Olen nii väsinud, nii tüdinud. Viieaastane laps lärtsub näkku, vaidleb lõputult ja näitab keelt, kui midagi teha palun.
Meie pere laps on nagu koer. Kui peremehel võib olla sada koera, siis koeral on vaid üks peremees. Meie lapse peremees on issi, ainus, keda ta kuulab ja aktsepteerib.
Issi on lapsele A ja O ning seda juba sünnist saati. Ta on isa ümber sõrme mässinud, teab, kuidas manipuleerida, et oma tahtmist saada ja muidugi saab ka. Kõik, mida laps tahab, seda saab. Ükskõik, mis laps teeb, kõik on õige. Igale jonnituurile ja pirtsutamisele antakse järele. Kui laps söögi ajal lolli mängib ja ei söö, siis antakse kommi ja küpsist. Kui laps lõuna ajal ei maga, siis lubatakse üleval olla, vaatamata sellele, et laps on õhtul väga pahur ja vingus. Kui lapsel tekib jälle mingi tahtmine, siis härra põrutab kohe poe poole.
Ja kui mina üritan midagi õpetada või palun midagi teha, siis härra tuleb ja nullib kõik mu pingutused. Laps on harjunud issiga oma tahtmisi saama ja emmet ei kuulata. Ükskõik, mis sigaduse laps jälle kokku keerab, siis härra leiab ikka sada ja üks põhjust, mida laps tegelikult ikka kõik õigesti teeb.
Ütlesin härrale, et laps võib sulle ka pähe s…, sina ikka kiidad takka. Laps ongi harjunud, et mind kuulama ei pea, sest issi lubab kõike ja allub igale provokatsioonile.
Mulle tundub iga päevaga järjest rohkem, et ma teen absoluutselt kõike valesti. Olen viimasel ajal väga tihti juba härrale öelnud, et ma siis lähen minema ja sa kasvata last ise õigesti, nagu sa ju kogu aeg teed, nagunii ma teen ju kõik kogu aeg valesti.
Tean, et ma kõlan nagu mingi kibestunud vanamutt, aga ma olen juba viimase piirini aetud.
Teema: Issi, meie pere A ja O. Emme — üks ümmargune null, lausa terrorist.
Jube kui oma meest härraks kutsutakse.
Kas sa mehega viisakalt omavahel ei ole proovinud sellest rääkida? Tõesti oleks mingi vanemate koolitus hea sel juhul, kui mees sinu sõna ei usu, et nii kasvatate paraja kaabaka, kellega on järjest raskem toime tulla. Kõike ei pea keelama, soove võib ka täita, aga iga nipsu peale hüppamine muutub väga kurnavaks ega anna lapsele head signaali ja üksteise käskude-keeldude tühistamine on sootuks kurjast. Ma saan aru, et mehel on pehme iseloom, aga teatud põhireeglid peavad jääma, kui ema ütles ei tohi, siis ei tohigi. Kui keeld oli isa meelest tobe, siis arutate ja tulevikus saab last nt premeerida sellega, et kui on tubli, siis nüüd tohib, aga vanema sõna peab maksma, mõlema vanema oma, muidu lendab kasvatus uperkuuti.
Lapse probleem on teisejärguline, hoopis teil endal on mehega probleem. Te ilmselt ei austa teineteist, kuna pole suutnud kasvatuses kokkuleppeid ja ühiseid otsuseid teha. Teil on vaja paika panna kindlad reeglid ja siis neist kinni pidada. Kui te hakkate üksteist austama, siis hakkab ka laps teid austama.
Lisan: kogu seda kirjutist uuesti lugedes tundub mulle, et mees naudibki seda, et saab sulle lapse kaudu “ära panna”. Näidata, et tema on majas mees, (kuigi ilmselgelt on seda hoopis laps). Mees ju teab, et ei lähe sa kuhugi, on ju nii? Tühja ähvardamine teeb asja ainult hullemaks. Ja kui laps on ka seda kuulnud ja näinud, et sa ütled üht, aga teed teist, siis saabki sinu autoriteet põntsu juurde.
Ma ei kujuta ette, mida ma ise sinu olukorras teeks, aga vist loobuksin lapse “kasvatamisest” mõneks ajaks. Las mees rabeleb ja teeb toidud ja kasib. Ja küll ta siis saab oma vitsad, kui järsku laps ka tema tehtud söögiga pirtsutab ükskord.
Millegipärast arvan, et selliselt käituv mees pole üldse nõus mingisse pereteraapiasse minemagi.
Olen viimasel ajal väga tihti juba härrale öelnud, et ma siis lähen minema ja sa kasvata last ise õigesti, nagu sa ju kogu aeg teed, nagunii ma teen ju kõik kogu aeg valesti.
Aga tee siis seda ometigi. Kasvõi ajutiselt. Organiseeri endale kaugem komandeering või tööots või reis.
Koolitusele või nõustaja juurde minek on ka väga hea mõte.
Perekond, kus on emme, härra ja laps 🙂
Perekond, kus on emme, härra ja laps ????
Laps oli seal peres ju koer.
Ehk siis on Härra, kibestunud vanamutt ja koer. (teemaalgataja oma sõnad)
Ja vot mina loobuksin ka lapse kasvatamisest mõneks ajaks.
Kui on mingi probleem, lükkaksingi ‘härra’ kaela. Las siis härra ka mõnda aega tegeleb viriseva unise lapsega, kes pirtsutab toiduga, klatib, kui näiteks pereväliselt tuleb mingeid käitumisprobleeme vms.
Ja võib-olla tõesti lähekski kuskile paariks nädalaks reisile. Las siis ‘härra’ poputab oma kullamunakest. Üsna tõenäoline, et laps hakkab temaga ka iseloomu näitama, kui tekib vajadus mingit elemetaarset nõudlikkust näidata.
lapse kasvatamise pinnalt tekib enamus peretülisid. minu laste isa oli samasugune, kui mina ütlesin üht, pidi tema kiusu pärast teist ütlema. kokkuvõttes olid lapsed segaduses. mina olin see kuri kodupolitsei ja issi oli tore pühapäeva lapsevanem, kelle suust ei tulnud kunagi ühtki käsku ega keeldu. kui mina käskisin lastel hambad pesta ja kell 10 voodisse minna, siis lapsed ainult itsitasid isa selja tagant ja isa naeris kaasa. hommikuste uniste lastega pidin muidugi mina hakkama saama, sest mees magas õndsalt sel ajal.
igatahes ühel hetkel viskas mul ära, kuidas lapsed lihtsalt ära rikutakse, võtsin oma seitse asja ja kaks last ja asusin omaette elama ja oma lapsi kasvatama. uue mehe leidsin ka, kes on laste jaoks hea sõber ja alati minu poolt kui lastele reegleid sean. lapsed on nüüd rahulikud, teavad oma reegleid, peavad meeldetuletamata kinni une- ja söögiaegadest, õpivad iseseisvalt, täidavad kokkuleppeid jne
päris issi näeb lapsi 2 korda kuus nädalavahetuseti, siis saab neid krõpsude ja coca colaga üle külvata ja hommikuni lasta arvutis istuda.
Vanasti oli nii, et kui isa korra käratas, olid lapsed seina ääres rivis.
Nüüd feministid enam ei luba seda. Mehed proovivad siis teistmoodi. Lastega tuleb ju hästi läbi saada. Noh, su mees saabki hästi läbi ja on populaarne, lapsed on rõõmsad.
Naised, sööge siis, mida ise kokku keetsite. Kes tegi – ise tegi!
Alternatiiv oleks see, et kui sa lapsega hakkama ei saa, käratab mees peale, vajadusel ähvardab lapsele siraka kah anda ja kõik on jälle lill. Ja siis tunneksid sina, et sa pole ise piisavalt reegleid kehtestav, et sa ei saa lastega üksi(!) hakkama (miks peakski?), et sa vajad(!) laste isa (kas peakski ilma isata lapsi kasvatama?).
Vanasti oli nii, et kui isa korra käratas, olid lapsed seina ääres rivis.
Nüüd feministid enam ei luba seda. Mehed proovivad siis teistmoodi. Lastega tuleb ju hästi läbi saada. Noh, su mees saabki hästi läbi ja on populaarne, lapsed on rõõmsad.
Naised, sööge siis, mida ise kokku keetsite. Kes tegi – ise tegi!
Alternatiiv oleks see, et kui sa lapsega hakkama ei saa, käratab mees peale, vajadusel ähvardab lapsele siraka kah anda ja kõik on jälle lill. Ja siis tunneksid sina, et sa pole ise piisavalt reegleid kehtestav, et sa ei saa lastega üksi(!) hakkama (miks peakski?), et sa vajad(!) laste isa (kas peakski ilma isata lapsi kasvatama?).
Selliste haigete kasvatusmudelite vahel on olemas ka normaalne, kas tead: mõlemad vanemad vastutavad lapse kasvatamise eest, ei anna igale jonnituurile järele, ei premeeri lollust ja toetavad üksteise otsuseid ning lastele kommunikeeritud infot.
Aga võta tõesti üksi väike puhkus ette. Mina tallinlasena nt käiksin Tartus, oleksin hostelis. Seda ei tasu loota ja oodata, et isa vahepeal asjadega toime ei tule, sest seda arvatavasti ei juhtu ja su enda ootused ning pettumus nulliks kogu puhkuse. Puhkus olgu ikka puhtalt iseenda jaoks, oma mõtete distantsilt selgitamiseks.
Ja minu arvates viies eluaasta on ka selline, et mul emana oli vaja agressiivsemalt iseendaga tegelema hakata. Leida end täielikult taas üles, enda sisemine tasakaal selmääral, et see ka tasakaalu jääks.
Ma ise pole küll teraapiates käinud, kuid miks mitte ka nendest abi saada.
Kõike head Sulle!
Vaata selle nädala “Suletud uste taga” täpselt sinu probleem, kui just kirjandit ei kirjutanud ja sealt inspiratsiooni ei saanud.
Mina jalutaks ka sellisest elust ja suhtumisest, üsna külma südamega pikale puhkusele. Teleroni paneks hääletuks ja oma asukohta ei avaldaks. Lahkuks siiski aga nii, et isa ja laps kodus on. Siis saab lapsele öelda, et ema ei lahku igaveseks ja tuleb teatud aja pärast tagasi aga et vajab lihtsalt omaette olemist. Mehele ütleks, et jõudu üksi toimetamiseks.
Las nad siis majandavad omaette.
Mullegi tundub, et mees on paras jobu, kes arvab, et naine on tühi koht.
Miks te oma last sellise lahkumisega karistate? Laps ei ole süüdi vanemate vahelises konfliktis ja tegu on 5 aastase lapsega- kellelt ei saagi nõuda arusaamist olukorrast.
Miks te oma last sellise lahkumisega karistate? Laps ei ole süüdi vanemate vahelises konfliktis ja tegu on 5 aastase lapsega- kellelt ei saagi nõuda arusaamist olukorrast.
Ei ole süüdi jah aga kui laps ema ei austa ja pm talle näkku sülitab iga asja peale, ei ole lahkumine ju mingi karistus tema jaoks.
Mul on ka kodus üks värske 5ne ja nad on juba üsna nutikad ja saavad aru palju enamast, kui meie vanemad arvame.
Meil kipub ka olema nii, et mina olen see suurem keelaja ja käskija. Vahel viskab ka mul üle ja lähen varakult “magama ära”(lihtsalt magamistuppa kinnise ukse taha puhkama). Ja üsna pea laps saab aru, et siis jääb ta ilma unejutust ja hommikuti ei ole väga tore ärgata, kui kaua on üleval oldud ja emme ei aita mitte millegiga. Ta nagu vajaks sellist meeldetuletust, et ema sõna peaks ka kuulama.
Meil selline asi toimib.
Käskija ja keelaja olen mina suurem seepärast, et mul on kõrgemad standardid aga vajadusel saab ka isaga kokkuleppeid teha, kui liiga käest ära asi läheb.
Vaata selle nädala “Suletud uste taga” täpselt sinu probleem, kui just kirjandit ei kirjutanud ja sealt inspiratsiooni ei saanud.
Oli küll sarnane olukord jah, ise ka vaatasin, kuid kahjuks selline ongi minu elu, mitte maha kirjutatud. Kui mehele nn omaette pomisesin, et väga tuttav olukord jah, siis mees sai tigedaks ja hakkas ennast kaitsma ja õigustama kohe.
Olen valmis ära minema küll mingiks ajaks, kuid mul töö kodulinnas ja mees suuremalt ajalt soomes tööl (2a juba), siis tuleb koju ja hakkab seda ärahellitatud printsessi poputama, tuues talle asju, mida laps pole välja teeninud. Ütlesin mehele ka, et kui veel lapsele asju tood, mida ta välja pole teeninud, siis löön sul nina eest ukse kinni… kamaluga õigustusi vaid. Närvid nii läbi juba – vaidlev mees ja virisev laps.
Oh see on veel eriti raske kombo. Eks mees üritab asjadega korvata oma ära oldus aega. Mõnes mõttes saan aru ja mu oma mees kompenseeris ka oma suuremale lapsele rahaliselt oma eemalolekut. Aga kui laps ükskord ühe lihtlabase multika pärast tund aega kaubanduskeskuses röökis, sai ka mees aru, miks ei saa alati kõike osta. Nimelt see multikas oli kodus juba olemas aga laps jauras, kuna tahtis lihtsalt oma tahtmist. Kuna senimaani issi oli ju kõike ostnud. Sealt maalt on ka mehel piirid ees ja sai lõpuks aru, miks see hea pole.
Alustad sellest, et räägite mehega kasvatuspõhimõtted selgeks. Mõni mees on liiga laisk, et end kehtestada või reegleid järgida, nii et läheb lihtsamat teed – ostab lapse ära maiustuste, asjade, liigse järeleandlikkkusega.
Meil peres oli ja tegelikult ka on (mitte küll nii hullul kujul) ka see probleem. Aga õnneks austab mees minu arvamust laste kasvatamisel ja kui nt teatud asjade puhul lastele reeglid olen kehtestanud, siis üritab ikka seda järgida. Muidugi lapsed ikka üritavad temaga manipuleerida, nii et mõnikord olen pidanud meest paluma, et ta sellises situatsioonis lihtsalt kõrvaltuppa läheks ja lahendan selle olukorra lastega ise. Raske on, aga vaikselt kannab vilja.
Muidugi on mees ka ise õpetust saanud, kui see liigne järeleandlikkus on tema enda elu raskemaks teinud, kui teatud olukordades lapsed temaga jaurama hakkavad ja ta ei suuda asju ohjes hoida. Pärast selliseid kordi on ta mõnda aega teadlikumalt käitunud, aga järjepidevust jääb siiski vajaka. Teatud asjades on lapsed juba harjunud, et tulevad ja küsivad selleks minult luba, sest isa võib ju lubada, aga mina ei luba, nii et veenduvad enne, et ka minu meelest on see ok (lapsed on 6 a ja 7,5 a praegu).
Vaata selle nädala “Suletud uste taga” täpselt sinu probleem, kui just kirjandit ei kirjutanud ja sealt inspiratsiooni ei saanud.
Oli küll sarnane olukord jah, ise ka vaatasin, kuid kahjuks selline ongi minu elu, mitte maha kirjutatud. Kui mehele nn omaette pomisesin, et väga tuttav olukord jah, siis mees sai tigedaks ja hakkas ennast kaitsma ja õigustama kohe.
Olen valmis ära minema küll mingiks ajaks, kuid mul töö kodulinnas ja mees suuremalt ajalt soomes tööl (2a juba), siis tuleb koju ja hakkab seda ärahellitatud printsessi poputama, tuues talle asju, mida laps pole välja teeninud. Ütlesin mehele ka, et kui veel lapsele asju tood, mida ta välja pole teeninud, siis löön sul nina eest ukse kinni… kamaluga õigustusi vaid. Närvid nii läbi juba – vaidlev mees ja virisev laps.
Aga kuidas laps siis käitub, kui isa kodus pole? Kas siis on ka hullumaja puhvet või käib reeglite järgi elu.
Mul on tunne, et isa ei tea üldse lapsega seotud argipäeva…? Tõesti on tal vaja mingit shokiteraapiat, et seda näha. Kui ta jägmine kord nädalaks tuleb (kas on nädala kodus või ainutl nädalavahetuse?), siis kolikski selleks ajaks ise minema. kasvõi samasse linna hotelli/motelli/puhkemajasse või sõbranna juurde, et saaks tööl käia ja las need laps ja isa siis ajavad oma asja.
Sorry täiesti OT, aga Scarletti väike Bonnie tuli meelde, Tuulest viidud II osa 🙂
Sul on nagu mingi vituviha. Mees osutab rohkem tähelepanu tütrele kui sulle. Sa tahaks hoopis ise kamalutäie kingitusi, aga näe laps saab.
Ja siis kutsud last ärahellitatud printsessiks, kes saab kingitusi, mida ta pole ära teeninud? Laps peab kingitusi ära teenima?
Kas võib olla nii, et lapsele meeldibki üks vanem rohkem kui teine ja isaga on tal parem suhe. Olete te kuulnud, lugenud mõne inimese lapsepõlvemeenutusi ja mälestusi. Need suureks saanud lapsed võivad ju rääkida, et olin isa laps/ema laps. et üks vanem suhtus temasse NII ja see tegi nad lähedasemaks kui teise vanemaga. Kuulates neid lugusid me ju ei mõtle kunagi, et neile oleks vaja olnud pereteraapiat või lapsevanama koolitust.
siin loos tekitab arusaamatust vaid see, et isa lubab kõike. laps oleks nagu isa oma pilli järgi tantsima pannud ja samas “Meie lapse peremees on issi, ainus, keda ta kuulab ja aktsepteerib”.
Miks te oma last sellise lahkumisega karistate? Laps ei ole süüdi vanemate vahelises konfliktis ja tegu on 5 aastase lapsega- kellelt ei saagi nõuda arusaamist olukorrast.
Ei ole süüdi jah aga kui laps ema ei austa ja pm talle näkku sülitab iga asja peale, ei ole lahkumine ju mingi karistus tema jaoks.
Kas laps on ise selles süüdi, et karistada teda emast ilma jätmisega? Milleks on vaja last traumeerida? Teiseks võib sellest aktsioonist kujuneda täielik läbikukkumine, kui isa ja tütar ennast ka ilma emata hästi tunnevad.
Probleemi see ju ei lahenda. Arvate tõesti, et tagasitulles viskub härra naise jalgade ette ja tunnistab oma vigu-
Mees ei ole Soomes tööl, kui naine ei anna mehele mõista, et raha on tähtsam kui isa kohalolek. Nii lihtne see ongi.
Isa näitab lapsele oma armastust läbi asjade. Kas sa ise ei saa Soome minna et pere koos oleks, siis isal ei teki sellist vajadust. Igal õhtul ta ikka lapsele ei osta maiustusi ja kingitusi. Piiri pead sa kindlasti sellisele asjale panema.
Kui issit kodus pole, siis saab laps aru küll, et emmega jamada ei saa. Üritab küll provotseerida ja oma tahtmisi peale suruda. Kui issi kodus on, siis on lapsel nagu eesmark “teen sulle raisale kõik tagasi ja saan nagunii oma tahtmise.”
See kõlab küll kohutavalt! Sa lausa vihkad oma last ju!
Toreda türanni kasvatate endale silmarõõmuks. Kui viieaastane üle pea kasvab teie kahe võimuvõitluse taustal, peagu käib veel ema toores jõud üle (sest muid vanemlikke oskusi siit küll läbi ei kuma), et “jamada ei saa”, kuidas kavatsete 10aastasega hakkama saada? 15-aastasega?? Jookseb kodust minema ja /või jääb esimesest töllist rasedaks, et kodust pääseda.
Muidugi on paljudes peredes “kelgunöörim” vanem ja rangem vanem, aga sinul on kaks äärmust, mis lapse arengule on kõike muud kui hea.
Kas sa oma last ARMASTADA oled proovinud või murrad niisama tema tahet? Üks on kaugel ja manipuleeritav, teine on lähedal ja lapsega võimuvõitluses, lausa vihaga omaenda lapse vastu. Viieaastase ja täiskasvanu võimuvõitluses jääb igal juhul veel täiskasvanu peale, aga anna aega… tundub, et sa õpetad teda hästi, eks ta õpib sinu pealt need nipid ja kasutamise häääästi selgeks. Ja siis nutad simad peast, et kellesse see laps küll läinud on.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
