Ära nüüd ette paanitse, muidugi saad hakkama. Saavad ju ka need hakkama, kellel meest või ema kõrval polegi. Ja no tööle peab mees ju nagunii minema, egas ta saa jäädagi sinuga koos koju istuma. sa räägid ju ainult! kuu pikkusest lähetusest, mitte poolest aastast vms.
Mida sa reaalselt kardad? Elad kuskil metsa sees, et külma ja lumega ei saa liikuma? Auto on? Load on- siis saad ju poodi jne ka.
Teema: issi lähetuses
30.01.2012 16:30
To report this post you need to login first.
30.01.2012 18:29
Ma arvan, et mingil määral on alguses pisibeebiga isegi pluss kui ema saab lapsega omaette olla-ei pea mehel süüa tegema, vähem pesu pesta, saab oma ajagraafiku seada täpselt lapse järgi. Mul kaks last ja mees ka lähetustes pidevalt. Esimese lapsega oli muidugi esimene elunädal kaheksi kodus olla hirm kuna kõik on uus ja tundmatu-kuid see möödub ruttu. Sa saad kindlasti hästi hakkama.
To report this post you need to login first.
30.01.2012 20:19
Njah. Olen muide kahe lapsega üksi. Mees on 3n komandeeringus ja 10p siis kodus. Mul lapsed siis 3k ja 4a.Mis siis saab, kui mees tööle läheb? No mis siis ikka saab, mähkmed, toit, riided ja kodu jäävad ju alles 😀 Mees tuleb tagasi, vaja vaid natuke iseseisvalt hakkama saada ja päris lahe on üksi olla ja toimetada. Ok alati on nii, et kui mees kodunt ära, siis nt köögikapp kukub eest, pesumasin ütleb üles ja auto hommikul ei käivitu, aga kuna elan väikelinnas, siis so what, käin jala,pesen pesu käsitsi ja köögikapi ukse tõstan nurka või parandan ise ära. Saate hakkama!
To report this post you need to login first.
30.01.2012 20:24
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Njah. Olen muide kahe lapsega üksi. Mees on 3n komandeeringus ja 10p siis kodus. Mul lapsed siis 3k ja 4a.Mis siis saab, kui mees tööle läheb? No mis siis ikka saab, mähkmed, toit, riided ja kodu jäävad ju alles 😀 Mees tuleb tagasi, vaja vaid natuke iseseisvalt hakkama saada ja päris lahe on üksi olla ja toimetada. Ok alati on nii, et kui mees kodunt ära, siis nt köögikapp kukub eest, pesumasin ütleb üles ja auto hommikul ei käivitu, aga kuna elan väikelinnas, siis so what, käin jala,pesen pesu käsitsi ja köögikapi ukse tõstan nurka või parandan ise ära. Saate hakkama![/tsitaat]
et siis ülelahe ehitajad on ka komandeeringus…
To report this post you need to login first.
30.01.2012 20:24
Tundub et see teemaalgataja on mingi hädapätakas vist? Ma ei saa tõesti aru, mida on viriseda, et kuidas hakkama saad? Lihtsalt elad ja toimetad nii kuis suudad.Milleks vingumise peale energiat raisata.Minu mees oli nädalate kaupa ära ja pidin kahe tillukese lapsega täiesti üksi hakkama saama.Ja ma ei ela linnas, vaid kolkakülas, kus tõesti tulebki üksi hakkama saada, ja laste vanaena-vanisad kah kaugel.Kui oli vaja lund lykata siis seda lykatud, pood asub kah mitme km kaugusel. Lihtsalt pead õppima aega planeerima.Küll aja jooksul kõik paika loksub. Eeldusel et sa muidugi virelema ja hädaldama ei jää.
Tuleb lihtsalt elada ja tegutseda.
To report this post you need to login first.
30.01.2012 20:29
Kuule…sa teadsid juba enne lapse tegemist , kandmist ja saamist, et su mees saadetakse aeg-ajalt lähetusse…Miks sa nüüd siis draamat teed? Sa teadsid et see võib juhtuda..mehel ei olnud ju töö juures kokku lepitud et lapse esimestel elukuudel teda kuhugi ei saadetaks….Niiet ära hala..kõik oli juba teada ja sina kui täiskasvanud inimene, vastsündinud lapse ema peaksid ka ISE hakkama saama…Tõesti elus iial ei tea mis juhtuda võib ja naised ei tohiks olla beebiga hakkamasaamisel alati kellegi abist sõltuvad. Sa saad hakkama!
Minu mees oli nädala kodus kui laps oli sündinud…tegime ka kõike koos, aga siis pidi ta jälle tööle minea. Jah, see ei ole sama mis kaugel olla tükk aega, aga siiski olin terve päev lapsega üksi…Üldse ei olnud raske ja oleksin ka kauem hakkama saanud üksi…Ei olnud saamatu. Üks hommik oli, kus mul lõi mingi eluhull valu selga ja liikuda ei saanud voodist püsti…Laps oli enda voodis ja ma ei saanud teda võtta, sest ma ei saanud ennast keeratagi. Õnneks oli mul telefoni ja sain mehele helistada et ta koju tuleks. AUtot meil ei ole, aga mehe ülemus tõi ta 5minutiga koju(ei ole kaugel töökoht) ja mees siis oli kodus kuni mul see asi, misiganes see ka ei olnud, üle läks….See oli ainus kord kui reaalselt hädas olin..Ma ise arvan et asi oli epiduraalis mis sünnituse ajal tehti….sama koht andis tunda igatahes.
To report this post you need to login first.
30.01.2012 22:09
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
et siis ülelahe ehitajad on ka komandeeringus…[/tsitaat]
Ei, mul on mees autojuht 🙂 Ja mitte üle lahe.
To report this post you need to login first.
30.01.2012 22:32
Mõnitajad ja miinustajad-TE olete ise ühed parajad sitakotid (ju paljudel pole lapsigi või kõigil tõesti memmed-taadid kohe võtta jnt., ja mitte vähe tähtis-teil pole ühtegi tervisehäda või muud hirmu……)
Rohkem mõistmist, mitte ainult hukkamõistmist!
Teemaalgataja-Ostge võimalikult palju asju juba praegu valmis, et pärast vb. rahutu beebiga ei peaks poodides kolama ( mähkmed, kuivaained jnt, apteegikraam), võimalusel leppige kellegiga sugulastest tuttavatest kokku, kes vajadusel saab teid abistamas või vaatamas käia-kui tekib vajadus nt. jääd ise haigeks.Kuna praegu oled saanud mehelt suurt tuge, siis on väga oluline, et lapsega kahekesi olles ei tunneks sa ennast üksijäetuna (keegi, kellele vajadusel helistada ja kurtagi.) Tea, et paljud emad on üksi saanud/saavad hakkama…laps tunnetab sinu hirme ja rahulolematust ning võib muutuda rahutuks jnt.Nutva lapse võid jätta hetkeks voodisse ja ise teises toas ennast koguda (last ei tohi raputada). Ole ise enesekindel ja lapsele on sind ju vaja, sina oled tema tugi!
ps.esimese lapsega jäin üksi kui laps oli nädalane kuni 3-nda elukuuni, teisega olin üksi 3päevaselt kuni lapse 5-nda elukuuni. Abistajaid mul ei olnuv võtta (tegin ka öösel kõnesid emale, kes salb 150km meist eemal-lapsel olid tõsised tervisehädad)
To report this post you need to login first.
31.01.2012 09:34
Töölepinguseadus
§ 21. Töölähetus
(3) Rasedat ja töötajat, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last, võib töölähetusse saata üksnes tema nõusolekul.
Minu meelest algataja abikaasa kvalifitseerub kui \”töötaja, kes kasvatab alla 3a last\”. Seega kui läheb lähetusse, siis vabatahtlikult. Või oskab keegi targematest öelda, et kui 1 vanem on lapsega kodus, siis teisele see ei kehti?
Aga kui ikka minek, siis enne seda peate endale süsteemid paika panema. Vajadusel keegi abiks, kes saab sinu eest poes käia (sellise külmaga ei taha ju titte õue vedada, ei tea kaua see kestab, aasta tagasi oli terve kuu, selleks ajaks ei osta süüa ette ka), vajadusel apteegis. Keegi, kes vajadusel paar tundi last hoiab, et saaksid ise magada. No ja kui laps haigestub, siis on meil olemas selline avalik teenus nagu perearst (hoia kodus taksoraha igaks juhuks) või äkiliste ja kiireloomuliste asjadega kiirabi.
To report this post you need to login first.
31.01.2012 09:52
Olin ka mina üksi mõnda aega paarinädalase lapsega olude sunnil peale ülirasket sünnitust (enda olukorrast ei räägi, peamine oli, et laps sündis tervena). Ma ei kartnud üksijäämist lapsega, pigem oli see nagu väljakutse uue olukorra ees. Ema-poja vaheline side tekkis kiiremini, sain end vaid lapse ja enda tervenemisele pühendada. Mehest oli kahju, tema väga igatses meid näha, aga praegu tean, et peale sellist traumat oli see kahekesi aeg meie jaoks väga oluline. Olgu mainitud, et tugivõrgustikku mingisugust polnud, sõbranna käis alguses paar korda poes, siis sain juba ise asjad aetud.
To report this post you need to login first.
06.02.2012 22:18
Üksikemana sain hakkama day one! 🙂
Saad hakkama, kujuta ette, et mees on surnud ja hoolitsed lapse eest nagu hagijas ja mured ei tule meeldegi. …muuseas ilma irooniata. Usu, sa saad hakkama kui oma suhtumist muudad.
To report this post you need to login first.
07.02.2012 01:02
kuna endal on laps päris väike, mõistan täielikult, miks paljudele lugejatele teemaalgataja mure tobe tundub. Äsjasünnitanud naise hormoonid tekitavad tundeid, mida inimene pole lihtsalt võimeline ise kontrollima. Olin ka sunnitud 1-nädalase lapsega kahekesi jääma ning tagantjärgi võin öelda, et see aeg oli ülimalt raske, kuigi objektiivselt võttes nagu midagi eriti hullusti polnud: armastav mees ja isa oli tegelikult olemas, elu heal järjel, majanduslikke probleeme pole. Sellest hoolimata tundsin tohutut kurbust selle kahe nädala jooksul, kui väikese lapsega kahekesi olin. Kui veel rinnapõletikku jäin, niiet kõrgest palavikust nõrgana ei jaksanud last süllegi võtta (kas keegi kujutab ikka ette, mismoodi paarinädalast hooldada ilma teda sülle võtmata?), oli meeleolu umbes selline nagu enesetapjal. Aitas kõvasti see, et oma pere ja sõbrad tihti külas käisid. Üksi oleks aeg väga pikaks veninud.
To report this post you need to login first.
09.02.2012 11:05
Mina olen harjunud,minu mees käib aegajalt soomes objektidel,ka siis käis,kui me veel üksteist ei tundnud,kuigi muidugi kurb meel on,kui ta läheb.Kuid helistame igapäev…alguses venib,aga kui mitu päeva on juba olnud,siis ülejäänd aeg läheb kiirelt.Küll sa hakkama saad!!!
To report this post you need to login first.
09.02.2012 13:55
Mul mees kodus, kuid ikka teen kõik asjad ise.
Sinu jutt on väga hale ja jääb mulje, et sa ei saa üldse kuidagi hakkama. On aeg iseseivaks saada.
Mis siis saab, kui äkki mees maha jätab….siis sa ei suuda vist üldse funktsioneerida enam.
To report this post you need to login first.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
