Tere ka minu poolt!
Minul tänase seisuga siis 14+4. Ütleme nii, et vähenenud on rindade tundlikkus, aga iiveldus ei taha kohe sugugi järele anda. See tähendab, et pean palju selekteerima, mida süüa kannatab ja mida mitta. Õnneks pole mul magusaisu (enne rasedust olin maiasmokk). Pigem tahan rohkem soolast ja sinna kõrvale värsket aed- ja juurvilja. Puuviljadest maitseb enim granaatõun ja õun. Vahepeal luban mõne apelsini või söön pomelot. Ämmaemand oli viimati 4.jaanuar. Kaalu on läinud -1.4kg alates viimasest visiidist tema juurde. Kahtlustan, et ma lihtsalt ei söö oma kaloraazi täis päeva jooksul…samas varu nagu on ka, kust võtta:)
Töö juures veel teatanud pole oma olukorrast – olen niikuinii kodustes tingimustes töötamas ja kolleege pole juba ammu näinud. Hetkel ei suuda otsustada, kas minna juba 1.mai dekreeti (70 enne ja sellele eelnevalt võtta ka kogunenud puhkus) või siis lähen mai lõpus- juuni alguses. Heameelega jääks juba praegu koduseks..see istuv ja arvutiga intensiivne töö on ikka jama…
Üks mure mis mind kinbutab, on peavalud..olen küll migreenik, aga tegelikult oli sellega juba pikk paus sees ja arvasin, et möödanik. Kuskilt lugesin et alates teisest trimestrist hakkab juba parem ja erksam.. ma siis ootan ja ootan..
Samas ma ei hakka ka hädaldama – eks see lapse kandmine on tegelikult suur õnnistus. On naisi, kes seda kunagi ise kogeda ei saa.. Ja tegelikult on ju kõik hästi! Varsti on kõik mööduv!
25.veebruar on LA (hetkel on TÜKs kirja pandud aga võibolla lähen Sõritsa juurde, nagu esimese lapsegagi käisin). On mida oodata!
Päikest!