Lõpu kuupäev muudkui läheneb, olen küll lugenud erinevaid materjale kuid hea oleks lugeda teie kogemusi.Millal pakkisite haiglakoti kokku? Mis hetkest, tunnustest saite aru et nüüd peab haiglasse minema? Kuidas kulges sünnitus?
Haiglakoti panin juba nädalaid enne tähtaega kokku, päris viimasele minutile ei tahtnud jätta. Esimese sünnituse tundsin ära kokkutõmmete järgi, mis olid iga 7min tagant. Aga vaibusid nii kui sünnitusosakonda astusin ja vedelesin põhimõtteliselt terve öö niisama, avatust 4cm ja ebaregulaarsete kokkutõmmetega, kuniks vara hommikul kutsuti sünnitus kahe tablettiga esile. Tunni jooksul oli peaaegu täisavatus ja siis tehti veed lahti. Nädalaid oli 39+6.
Teine sünnitus: valmistusin samaks olukorraks ette, et veed ei puhke ja kõik algab kokkutõmmetega. Nii läks, olin 4 nädalat enne seda kokkutõmbeid tundud, kord valusamad, kord leebemad, avatus 3cm, aga ei mingit sünnitegevust. 40+0 läksin aga sünnitama valudega iga 5min tagant ja need olid ikka kordades tugevamad valud kui eelnevalt, mille järgi saingi aru, et tuleb ruttu kiirabi kutsuda. Kiirabi jõudis kl 12:00 koju (Jõgevale), kell 12:40 olin sünnitusosakonnas Tartus ja 15:50 sündis teine poeg. Veed ei tulnud jälle ise, ÄE pidi lahti tegema.
Muidu igasuguseid tunnuseid oli juba nädalaid enne sünnitust, esimesel korral polnud mingit limakorki, teisel korral oli see vähehaaval eraldunud ja sünnituse päeval enne valude algust täielikult ära tulnud.
No see lühidalt 🙂 Eks igaühel oma lugu ja teistest erinev.
Esimene tuli enneaegselt – 34+ nädalal. Ei olnud midagi pakitud, keset ööd hakkasid valud ja kiirabi viis haiglasse. Laps sündis juba päeval ära.
Teisega pakkisin juba 36.nädalal arsti soovitusel haiglakoti. Laps sündis kaks päeva enne tähtaega – seega see kott seisis üsna mitu nädalat ootel. Oli ka üsna kiire ja äkiline sünnitus – varahommikul hakkas kõhuvalu, kiirustasin haiglasse, beebi sündis juba 30min pärast sünnitusmajja jõudmist.
Kolmandaga soovitati 37.nädalaks kott pakkida (aga pakkisin juba varem – eelnevate kogemuste põhjal, et sünnitus võib tulla äkki). Aga 36.nädala täitumisel läks enesetunne halvaks, läksin igaks juhuks kontrolli (võtsin oma haiglakoti ka kaasa) – haiglast enam välja ei saanud, arstid otsustasid sünnituse esile kutsuda. See kolmas sünnitus oli n-ö ette teada – ei tulnud enam nii ootamatult, kui järsku valud hakkasid 🙂
Sünnitusest on märku andnud ikkagi kõhuvalu või lootevee puhkemine. Siis on ka aeg haiglasse minna.
koti võid ikka valmis pakkida varakult, kunagi ei tea, kui kuskilt külast või linna pealt otse pead minema, ja mees asjad järele tooma, need ei leia ju midagi üles kunagi.
mul mõni päev enne sünnitust muutus autosõit võimatuks, iga väiksemgi raputus tõi toonused esile. siis saime aru, et kaua pole jäänud. tuhud algasid öösel, samamoodi nagu toonused, aga jäi mulje, et on regulaarne, siis telefoniga kontrollisin, iga 10 min tagant täpselt. oli aega dushi all käia, süüa, ja alles siis ajasin mehe üles, ja teatasin, et vaja varsti haiglasse sõita. mul ei tulnud veed ise ära, aga muidu palju naisi saab sellest aru, et hakkab pihta action.
haiglakotti hakkasin pakkima 37. nädalal. Aga mõned näödalad varem maal käies oli turvahäll igaks juhuks kaasas 😀
Esimese lapsega algul pakksiin väiks ekoti, selle vankriga kaasas olnud imikutarvete koti…aga siis jooksvalt tuli asju juurde ja lõpuks läksin kohvriga 😀 Väga hea meel oli, et võtsin ka oma saunalina kaasa, sest peale sünitust higistasin esimestel päevadel meeletult j akäisin mitu korda päevas dušši all, siis oli hea, kui kuiv rätik oli olemas 😀
Milla peab haiglasse minema eks see ikka õpiku järgi vaatadki. ET kui tulevad veed ära, siis mis värvi nad on (mul tulid veed alles päris sünnituse käigus ja ise neid ei näinudki), kui on laps tuharseisus, siis ka suht kohe, kui on muul põhjusel plaaniline keiser, aga sünnitus hakkab varem, siis ikka kohe, kui mingeid näidustusi kiirustamiseks pole, siis õpiku järgi mõõdad valude vahesi dja kui 1-2 h on regulaarsed, siis võid ju minna….kuigi tegelikutl võib veel pikalt minna.
Esimese lapsega olin sünnitustoas 16 h. teise lapsega mõtlesin,e t ei kiirusta haiglasse, aga kui valud olid juba 2 h regulaarsed olnud, siis mees ise ütles, et ta mu näost näeb, et vaja minna – kell 15 jõudsime haigalsse ja 17.30 oli laps käes.
Sünnitused üldjoontes kulgesid probleemideta. esimese sünnituse ajal lõpuks tehti mul veed lahti, kui juba 3. kord palusin 😀 Sain ka epiduraali, tänu millele sain 1 h magada (suurem osa tegevusest toimus öösel, laps sündis ära 8.45). Pressidega oli nii, et tulid vist lliga vara peale, kui laps polnud veel õiges asendis, igaljuhul päris pikalt sain presse üle hingata, st ei tohtinud ise kaasa pressida. Lõpuks kui lubati pressida, katsetasime 3 erinevat sünnitusasendit (käpuli, külili, seljal) ja selili oli kõige parem. Paar õmblust sain ka, mitte midagi hullu, kohe sain istuda. Kahjuks jäi sisse suur platsenta tükk ja õhtul kell 17 viidi mind puhastusele+ vereülekanne, õnneks oli perepalat ja laps jäi mehega, mina palatisse tagasi kell 23 🙂 A, pressisin hääletult
Teine sünnitus oli kiirem, tahtsin taas epiduraali, aga oli hilja juba. Pressid olid seekord väga nõrgalt aimatavad. Esmalt katsetasin selili sünnitamist tuginedes varasemale kogemusele, aga lihtsl tpolnud jaksu pressida + selg oli väga valus, ämmaemad pakkus siis järil sünnitamist ja nii tegingi. Hoopsi teine kogemus – selili sünnitades ma ei tundnud üldse lapse liikumist (va valud muidugi), aga järil ehk püstises asendis ma kohe tundsin, kuidas lapse pea minu sees allapoole vajus. Sattusin isegi natuke paanikasse, kui voodilt järile liikudes seda tundsin ja kartsin, et nü dta kukubki välja ja ma ei jõua järile 😀 Ja kui esimes elapse presside ajal ma ei teinud ühtki piuksu, siis nüüd ma lausa möirgasin 😀 Lihtsalt tulid minu seest need hääled, võibolla seetõttu, et ma tundsin presse nii nõrgal tja mul oli endal nii meeletult energiat vaja, et last välja pressida ja sisi energia vallandus igast august 😀 Õmblusi sain veidi rohkem, sh ühe seesmise, kuna laps sündis kätt pea kõrval hoides, aga samas sain taas kohe istuda. Seekord ei kiirustatud ka platsenta välja tõmbamisega vaid lasti ise irduda ja hiljem ei tekkinud probleemi 🙂
Esimes elapsega oli algul raskusi piima tekkega, pidime paar nädalat rpa juurde andma, aga teisega laabus kõik kohe.
A veel seda, et teisega panin ka haiglakoti umb 37. nädala paiku kokku, a ga vanema lapse ööbimisasjad pakksiin alles siis, kui olin kindel, et täna läheb asjaks ja küsimsu oli üksnes selles, et kaua ma kodus saan olla veel
kuihaigal on 100 km kaugusel ja eismene sünnitus, siis reeglina esimene sünnitus on pigem aeglane (on ka erandeid). Seega ikak lähtuks samast, et kui valud 5-6min vahedega vähemalt tund aega ja dušši all ära ei kao. Siis hakkad sõitma. Haigalsse jõuad umbes 1-1,5 h pärast ja ilmselt jõuad ka seal haiglas veel passida.
Igal juhul ei tasu oodata, kui valud on 2-3 min vahedega, kui nii kaugel oled, sest lõpp võib minna kiiresti. Aaga kui tõesti nii kaugel elad, siis millal iganes liikuma hakkad – kui valud on juba 1-2min vahedega, ja oled veelkuskil maanteel, siis ma soovitan kiirabiga ühendust võtta või vähemal tvalveämmaemandale helistada, et kas äkki tuleks kiirabi vastu kutsuda, et kui ikka enne presse haiglasse ei jõua, oleks vähemal tkeegi kogenud isik sünnitust vastu võtmas. 😀 siis, kui juba pressid peal, on jama helistada kiirabisse kui neil ka veel 50 km sõita.
Tänan et jagasid oma lugu. Aga kui haigla ongi nt 100km kaugusel millal sius haiglasse võiks juba minna ?
kui haigla on nii kaugel, ehk mitte hiljem kui tuhud 7-8 min tagant,see peaks esimese lapsega piisav olema. kui veed ära tulevad, siis kohe. mul ka oli umbes sama kaugel. 8 paiku hommikul jõudsin haiglasse, siis oli 7 cm avatus, sündis 19:00. detailidest poleks sul kasu, sest ei sünnitanud eesti haiglas, eks ikka erinev natuke. kui lähed ka natuke varem, ega enamasti keegi sind ära ei aja. nii et kui tuhud on regulaarsete vahedega, mõõda ära, selleks on ka konkreetsed äpid.
Haoglakoti pakkisin 34+ nädalal. Mingi sisetunne ütles, et peaks. Laps sündis 36+3. Sünnitus algas kodus vete tulekuga. Mul oli meeles, et peale vete tulekut võib regulaarsete valudeni veel kodus olla. Igaks juhuks helistasin valveämmakale, käsitletakse kohe haiglasse minna, sest laps enneaegne. Valud hakkasid pool tundi peale vete tulekut, kohe iga 3min tagant, kui tund hiljem haiglasse jõudsime oli 4cm avatust. Laps sündis 8h peale vete puhkemist.
Koti kohta ütlen seda, et vete tulek ajas minu, kes ma olen muidu selline ratsionaalne ja külma närviga, nii ähmi, et poleks midagi pakkida osanud. Teiseks ei läinud mul sealt kotist sünnituse ajal peale tee midagi vaja. Peale sünnitust oli vaja hambaharja ja pastat, šampooni, koduriideid ja susse. Kõik muu saab haiglast ja need saanuks mees hiljem ka tuua, sest elame lähedal. Iseenesest võinuks ilma kotita minna.
Mul tulid veed ära (veed olid puhtad, ilusad, kui lootevesi inetu, siis kohe haigla) ja helistasin sünnitusmajja, kästi paari tunni möödudes, kui valusid tunnen kohale minna. Mingid valud olid, esmasünnitajana ei osanud hinnata ka, kui tugevad peaksid olema. Läksime sünnitusmajja, aga aega läks veel 15h lapse sündimiseni.
Mingi kott vist oli kaasas, aga tänan õnne, et kodust suure padja kaasa võtsin kodulõhnalise, sünnitasingi nägupidi oma padjas, suurim abiline sünnitusel. Seekord peaks vist teki ka võtma : ) ja oma hommikumantli võtan kindlasti kaasa, see praegu raseduse ajal nagu pehme kaitseriietus.
Mina soovisin vältida haiglas igasuguseid sekkumisi ja seega ma läksin päris viimasel minutil. Kuna sa elad kaugel, siis arvesta kindlasti transpordile kuluvat aega ja kas sul on oma ämmaemand või ei. Kui ei ole oma ämmaemandat, siis alustuseks suunatakse sind valvetuppa läbivaatusele, siis täidate veel pabereid, aga oma äe’ga see jääb ära ja lähete otse edasi sünnitustuppa.
Ma panin asjad kapi peale valmis juba paar nädalat enne tähtaega. Just kapi peale, sest mul oli sealt vahepeal vaja asju kasutada ka, aga enne minekut sai need hõlpsalt kotti lükata. Kindlasti paki avaramad riided, milles tunned end mugavalt ja saad imetada. Lisaks muule võta kaasa hommikumantel, avara kaelusega või eest nööbitav (öö)särk, et oleks mugav imetada, sussid või plätud. Hügieeniasjadest võta suuri sidemeid, neid anti haiglas väga limiteeritult ja alumise korruse haavahoolduseks võib kasutada Silver Sprayd. Mõtle ka mehele, mida tal vaja läheb, kui ta sinuga sünnitustoas on (lühiksed püksid, plätud, t-särgid, pesemisasjad jms) ja kui plaantite vettesünnitust, siis võid mehele ujumispüksid võtta kui ta sinuga vanni tuleb 😛 Lapsele ka- kas tahad haiglariideid või enda omi, kui mähkmete osas kindel eelistus, siis võta parem omad kaasa. Võtke ka toitu 🙂 Ostke koju valmis selliseid asju, mis kannatavad transporti ja ei lähe pahaks nii kiiresti- froosh smuutid, mingi võileiva kraam, puuvilju jm. Haiglatoit ei paku taastumiseks pea mitte üht vitamiini, mida siis just vaja on.
Mul sünnitustegevus algas regulaarsete tuhudega ja looteveed puhkesid ca 2 h enne kui laps käes oli. Sünnitus läks väga hästi, ainult ilus ja meeldiv kogemus. Pikalt kestis, aga kõik oli talutav. Sain mõne üksiku kriimu ja taastumine sellest oli kerge.
Mina pakkisin haiglakotti ära 30 nädalal.Oli autos valimis. Alati kaasas. Umbes 40nädalal olid imelik olla. Olin linns ja abikaasa ütles käi kontrollis ära. Mina ajasin mida.jne. Läksin siis 20minti ja laps käes. Ei mingeid valusi. Nii kerge sünnitus.
Lisaks ei tea ma senimaani, kuna mul veed ära tulid. Kerget sünnitust!
Mul ei olnudki mingit kotti valmis pakitud. Panin lihtsalt vajalikud asjad, mida igapäevaselt kaasas ei kandnud, ühte kappi valmis ja kui minekuks läks, siis võtsin sealt kaasa. Äkksünnitust ei olnud, aega oli maa ja ilm kõike enne minekut veel 10 korda ümber sättida, kodu koristada ja muid toimetusi teha.
Mul oli kott pakitud ~3 nãdalat enne TA, sest arst arvas lootevee koguse järgi jms, et kohe tulemas. Kotti aga vaja ei läinud, sest kott oli Tallinnas korteris ja pidin 40+1 esilekutsumisele minema. Môtlesime, et käime enne veel Hiiumaal kodus ja 40+0 lähme hommikul linna.
Sündis täpselt 40+0. Hommikul ãrgates oli lihtsalt kuidagi teine tunne ( ~kell 7 ) ja siis vetsus avastasin, et limakorki eraldub. Käisin pesemas ja läksin voodisse tagadi. Kôht oli vahepeal krampis aga valusid polnud. Kuskil kell 9 hakkasid õrnad valud. 9.45 vedas mees mu haiglasse, sest ta arvas, et ikka peaks minema, kuigi valude vahe oli 6-7min ja polnud üldse tugevad valud. Siis oli avatust juba 4cm. Kahjuks arstid ei saanud veekotti katki, muidu oleks kiiremini läinud. Aga kui juba täisavatus pm olo siis pressisin veekoti katki.
Laps oli käes kell 14.11 🙂
Haiglakoti pakkisin umbes 4 nädalat enne tähtaega, on täitsa reaalne, et sünnitus võib siis lähedal olla. Sünnitus ise algas kodus vete puhkemisega, selle järgnesid kohe regulaarsed valud u 2 minutiliste vahedega.
Kui haigla on nii kaugel ja kindel soov on just haiglas sünnitada (mitte nt hoopis kodus) siis mina soovitan võtta hoopis raseda jaoks heade tingimustega korteri selleks lühikeseks perioodiks üürile (hea vann/dušš, meeldiv sisekliima…).
Eriti nõme on sünnitada poole tee peal autos.
Mina läksin kella 6 paiku hommikul wc-sse ja siis tundsin esimest korda imelikku valu, kiirgas kõhust selga, terve alakeha oli haaratud. See oli nagu korraks, kusagil 30 sek ja möödus. Motlesin et okei, voibolla magasin pahas asendis voi mingi jarjekordne närvivalu (neid imelikle valusid oli mul viimastel nädalatel igasuguseid). Seega ei teinud sellest numbrit ja laksin voodisse tagasi. Voodis lebades algas 10 min möödudes jälle sama valu, möödus taas kiirelt. Siis hakkasin igaks juhuks vahesid mōõtma, algul käisid iga 10 min tagabt aga läksid üha tihedamaks. Käisin veel 2x dussi all veendumaks et pole libakad. Ei olnud. Lōpuks käisid valud iga 3-4 min tagant ja kella 10 paiku jõudsime haiglasse. 3 cm avatust. Kell 6 oli beebi käes 🙂 Haiglakoti pakkisin valmis 36-37 nädala paiku ja hea et see oli valmis pakitud. Valude käes ei auutnud ma isegi mōelda neile paarile asjale mia veel pakkida oli vaja, rääkimata tervest kotist…
Edu sulle, tâhtis on kuulata ämmaemanda korraldusi, hingata ja mitte karta. Hirm pikendab protsessi veelgi.
Mina läksin kella 6 paiku hommikul wc-sse ja siis tundsin esimest korda imelikku valu, kiirgas kõhust selga, terve alakeha oli haaratud. See oli nagu korraks, kusagil 30 sek ja möödus. Motlesin et okei, voibolla magasin pahas asendis voi mingi jarjekordne närvivalu (neid imelikle valusid oli mul viimastel nädalatel igasuguseid). Seega ei teinud sellest numbrit ja laksin voodisse tagasi. Voodis lebades algas 10 min möödudes jälle sama valu, möödus taas kiirelt. Siis hakkasin igaks juhuks vahesid mōõtma, algul käisid iga 10 min tagabt aga läksid üha tihedamaks. Käisin veel 2x dussi all veendumaks et pole libakad. Ei olnud. Lōpuks käisid valud iga 3-4 min tagant ja kella 10 paiku jõudsime haiglasse. 3 cm avatust. Kell 6 oli beebi käes ???? Haiglakoti pakkisin valmis 36-37 nädala paiku ja hea et see oli valmis pakitud. Valude käes ei auutnud ma isegi mōelda neile paarile asjale mia veel pakkida oli vaja, rääkimata tervest kotist…
Edu sulle, tâhtis on kuulata ämmaemanda korraldusi, hingata ja mitte karta. Hirm pikendab protsessi veelgi.Rasedust oli 40+3 😀
Esimese lapsega pakkisin koti juba mitu nädalat varem ette ära. 3 päeva peale tähtaega hakkasid öösel ebaregulaarsed valud mis varahommikuks järele andsid. Hommikul polnud enam midagi viga ja käisin rahulikult pesemas ja sõime mehega hommikust ja siis päeval ikka otsustasin, et ehk käiks haiglas kontrollis ära. Siis polnud valusid ega midagi. Infolaua tädi karjatas minun jutu peale, et issand sa ju hakkad sünnitama! Kirjutati mind kohe haiglasse sisse ja siis ootasin lihtsalt mitu tundi seal ja õhtul hakkasid valud, mille peale avati kohe veed ja pandi mingi tilk ja kõik mis sealt edasi hakkas toimuma oli nagu kõige halvem unenägu üldse. Ühesõnaga väga pikk ja VALUS sünnitus oli. Arvan, et arsti süü ka, sest ta ikkagi sekkus liiga palju ja sünnitus ise ei saanudki loomulikult edeneda. Rasedus möödus probleemideta.
Teine sünnitus oli 4 aastat tagasi teises riigis. Õhtul hakkasid valud, helistasin haiglasse, sealt informeeriti millal tulla, tundus, et aeg on õige ja läksimegi. Küsiti kas tahan haiglas oodata või koju minna. Tulin koju, sest tol hetkel mul 6-aastane magas kodus vanaema järelvalve all õndsat und ja ei tahtnud teda ehmatada, et ärgates emme on järsku kadunud. Anti mingi valuvaigistav tablett ja kodus olid mingid õrnad valud aga tabletiga sain magada mõned tunnid. Õhtuks sebisin suurema tüdruku sugulaste juurde. Öösel hakkasid siis jälle valud ja mees muudkui mõõtis aega. Haiglasse jõudes ootasin ooteruumis oma valudega 1,5h, palatis olin veel mingi 30min dushi all ja järsku hakkasid pressid ja siis kui läksin lauale pikali läks 9min aega ja laps oligi kõhu peal 😀 arst veel ütles, et see on küll turbosünnitus. Ei olnud mitte ühtegi rebendit ja ämmakas ei sekkunud kuidagi vahele, lihtsalt seisis mul jalgade juures ja jagas korraldusi. 4 suure punnitusega ta tuligi.
Seega mul on kogemus kahe täiesti vastupidise sünnitusega.
Esimese lapsega oli kott (suuresti mittevajalikku träni täis) valmis mitu nädalat enne tähtaega. Selles mõttes oli sisetunne õige, et laps sündiski varem 38. nädalal. Aga esimestest valudest ja sellest, et veed hakkasid nirisema haiglasse sõitmiseni läks ikka mitu tundi, nii et oleksin jõudnud need isiklikud hügieenitarbed, mugavad riided, sussid ja lapsele kojutoomisriided ka siis kotti visata. Haiglasse sõitsin, kui kodus oli paar-kolm tundi “valutatud” ja valud juba väga sagedased ja intensiivsed olid. Kogu sünnitus oli 7 h.
Teist last oodates kotti ette ei pakkinud, olin lihtsalt läbi mõelnud, et mis kotti torgata, kui aeg käes on. Läks tähtajast paar päeva üle, kui õhtul seljas tuikama hakkas, siis sain aru, et on lootust. Panin hügieenitarbed jmt kotti. Mõne tunni pärast läksime haiglasse, kogu sünnitus kestis 4,5 h.
Mul on mõlema sünnitusega tuhud väga valusad ja kohe tiheda intervalliga olnud, nii et selles mõttes ei olnud kahtlemist, et kas ikka lähen nüüd haiglasse või mitte. Esimese lapsega hakkasid ka veed nirisema, nii et helistasin haiglasse ja öeldi, et kui muud ei toimu, siis hiljemalt 12 h pärast vete nirisema hakkamist peaksin kontrolli tulema. Teise lapsega tulid veed ära suure pahvakana haiglas esimeste presside ajal.
Esimesega pakkisin 4 nädalat enne kokku, teisega 3 nädalat, kolmandaga 2 nädalat ja neljandaga pakkisin siis kui valutasin kodus. See oli kena ajaviide, siis ei mõelnud väga valudele ja läks algus kergemalt. Seal pole midagi nii väga kokku pakkida ju. Minul oli väike kotike vaid, kus oli omale puhas pesu, lapse kojutoomis riided, mõni mähe, sidemed ehk hügieenitarbed ja kuivatatud must ploom koos puhta gaasita veega, ühekordsed sussid olid ka, sellised valged, nagu hotellides. Pärast viskasin ära lihtsalt. Kogu lugu. Haiglas kasutasin haigla riideid, ei näinud vajadust omi kasutada ja koju jõudes kohe neid verest pesema hakata. Soovitan nimekiri valmis teha ja siis lihtsalt linnukesed ette ja kogu lugu, seda jõuab igal ajal teha ja kui pekski nii kiire olema et järsku minek, siis alati saab ju keegi asjad järgi tuua. 🙂
koti võid ikka valmis pakkida varakult, kunagi ei tea, kui kuskilt külast või linna pealt otse pead minema, ja mees asjad järele tooma, need ei leia ju midagi üles kunagi.
mul mõni päev enne sünnitust muutus autosõit võimatuks, iga väiksemgi raputus tõi toonused esile. siis saime aru, et kaua pole jäänud. tuhud algasid öösel, samamoodi nagu toonused, aga jäi mulje, et on regulaarne, siis telefoniga kontrollisin, iga 10 min tagant täpselt. oli aega dushi all käia, süüa, ja alles siis ajasin mehe üles, ja teatasin, et vaja varsti haiglasse sõita. mul ei tulnud veed ise ära, aga muidu palju naisi saab sellest aru, et hakkab pihta action.
eh, ja ma sõitsin ise sünnitusmajja . Kui valuhoog tuli, siis pidasin auto teeäärde kinni ja kui vaibuma hakkas, siis jälle edasi. Ei olnud mul kedagi, kes mind viiks ja sellepärast ma kiirabi ka kutsuma ei hakanud. Polnud pikka maa tulla, kõigest 15 km. Aga see oli mu elu pikim söit linna 🙂 Oli omaette mõnus kogemus. Haiglasse jõudes kahe tunni pärast oli laps käes. Abikaasa pidi ju teiste laste juurde jääma 🙂
Minu kott oli pakitud kuu aega varem ehk siis kuskil 36. nädalal. Ja kuna ikka on selliseid asju ka, mida tuleks veel viimasel minutil kotti visata (nt hambahari, mobiili laadija vms mida igapäevaselt kasutad), siis tegin nende kohta mehele nimekirja. Lõpuks on ju tema minu tugiisik! Sünnitus hakkas üsnagi õigeaegselt ja siis nii oligi, et mees pakkis nimekirja järgi kõik kodinad kokku, sest ma helistasin haiglasse ja paluti üsna ruttu ikkagi kohale tulla, sest mul hakkasid veed tilkuma. Mingit filmistsenaariumit, et käib plahvatus ja terve põrand on korraga märg, ei olnud. Lihtsalt mingil hetkel läksid aluspüksid märjaks ja siis hakkasid nõrgad valud. Käisin veel pesemas ära kuni mees asju pakkis ja siis startisime haiglasse. Haiglast mind enam välja ei lastudki, sest valveämmaka arvamus oli, et kui veed tilguvad, siis jäetakse jälgimisele. Tagantjärele öeldes, ei olnud valud mul siis veel üldse tugevad. Ütleme nii, et tõsisest ja õigest sünnitusvalust saad aru ikka siis, kui enam ei ole eriti tahtmist kellegagi rääkida, kui enam ei taha mehega nalja visata, kindlasti on kadunud söögiisu ja valuhoog on ikka nii tugev, et selle ajal parasjagu asendit vahetada või liikuda pole võimalik.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
