea, kas praegu ka on). Nüüdseks oleme koos olnud üle 10 aasta. Ega see algus, just esimene kohtamine, lihtne olnud. Võtsin kogu oma julguse kokku ja ikka läksin temaga kokku saama, edasi oli veidi lihtsam. Tema perega pole mul ka suurt millestki rääkida, vähemalt olen enam-vähem sellest üle saanud, et üldse külla minna ei taha. Nad on ka harjunud, et ma ei ole jutukas ega seltskonna hing.
<p style=”text-align: left;”>Mul täpselt sama, nagu ise oleks selle teema postitanud…</p>
Soovitada ei oska midagi. Aga jälgiks ka teemat.
Mõtlen ka ise selle murega psühholoogi juurde pöörduda. Kuigi eks paljust olene ka millise psühholoogi otsa sattuda.
Hea meelega loeks ka eneseabi raamatuid, kui kellelgi on soovitada?
Mina saan sulle soovitada ühte psühholoogi, aga tema töötab ainult Tallinnas, kuigi temaga on võimalus ka skaibi teel teha sessiooni. Margus Laurik on tema nimi ja ta on väga hea. Ma ei jõua teda ära kiita, ta tõesti oli hea. Ta tegi minust justkui inimese.
Nii hea on lugeda, et ma pole üksi. Ainsad inimesed, kellega ise suhelda saan on samuti ema ja elukaaslane aga viimasega pole juba üle poole aasta südamest suhelda saanud, sest on probleemid tekkinud. Emale ka ei julge päriselt KÕIGEST rääkida… Pidevalt on raske tunne rinnus, miski surub emotsionaalselt niivõrd alla. Tekib masendus, mis kestab nädalaid. Süüdistan ennast oma masenduses ja suutmatuses midagi ette võtta, eriti nüüd koroona ajal on raske kuhugi minna. Ma olen ju tegelikult varasemalt üritanud end inimeste sekka viia, tegelesin trenniga (esimeses tunnis hoidsin tugevasti nuttu alla, sest olin paras kobakäpp) ajapikku hakkas meeldima aga koroona pärast on tekkinud sotsiaalärevus ja ei käi kuskil. Aga trennis keegi suhtlema ei tulnud ja ise ka ei tahtnud teistele veidrikuna tunduda. Tutvused tekkivad pigem töökeskkonnas/koolis, mitte hobiringides või trennis.
Ma istusin vanasti ka peamiselt jutukates ja tutvumisportaalis tutvusin praeguse elukaaslasega. Praegugi mõtlen, et oleks minusugustel oma jututuba.
Miks sa arvad, et sa oled introvert? Oled isiksusetesti teinud?
Loen välja, et oled tõrjumistraumaga inimene. Ja kuna sa igatsed kontakti inimestega, siis võid sa olla hoopis ekstravert. Ehe introvert NAUDIB omaette olemist ega igatse eriti inimkontakte, need pigem väsitavad ja häirivad teda.
Tõrjumistrauma on raske hingehaav ja sellega toimetulek on järjepidev töö endaga. Traumast põhjustatud madal enesehinnang põhjustab sageli depressiooni ja sotsiaalset ärevust.
Mõtle, kas mu jutus võib iva olla ja kui soovid, siis kirjuta mulle privaatselt ja saame pikemalt teemat arutada. Olen ise pika teekonna maha käinud.
Teema algataja, kuidas sul on lapse ja nooruspõlves olnud suhted vanematega? Kas nad on olnud innustavad, toetavad, julgustavad jne või on ka nemad sind kritiseerinud või võrrelnud teiste inimestega?
hirm, et sinuga ei taheta suhelda või et oled kuidagi vähemväärtuslikum kui teised – mis kõik on vale
Miks see on vale?
Kui ikka on olukorrad, kus küll suhtlust alustatakse, aga üsna ruttu saab selgeks, et temaga ei ole midagi huvitavat rääkida, siis järelikult ei taha temaga ka edasi suhelda. Kui inimene end ise teistest vähemväärtuslikumaks tegelikult ei pea, kuid inimesed tema ümber teda siiski selleks peavad (näiteks selle põhjal, et temaga ei ole huvitav suhelda), siis see ei ole ju tegelikult üldse vale, et inimesega ei taheta suhelda ja teised inimesed peavad teda vähemväärtuslikumaks.
Tema väärtus ju ei sõltu sellest, mis teised temast arvavad. See, et kellelegi tema seltskond meeltmööda ei ole, ei tähenda, et ta midagi väärt pole – need inimesed lihtsalt ei klappinud omavahel.
Ja ma olen tegelikult seda usku, et iga inimesega on võimalik midagi huvitavat rääkida, kui neile natukene aega pühendada. Kõik inimesed näiteks ei tunnegi end hästi suures seltskonnas ja avanevad pigem kahekesi vestleldes. Mõni inimene on jälle elus palju haiget saanud ning on seetõttu väga kinnine, aga avaneb end vähehaaval ja osutub jälle vapustavalt ustavaks sõbraks. Jah, pealiskaudsel suhtlemisel ei viitsitagi sellega vaeva näha ning inimene tituleeritakse igavaks, aga tegelikkuses.. ju ei tuntagi seda inimest. Ning eks selle suhtlemise teeb mõlemapoolselt raskeks see, kui omatakse eelarvamusi, aga vaieldamatult on igal inimesel oma lugu ja see on põnev 😉
Ja me kõik oleme väärtuslikud, nii juustune kui see ka poleks.
<p style=”text-align: right;”>Olen sarnases situatsioonis. 31 ja kahe väikese lapse ema. Peamiselt räägingi mehe, laste ja vahest emaga. Olengi põhimõtteliselt leppinud olukorraga, kuid sooviksin siiski ühte usaldusväärset südamesõbrannat. Hea oleks kui samuti lasteaiaealise lapsega, saaks lastelegi rohkem mängukaaslaseid. Elan Tallinna lähedal Viimsis. Kui kellegil on sarnane soov, võib julgelt mulle kirjutada kaisapohl@gmail.com . Võimegi algul netis suhelda või lastega mänguväljakule minna. Üks ühele suudan vestelda. Olen sõbralik ja usaldusväärne. Ma ei pane pahaks kui vestluskaaslasel avanemine kaua aega vōtab.</p>
Miks sa arvad, et sa oled introvert? Oled isiksusetesti teinud?
Loen välja, et oled tõrjumistraumaga inimene. Ja kuna sa igatsed kontakti inimestega, siis võid sa olla hoopis ekstravert. Ehe introvert NAUDIB omaette olemist ega igatse eriti inimkontakte, need pigem väsitavad ja häirivad teda.
Tõrjumistrauma on raske hingehaav ja sellega toimetulek on järjepidev töö endaga. Traumast põhjustatud madal enesehinnang põhjustab sageli depressiooni ja sotsiaalset ärevust.
Mõtle, kas mu jutus võib iva olla ja kui soovid, siis kirjuta mulle privaatselt ja saame pikemalt teemat arutada. Olen ise pika teekonna maha käinud.
Mina ei ole teemaalgataja aga olen 1:1 sarnane.
Kuidas on Sinu meiliaadress?Kas tohin Sulle kirjutada?
Ma olen ilmselt ka introvert. Suhtlen oma perega ja siis on 1 sõbranna, kellega suhtlen ka, sest ta on ise olnud tubli ja vaeva näinud, et minuga suhtlema jääda, kuid ma ei räägi talle kunagi midagi isklikku. Kõike ei räägi ka mehele. Seega minusugusele kuluks üldse ära psühhoterapeut ???? kuigi ega ma neilegi ei taha kõike rääkida. Mul on küll hobisid, aga kuidagi on juhtunud nii, et minu sõbranna ega tuttavad ei jaga neid minuga, oleme erinevad. Ja pigem ongi minu hobid sellised üksitegemised. Olen küll kohanud aeg-ajalt minu jaoks huvitavaid ja meeldivaid inimesi, aga ma ei tea, kuidas see lähemate tutvuste sobitamine käib.. Kas seda üldse tehakse sihiteadlikult või see lihtsalt juhtub sobivate asjaolude olemasolul? Kuidagi imelik tundub ennast teisele inimesele n-ö peale pressida.
Töö juures olen sunnitud väga palju suhtlema ja teen seda näiliselt mängleva kergusega. Olen vajadusel aktiivne kuulaja, vajadusel viskan nalja ja loon meeleolu, ka esinen. Aga see on minu jaoks väljakutse ja lähemat tutvust luua ei oska. Olukorras, kus pean iseendana rääkima nt üks-ühele inimesega – ja eriti, kui see inimene mulle pigem meeldib – võin absoluutselt lollusi rääkida.
Päris huvitav…
Minu introverdist sugulasel pole pea ühtegi sõpra, rääkimata siis perekonnast. Kell ammu üle aja.
