Teema: Jabur

Minu kindel veendumus on, et pubekatele ei tohi peale lennata ei süüdistamiste ega lambist tulevate käskudega. Ja kui korrapärast ning võimetekohast tööjaotust pole peres juba varakult olnud, on sellega üsna raske alustada. Meil oli töögraafik kalendrisse paika pandud 3 kuuks ette. Arvestades ka teadaolevaid suuremaid võistlusi vms, kus mõnda last pikemalt kodus polnud. Nõudemasinat sel ajal polnud, pesugraafik oli meie vahel jaotatud nädala kaupa. Kõigi nõudega tegeles üks laps nädal aega järjest. No 10-aastast veel aitasin suuremate pottide või õrnemate klaasidega. Samal nädalal oli kellegi teise kohustus pesu kuivama ja kappidesse panna, kolmas imes tolmu ja pesi köögi ja esiku põrandad. Läbi rääkides võis omavahel vahetada. Mitte midagi käskima ei pidanud, vahel ainult kerge vingu üle elama. Aed on alati olnud minu ja mehe töö. Ise tahtsime, ise tegime. Aga kui lapsed tahtsid herneid või maasikapeenart, siis pidid ise hoolitsema, meie valmistasime ainult maa ette ja olime vahel abiks harimisel. Ise rohisid, kastsid, korjasid.

Miks on vaja kogu aeg tööd rügada? Keegi annab medali selle eest lõpuks? Tänapäeval ju kõik võimalused mugavaks eluks olemas, milleks enda ja lapse närve saagida mingi peenrarohimise või nõudepesuga? Nõud lähevad jälle mustaks ja umbrohi kasvab tagasi, aga kaotatud närve ja rikutud suhteid enam ei paranda.

#4208089:

Lapse kasvatamine inimeseks ja ühiskonnaliikmeks, muide, algab imikueast.

Lisan veel et heaks abivaheniks on vitsakimp. Kõik lapsed on nüüd tublid noorukid.

#4207894:

Oma lastest – suvel jätan hommikul tööle minnes lauale kirja, mis tööd on vaja teha – näiteks muru niita, pesu pesumasinast kuivama viia, tolmuimejaga koristada, igaks päevaks kummalegi üks ülesanne (näiteks üks teeb ühe korruse, teine teise). Konti ei murra, samas on mingi kohustus olemas.

Aga kui nad tegemata jätaks, mis siis teeksid? Tuled töölt koju ja muru on niitmata ja pesu on masinas. Lapsed ütlevad, et ei jõudnud teha ja sa kamandad liiga palju. Kuidas siis?

#4208118:

#4208048:

Tänapäeval ju kõik võimalused mugavaks eluks olemas, milleks enda ja lapse närve saagida mingi peenrarohimise või nõudepesuga? Nõud lähevad jälle mustaks ja umbrohi kasvab tagasi, aga kaotatud närve ja rikutud suhteid enam ei paranda.

Viskad mustad nõud minema ja ostad uued? Tänapäeval jah, nõudepesumasin on suur abimees, aga keegi peab seda ka tühjendama ja täitma. Miks seda lihtsat tööd mitte lastega jagada? Umbrohtu peab ikka eemaldama, kui soovida korralikku saaki saada. Kui ei taha, las kasvab muidugi.

Ei ole nii, et suhted rikutakse ära vajalike tööde tegemisega. Suhteid rikutakse vale suhtlemisega.

Nõudeka tühjendamine on täpselt üks minut. Võtan seda kui mõnusat liikumist ja ei sae laste kallal. Küll nemad kunagi hakkavad oma nõudekaid tühjendama oma laste nõudest.

Milleks aeda mingeid peenraid ja potipõllundust istutada kui kõik on poest saadaval?

#4207319:

#4207092:

Kui sööb aiasaadusi, siis hoolitseb nende eest. Nii lihtne ongi

Lapse jaoks tuleb toit poest. Tema jaoks on sinu aed sinu projekt – laps ilmselt näebki, et sa oled endale peenrad rajanud, seega sina ise tahad neid asju kasvatada ja seega ka sina oma peenardega tegeled.

Küll aga laps ei saa oluliselt valida, mida ta kodus sööb, mis kodus söögiks on ja mis söögiks tehakse ja kust tooraine saadakse. Ilmselt kui sa tahad panna last tööle argumendiga, et kui sööd aiasaadusi siis lööd kaasa – laps ütleb ilmselt selle peale, et eks ta siis ei söö neid. Et kui tahad kartulit süüa siis pead kartuleid võtma – no mõtlebki, et see kogus, mis ta kartulit ehk sööb ongi nõus kasvõi taskurahast endale poest ostma. Või siis okei, ta ei söögi kartuleid – sööb saia ja vorsti, mis poest tuuakse.

Lapse, ka pubeka, mõistuse jaoks ei kaalu üles see, et tegu on oma kasvatatuga poest ostetu üle, laps ütleb siis, et okei, ostame mahedat. Lihtne. (Ausalt öelda ma ka täiskasvanuna mõtlen nii, ma ei taha ise endale neid lisakohustusi võtta).

Kuid kui laps teab, et rahaliselt pole võimalik neid asju osta ja oma kasvatatu on ainuke võimalus neid asju saada või rahaliselt annab eelise muid paremaid asju osta siis ilmselt on laps nõus ka parema meelega kaasa lööma. Ehk kõik, mida laps peab tegema peab olema ka nende jaoks mõtestatud tegevus.

Ehk ei saa päris nii, et kui süüa tahad siis pead tegema. Käsen-poon-lasen suhtumine teismelistega ei mõju.

Jap, ma ei saa ka aru, miks te oma lapsi mingite peenrate ja muu jamaga koormate – see on teie projekt. Minu omad on mõlemad Eesti koondise sportlased, kaks trenni päevas, vahepeal magavad. Et siis ei luba magada ja ajan kõplama?

#4208048:

Miks on vaja kogu aeg tööd rügada? Keegi annab medali selle eest lõpuks? Tänapäeval ju kõik võimalused mugavaks eluks olemas, milleks enda ja lapse närve saagida mingi peenrarohimise või nõudepesuga? Nõud lähevad jälle mustaks ja umbrohi kasvab tagasi, aga kaotatud närve ja rikutud suhteid enam ei paranda.

Medalit ei anta, aga et elamine oleks nagu asotsiaalil (neil tõesti, mis mustaks/segamini läheb, see nii ka jääb) ju ka ei taha. Kui just teenijaid pole, siis mingid kodutööd tuleb perel teha.

Aga kes on rääkinud kogu aeg tööde tegemisest? Ma arvan, tänapäeval ei ole olukorda nagu Itil ja Kustil Metsamoori majas (kus laps küsib, et kas me puhata ja mängida ka üldse saaks?), vaid jutt käib pideva puhkamise kõrvalt natuke millessegi perele ja kodule vajalikku panustamisest.

Need “head” suhted, mis ainult siis püsivad, kui üks teeb kodus kõik ja teine mitte midagi, on ka vildakad suhted.

#4208232:

#4207076:

#4207055:

Kuidas ta ise ei taju, et võiks ka midagi teha?

Mis see midagi on mida laps peaks tajuma, et teha vaja oleks?

Asjal on mitu poolt – väiksest peale kaasamine asjade tegemisse, et laps ise enamvähem tunnetab ära, mis ülesanded teha vaja ja mis tema vastutada-aidata.

Laps on harjunud, et kui midagi teha vaja siis öeldakse – lihtne. Kõik ei näe millegi ütlemist käskimisena, vaid normaalse suhtluse osana. Ei lähe ju ise lambist kastma vmt, ka me kaaslasega suhtleme ja küsime üle, et kas on midagi vaja teha, kas on kastetud või juhendame, et mis tegemata on. Miks siis lapselt peaks eeldama, et ta lihtsalt ise midagi tegema hakkaks – riisuma? niitma? oksi lõikama? rohima?

Lapse mõistus ongi kohati selline – et kui ema rajas endale peenrad ja kasvuhoone siis tema on endale selle vastutuse võtnud ja ilmselt talle meeldibki neid asju teha ja tahab ise teha. (ja küll ütleb kui abi vaja).

Teismelisel muidugi võivad kohustused olla ja aidata, aga miks eeldada, et ta ise peab otsima mida ehk teha vaja. Hästi kasvatatud muidugi näeb, et kui ema kastekanne veab ja raske on, et tuleb pakub end appi. Või kui vaja enne minekut kiiresti miski tehtud saada aitab, et kiiremini saaks. Või kui pikad päevad on, et vaja nt kasvuhoone uksi-aknaid avada – aga samas see kõik eeldab ka, et nii ongi väikesest peale harjutud ja alguses appi palutud.

Või siis peakski olema mingid kindlad ülesanded paika pandud mis tema kohustus aidata – õhtune kastmisring, kord nädalas-kahe jooksul niitmine kui muru pikk vmt.

Kõige hullem oligi see, et kui otseselt polnud nagu miskit teha vaja, läksid lapsena õue ja tundus, et nüüd on oma aeg siis järsku lennati peale kohustustega, et mis nüüd KOHE vaja ära teha, et mis sa umbes laiskled seal. Enne polnud kiiret, pärast polnud kiiret, aga vot kui nähti, et laps miskit ei teinud siis oli vaja kohe rakendada. Sest tegelikult pole ju vahet, kas peenar saab rohitud kell 10 hommikul, kell 13 või õhtul 19 – seni kuni laps teab, et nt üks vagu on tema ülesanne ja selle päeva jooksul peaks tehtud saama.

Mis krdi vagu?

Vagu selles suhtes, et ühe vao jagu tema rohida või nt kartulipõllul üks vagu tema läbi käia ja kartulimardikaid korjata (näited oma lapsepõlvest). Või mis su küsimus on – pole kunagi sõna vagu kuulnud?

1. adra vm. töövahendiga viljeldava maa mullasse selle harimiseks v. millegi mahapanekuks tehtud pikk kitsas uure. Sirge, sügav, madal vagu. Kevadkünni mustavad vaod. Vao põhi, sügavus. Vagusid ajama. Kündis üle põllu mõned vaod. Hoidis kõigest jõust sahka vaos ‘et see kündmisel mullast välja ei tuleks‘. Traktoriader künnab mitu vagu korraga. Hobune peab, ei pea vagu ‘läheb, ei lähe kündmisel piki eelmise vao serva‘. Hobune käib korralikult vaol ‘peab vagu‘. Nõõtab, sunnib hobuse vaole. Kündja järel hüplesid linavästrikud vagudes. Kartulipõld tuleb vakku ‘sellel vaod sisse‘ ajada. Kartulipanijad asetavad kartulid vakku, vagudesse. | piltl. Noor õpetaja ajab oma esimesi vagusid koolipõllul. *Eesti kirjanduse alusepanijate ees seisis kündmata maa – neil tuli vagusid ajada kõigil nurmil. O. Kruus. || see kinniaetud kõrgendina, millel kasvab kartul vm. köögivili. Vagudel kasvasid porgandid, kapsad. Kartuleid oli tal põllulapil vahest paarkümmend vagu. Kartulivõtul aeti vaod eelnevalt lahti. Rohijad tulid alles esimese vaoga.<br style=”color: #000000; font-family: ‘Arial Unicode MS’, Arial, Helvetica, sans-serif;” />▷ Liitsõnad: istutus|vagu, künni|vagu, niisutus|vagu, otsa|vagu, piiri|vagu, piki|vagu, tõkke|vagu, veevagu; kaalika|vagu, kapsa|vagu, kartuli|vagu, peedi|vagu, porgandivagu.

Minul on 2 poissi (14 ja 21) – mingit saagimist ei ole kunagi, lapsed teavad, et ema/isa korraldused on neile täitmiseks. Ei ole neid koormanud hullult mingite töödega – aga kui ütlen lapsele, et tee nõudekas tühjaks – siis astub nõudeka juurde ja kulub 1 minut selle tühjendamiseks. Või et vii pesu välja kuivama – mõni minut ja töö on tehtud. Olen neile ka õpetanud, et tehke kohe ära, siis olete vabad. Lastega on suurepärased suhted, aga nad aktsepteerivad minu nõudmisi, vahest ka teevad mõned tööd niisama ära – koristavad elamise ära, niidavad muru jne. Vanem poiss elas ühikas ja ütles, et on ikka siidikäppi, kes sinna tulevad, enda järgi ei koristada ei oska.

#4208192:

#4207894:

Oma lastest – suvel jätan hommikul tööle minnes lauale kirja, mis tööd on vaja teha – näiteks muru niita, pesu pesumasinast kuivama viia, tolmuimejaga koristada, igaks päevaks kummalegi üks ülesanne (näiteks üks teeb ühe korruse, teine teise). Konti ei murra, samas on mingi kohustus olemas.

Aga kui nad tegemata jätaks, mis siis teeksid? Tuled töölt koju ja muru on niitmata ja pesu on masinas. Lapsed ütlevad, et ei jõudnud teha ja sa kamandad liiga palju. Kuidas siis?

Siis tuleb nokia nuputelefon ja nike tossud lähevad luku taha.

Selline teema oli siin aastaid tagasi ja üks väitis tõsimeeli, et tema ei luba lastel koduseid töid teha, kuna nad peavad õppima, et tulevikus saada arvamusliidriks  ning kodused tööd teeb siis ära teenija.

#4208334:

Minu meelest üks asi on see, kas lapsed panustavad kodutöödega pereellu (nagu mitmed siin näiteid on toonud: lepitakse kokku, kõik teavad oma kohustusi ja asi sujub) või peavad lapsed äraarvamismängu mängima, sest “kuidas ta ise ei taju”.

Aga ma tõesti ei saagi aru, kuidas mingeid asju “ei tajuta”. Kevade saabudes pestskse aknaid. Kui prügikott saab täis, viiakse see välja. Kui midagi kukub põrandale, pestakse see ära. Kui ema on haige, pestskse ise vann puhtaks. Kui esikus on  mullakiht, pühitakse see ära. Mustad nõud pestakse ära.

Mida on siin mitte tajuda?

#4208223:

Nõudeka tühjendamine on täpselt üks minut. Võtan seda kui mõnusat liikumist ja ei sae laste kallal. Küll nemad kunagi hakkavad oma nõudekaid tühjendama oma laste nõudest. Milleks aeda mingeid peenraid ja potipõllundust istutada kui kõik on poest saadaval?

Päris kindlasti ei kesta nõudepesumasina tühjendamine ja nõude ning kahvlite õigetesse kappidesse-hoidikutesse jaotamine ühe minuti, ikka veidi rohkem. Ka aias muru niitmine võtab aega ühe tunni, vähemaga küll ei jõua, siis jääks enamik muru niitmata. Kui sa 10 minutiga oma muru niidetud saad, siis see polegi teil muru, vaid rohus kunagine lillepeenar.

Veider, miks siin  halvustatakse neid, kes endale natukene ka ise toitu kasvatada püüavad? Et ah mis, see niisama perenaise erahobi, mässaku ise, aga teisi ärgu sellega koormaku! Toodagu iga till ja porrulauguräbal aasta ringi poest!

Need poeporrulaugud on siiski kasvanud Hispaanias kivivilla sees toitelahuses ja saanud taimekaitsevahendeid rohkem kui ükski koduaed suudab peale pritsida. Teiseks on vaja ka poest toomiseks ju aega ja ka e-poest tellimiseks on vaja veeta aega netis, et tellida, maksta, valida kojutoomine jne.

Seega minu arust ei ole omakasvatatud juurikad mingi luksus või kellegi eriline erahobi, vaid osa normaalsest elust, kui võimalik. Kui mu pere toidulauast nt 5-10% moodustab omakasvatatud tervislik kraam, mida ei ole nädalate kaupa kusagilt maakera teiselt poolelt toorena vagunites kohale veetud, vaid mille oled saanud enne lõunasööki otse mullast üles tõmmata täpselt õiges küpsusastmes ja ülivärskena, siis teed oma tervisele teene. Keegi polegi siin rääkinud mingist talumajapidamisest kilomeetripikkuste vagudega. Aga nii laisk ei saa nüüd eestlane ka olla, et oma koduaias kahte peenart – üht nt tilli ja teist nt porgandiga, pere peale hooldada ei viitsiks.

#4208312:

#4208233:

#4207319:

#4207092:

Kui sööb aiasaadusi, siis hoolitseb nende eest. Nii lihtne ongi

Lapse jaoks tuleb toit poest. Tema jaoks on sinu aed sinu projekt – laps ilmselt näebki, et sa oled endale peenrad rajanud, seega sina ise tahad neid asju kasvatada ja seega ka sina oma peenardega tegeled.

Küll aga laps ei saa oluliselt valida, mida ta kodus sööb, mis kodus söögiks on ja mis söögiks tehakse ja kust tooraine saadakse. Ilmselt kui sa tahad panna last tööle argumendiga, et kui sööd aiasaadusi siis lööd kaasa – laps ütleb ilmselt selle peale, et eks ta siis ei söö neid. Et kui tahad kartulit süüa siis pead kartuleid võtma – no mõtlebki, et see kogus, mis ta kartulit ehk sööb ongi nõus kasvõi taskurahast endale poest ostma. Või siis okei, ta ei söögi kartuleid – sööb saia ja vorsti, mis poest tuuakse.

Lapse, ka pubeka, mõistuse jaoks ei kaalu üles see, et tegu on oma kasvatatuga poest ostetu üle, laps ütleb siis, et okei, ostame mahedat. Lihtne. (Ausalt öelda ma ka täiskasvanuna mõtlen nii, ma ei taha ise endale neid lisakohustusi võtta).

Kuid kui laps teab, et rahaliselt pole võimalik neid asju osta ja oma kasvatatu on ainuke võimalus neid asju saada või rahaliselt annab eelise muid paremaid asju osta siis ilmselt on laps nõus ka parema meelega kaasa lööma. Ehk kõik, mida laps peab tegema peab olema ka nende jaoks mõtestatud tegevus.

Ehk ei saa päris nii, et kui süüa tahad siis pead tegema. Käsen-poon-lasen suhtumine teismelistega ei mõju.

Jap, ma ei saa ka aru, miks te oma lapsi mingite peenrate ja muu jamaga koormate – see on teie projekt. Minu omad on mõlemad Eesti koondise sportlased, kaks trenni päevas, vahepeal magavad. Et siis ei luba magada ja ajan kõplama?

Trenni asemel võiks tõesti värskes õhus kõblata.

Mis uhkuseasi see laste “eesti koondis” on? Naljakoht.

Üks on juba täiskasvanu, teine U19 koondis, muide. Katsu ise sinna kvalifitseeruda ja siis tule räägi edasi.

#4208359:

#4208334:

Minu meelest üks asi on see, kas lapsed panustavad kodutöödega pereellu (nagu mitmed siin näiteid on toonud: lepitakse kokku, kõik teavad oma kohustusi ja asi sujub) või peavad lapsed äraarvamismängu mängima, sest “kuidas ta ise ei taju”.

Aga ma tõesti ei saagi aru, kuidas mingeid asju “ei tajuta”. Kevade saabudes pestskse aknaid. Kui prügikott saab täis, viiakse see välja. Kui midagi kukub põrandale, pestakse see ära. Kui ema on haige, pestskse ise vann puhtaks. Kui esikus on mullakiht, pühitakse see ära. Mustad nõud pestakse ära.

Mida on siin mitte tajuda?

Miks peab kevade saabudes aknaid pesema? Nõudsid pesen masin, esikut koristan robot.