Teema: Kaalu alandamine hakkab vaimsele tervisele.

Võtad ja kleebid omale külmkapile mõne pildi sellelt lehelt http://noticiacirculando.wordpress.com/2010/12/28/anorexia-sexual-e-bulimia-sexual-o-que-pode-ser-pior-estar-doente-ou-ser-explorada-sexualmente/
ja alla teksti: \”Tahan ka selliseks saada!\”.

Ja et seda pilti mitte näha, ei lähe sa enam külmkapi ligigi.

Ma olen eluaeg sale olnud ja pidasin seda mõtetuks paksude halaks ja laiskuseks, kes rääkisid, et nad ei saa kuidagi kaalu alla, kuigi teevad seda ja teist. Nüüd sünnitasin lapse, rasedusega võtsin vähe juurde ja kilod kadusid peale sünnitust 4 kuuga. Aga siis käis mingi klõks ja kaal hakkas tõusma. Ja märkamatult lisandus 10 kilo. Loen kaloreid( süsikaid, rasvu jne), teen trenni, püüan liikuda nii palju kui võimalik. No mitttemidagi. Kaal ei kuku ja kõik. Varem kui mul kaal veidi kerkis, sain ainuüksi söögiga selle taas kontrolli alla. Nüüd ei aita miski. No mittemiski! Ma ei soovi end näljutada ka, sellisel viisil saadud tulemused nagunii ei püsi. Söön päevas oma norm kaloraazi täis.VCahel vähem, vahel rohkem. Ei õgi magusat. Ei armasta rasvast ega joo värvilisi jooke. Heal juhul suudan punnitada kilo mingi aja peale alla. Aga nii, kui end kasvõi natukene lõdvaks lasen, on kilod plaksti taasi ja rohkemgi veel. Masendav. Riided ei lähe selga, volt piilub siit ja piilub sealt. Ma ei mõista , mis toimub. Eks muidugi vanust ka natukene, olen 32. Ainevahetus pole enam nii kiire ja laps on halb mgaja. Saan ise ööpäevas magada vaid 4-6h ja arvan, et äkki see ongi organismi sassi keeranud. Hetkel tundub küll, et kõik,mis söön, hoiab keha kiivalt alles. Oehjahh. OOtan suve, ehk siis ka rohkem liikumist ja rõõmasam meel.
Edu teemaalgataja! Äkki peaksime kuidagi koos asja käsile võtma?

Teemaalgatajale – süsivesikud on sportliku eluviisi juures siiski vajalikud, mingil määral piiratud kogustes tõepoolest, aga mitte mingil juhul täielikud põlualused. Tuleb lihtsalt valida milliseid süsikaid millega süüa.

Sa väidad ühes lauses, et kalorite lugemine on mõttetu ja mainstream meedia poolt ajupestud jura. Anna andeks, aga sinu low carb high fat atkinsi teemaline ponnistus on täielik pseudoteadus kalorilugemisega võrreldes ja pikemas perspektiivis on seda ju võimatu elustiiliks muuta kui sul just süsikate suhtes surmahirmu ei teki vms sest sa ju tead et su isud ei kao mitte kunagi ära. Sa ei unusta ju asjade maitset ja see ongi normaalne et kooki süüakse maitse pärast. Kui kaua sa sellise enesepiitsutamisega vastu pead veel? Kuu? Kaks? Otsi oma ülekaalu põhjuseid pigem selles paanilises ülesöömises (6 kommi mitte 1 vvõi 2 jne) ja tahtmatuses/suutmatuses portsjonitega piiri pidada.

Üks toitumisteadlane ja kunagi mainis nukralt et nii paljud otsivad lahendust mingis imelises toitumiskombinatsioonis kui tegelikult koosneb tavalise haigusteta inimese puhul ainus ümberlükkamatu valem sissesöödud ja kasutatud energia hulgast ehk siis vanadest headest kaloritest. Ok, sul on kindlasti ravimite kõrvalmõjud ja terviseprobleemid aga oma veel olemasoleva tervisega eksperimenteerimise asemel oleks kasulikum spetsialisti juures vastuvõtul ära käia kes oskaks kogu su tervislikku olukorda arvesse võtta ja korraliku toitumisplaani teha.

Teemaalgataja ju kirjutas, et on kalorilugemist juba proovinud, aga see ei mõjunud.
Mina toitun ka sarnaselt kui teemaalgataja ja mu arust on see tegelikult hoopis lihtsam meetod kui kaalumine ja kaloriarvestamine. St võib-olla teemaalgataja kaalub ka toitu ja teeb rohkem \”täppisteadust\”, aga mina lihtsalt välistasin mingid toiduained (piim, kartul, jahutooted, suhkruga tooted) ja söön teisi normaalselt. Nt juurvilju söön nii palju kui isu ja kõht ei seetõttu ka tühjaks. Õlisid kasutan ka piiramatult. Huvi pärast toksisin hiljuti TAI-sse oma päevamenüü sisse ja sain tulemuseks, et kaloreid on normaalselt (1800), valku ja rasvu justkui liiga palju. Aga no iga päev seal paprikaviilu kaupa kaaluda ja sisestada võtab liiga palju aega ning minu jaoks ei toimi.
Samas mina muidugi luban endale vabu päevi ka, nagu ülal kirjutasin. Siis ei hakka nii hullusti ajudele ja enamasti pole ka vabal päeval lõpuks tahtmist hullult ebatervislikult pugima hakata.

Teemaalgataja, ma mõistan sind. Mul on ka neid frustratsioonihetki olnud, ja olen ka mõnele kiusatusele järele andnud, ma pole nii tugev kui sina. Jaanuarist praeguseni (st siis 4 kuuga) olen 8 kg maha saanud, nii et sama tempo kui sul. Kusjuures olen sinust paar cm lühem, aga 84-ni on mul veel 5 kg minna (84 juures tunneksin ennast juba päris hästi, viimati oli mul selline kaal 5 a tagasi, vahepealse aja sisse jäi 2 rasedust).

Mina laisa inimesena pole ei teooriasse väga peensusteni süüvinud ega oma toidusedelit väga radikaalset piiranud. Lihtsalt: 1) snäkke toidukordade vahel väldin, eriti magusaid 2) kartulit ja pastat püüan vältida, aga mitte täielikult 4) jahutooteid püüan vältida 3)portsude suurusi püüan vähendada 4) õhtusöögist loobun. Õigemini, õhtusöögi eest on tükk juustu ja mõni puuvili.

See \”püüan\” ja \”mitte täielikult\” tuleb sellest, et ma ei saa kogu aja ainult selle toitumiseteemaga tegeleda, muu elu tahab ka elamist. Ja kui kohvikus pakutakse vaid võisaiu, mitte -leibu, siis ma selle singiga võisaia ka võtan. Ja sööklas pole ka sageli võimalik valida ilma kartuli/pastata toitu. Mõnikord küll annab need asendada köögiviljaga õnneks. Ühesõnaga, kui ma tahaksin toituda ainult oma reeglite järgi, siis nõuaks see palju rohkem planeerimist, arvestamist, kodust lisatööd jne. Nii et teen mööndusi. Muide, põhimõttesse valkusid ja süsivesikuid eraldi süüa usun ka mõnevõrra. Nii et kui kartul, siis koos köögiviljaga, mitte lihaga. Üldiselt püüan süsivesikute manustamise jätta päeva esimesse poolde. Puuviljadest pole loobunud.

Mulon ka see \”sündroom\”, et ühe kommiga ei saa piirduda, terve pakk läheb kohe. See on vist mõnes mõttes mingi toitumishäire. Samas, tume (väga tume) ¨okolaad on siin üks hea valik, seda ei tahagi palju, ühest tükist piisab.

Muide, mul on ka kilpnäärme alatalitus.

Aga sulle jõudu ja jaksu!

Lihtsalt tekkis küsimus, et miks pere sööb nii palju valmistoitu? Burgerid, pizzad…jah, vahel on see tore aga nii pidevalt….? Kehakaal võib ju normaalne olla aga kolesterool ja muud nõitajad?
Soovitan liituda figuurisõpradega, saad vajalikke nippe ja kuhjaga motivatsiooni.
Sinu kirja lugedes imestasin ühtlasi, et kas tõesti sööte nii tihti kartuliputru ja kotlette? Kuigi ise olen sõna otseses mõtte juurikate ja kalaroogade armastaja (jumaldan nt taipäraseid toite, mis maitsevad ka meie pere kõige väiksemale), siis tuleb ikka teha vahel ka kotlette ja liha. Meil on aga enamasti kotletid tehtud kanahakklihast ja kodujuustu segust, kartuliputru on taldrikutel vaid killuke, ülejäänu hautatud juurviljad, roheline salat…
Nii vaikselt menüüd korrastades saad korraga – kõigi tervise paremaks ja ka ise sama toitu süüa, mida teised. Kommi ei pea keelama, söö see 2-3 kommi või shokolaadi tükki enne kella 2te.
ps! Kilpnäärme alatalituse juures söö toidu kõrvale 1 spl kookoseõli (loodupoodidest). Selle kasulikkusest loe internetist. Mõjub väga hästi ka kaalu alandamisele.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja, ma mõistan sind. Mul on ka neid frustratsioonihetki olnud, ja olen ka mõnele kiusatusele järele andnud, ma pole nii tugev kui sina. Jaanuarist praeguseni (st siis 4 kuuga) olen 8 kg maha saanud, nii et sama tempo kui sul. Kusjuures olen sinust paar cm lühem, aga 84-ni on mul veel 5 kg minna (84 juures tunneksin ennast juba päris hästi, viimati oli mul selline kaal 5 a tagasi, vahepealse aja sisse jäi 2 rasedust).

Mina laisa inimesena pole ei teooriasse väga peensusteni süüvinud ega oma toidusedelit väga radikaalset piiranud. Lihtsalt: 1) snäkke toidukordade vahel väldin, eriti magusaid 2) kartulit ja pastat püüan vältida, aga mitte täielikult 4) jahutooteid püüan vältida 3)portsude suurusi püüan vähendada 4) õhtusöögist loobun. Õigemini, õhtusöögi eest on tükk juustu ja mõni puuvili.

See \”püüan\” ja \”mitte täielikult\” tuleb sellest, et ma ei saa kogu aja ainult selle toitumiseteemaga tegeleda, muu elu tahab ka elamist. Ja kui kohvikus pakutakse vaid võisaiu, mitte -leibu, siis ma selle singiga võisaia ka võtan. Ja sööklas pole ka sageli võimalik valida ilma kartuli/pastata toitu. Mõnikord küll annab need asendada köögiviljaga õnneks. Ühesõnaga, kui ma tahaksin toituda ainult oma reeglite järgi, siis nõuaks see palju rohkem planeerimist, arvestamist, kodust lisatööd jne. Nii et teen mööndusi. Muide, põhimõttesse valkusid ja süsivesikuid eraldi süüa usun ka mõnevõrra. Nii et kui kartul, siis koos köögiviljaga, mitte lihaga. Üldiselt püüan süsivesikute manustamise jätta päeva esimesse poolde. Puuviljadest pole loobunud.

Mulon ka see \”sündroom\”, et ühe kommiga ei saa piirduda, terve pakk läheb kohe. See on vist mõnes mõttes mingi toitumishäire. Samas, tume (väga tume) ¨okolaad on siin üks hea valik, seda ei tahagi palju, ühest tükist piisab.

Muide, mul on ka kilpnäärme alatalitus.

Aga sulle jõudu ja jaksu![/tsitaat]

Mul on ka see \”sündroom\”, see on kindlasti toitumishäire. Kahjuks maitseb mulle ka väga tume ¨kolaad, kunagi ei saa pidama enne kui tahvel otsas – õnneks on see selline väga õhuke tahvel.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

Üks toitumisteadlane ja kunagi mainis nukralt et nii paljud otsivad lahendust mingis imelises toitumiskombinatsioonis kui tegelikult koosneb tavalise haigusteta inimese puhul ainus ümberlükkamatu valem sissesöödud ja kasutatud energia hulgast ehk siis vanadest headest kaloritest. Ok, sul on kindlasti ravimite kõrvalmõjud ja terviseprobleemid aga oma veel olemasoleva tervisega eksperimenteerimise asemel oleks kasulikum spetsialisti juures vastuvõtul ära käia kes oskaks kogu su tervislikku olukorda arvesse võtta ja korraliku toitumisplaani teha.[/tsitaat]

Vanusega ja haigusega (kolesterool üleval) võtsin 10 kilo juurde. Hakkasin toitumist jälgima, jätsin välja rasvad, vaid vaidi oliivõli salatisse harva. Tärklisega toite ei söönud, komme ja muud magusat pole kunagi söönud.
Lugesin kogu selle menüü toitumisnõustajale ette ja tema ainus soovitus oli, arvake ära mis? Rasvad menüüst välja jätta.

Ikka kuuled seda viimast tõde spetsialisti suust, onju????

Aga sa ei saagi mitte kunagi sama eluviisi peale tagasi minna. Seepärast ju räägitaksegi elustiili muutustest, mitte piitsutamis- dieetidest.
Vaata Hollywoodi staare- milline meeletu treenimine ja toidu jälgimine seal käib. Naised teavad, et selleks, et selles karmis showbisnessi maailmas ellu jääda, et mingisugunegi töö saada- selleks peab olema kõhna. Peale sünnitust võetakse 1 kuuga endine kaal tagasi.
Sa peadki otsustama- kas elad et süüa, või sööd, et elada.
Ma ise pakun, et kui sa sellise krõpsu ja jäätise dieediga juurde ei võta, ela rahulikult oma 84 kiloga, sinu pikkuse juures ei ole seda palju. Ja naudi head toitu. Elame vaid ju korra.

Metsasusi — 173 cm ja 68 kg — oled kindel, et sul on üldse vaja kaalu alandamisega tegeleda?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja siin.

Jah, heade rasvade osakaalu tõstsin. Ma lugesin läbi mingi 20-30 artiklit, erinevaid foorumeid ja raamatuid. Kalorite lugemist ma tõesti proovisin. Kuskil 1650-1750 kalorit päevas, sinna juurde mõõdukas trenn (2-3km jalutada koeraga [See on küll selline peatustega jalutamine, iga post vaja üle nuusutada…:)], 30-40 kätekõverdust 2x päevas, kõhulihased, seljalihased, jalalihased, võimlemispalli ja trena¸ööri abiga saab ühendada trenni ja telekavaatamise nt.). Sööngi pähkleid, eriti sarapuupähkleid ja kookospähkleid, söön salateid külmpressitud oliiviõliga, lisan salatitesse linaseemneõli ja võtan lisaks veel kalamaksaõlikapsleid (sest ma ei suuda seda lusikaga võtta). Kalorite lugemise ajal mul kaal seisis paigal ja isegi natuke tõusis. Uskuge või ei. No mul on ravimid peal, ma ei hakka täpsustama. No siis nägi menüü välja, et hommikuks 1-2 täisteraleivaviilu lahja singi ja ilma võita ja kohv ja keedumuna ja lõunaks mingi väike ports midagi ja õhtuks mingi väike ports midagi jne. Arvutasin ja sain aru, et mu keha on siiski näljas- praegu saan kõiki mikrotoitaineid just niipalju kui vaja, sh. D vitamiini, erinevaid B vitamiine jne, millest mul puudu jäi.

Asi polegi näljas, ma söön kõhu 2-3 korda päevas täis, aga asi on justkui selles, et ma olen justkui ikka veel vaimses sõltuvuses suhkrust ja rämpsust ja kahe kuuga pole see sõltuvus kadunud kuskile. Ikka isutavad just koogid, kiired süsikad, kartulikrõpsud ja Ben&Jerry jäätis, mida meil nädalas vähemalt liiter süüakse, kummitab mind unenägudes. Täpselt nagu filmis \”Requiem for a Dream\” kus amfetamiiniga kaalu alandava vanatädi voodisse hakkavad öösel kreemisaiad kukkuma.

Kusjuures tervis on mul väga hea, kolesterool on hoolimata peekoni, või, hapukoore, minimaalselt 3-4 muna päevas söömisest 4,1. Arst ütles, et oi te sööte vist väga tervislikult, ma kohmasin, et jah, lähengi nüüd tagasi koju ja viskan munad ja peekoni pannile…[/tsitaat]

Trenni koha pealt ma soovitaks küll rohkem intensiivset tegevust kui telekavaatamise kõrvale natuke trenazööri või koeraga peatuste vahele natuke jalutamist – see ei ole tegelikult mingi pingutus su kerele. Ma olen ise krooniline spordisaalipõlastaja, aga vedasin ennast kuu aega tagasi ühte kohalikku trenni ja seda head laengut peale korralikku võhmalevõtvat trenni ei saa jalutuskäiguga võrreldagi. Kui ma kodus teeks mingi teatud arvu kätekõverdusi ja annaks ühel hetkel lihtsalt alla, siis rühmatrennis jaksan ma peale seda \”viimast\” ikka veel paar tükki peale teha – valupunkt on nagu vähem tajutav. Järgmise päeva lihasevalu muidugi on omaette teema igale algajale, aga ausalt öeldes on isegi see omamoodi naljakas kuidas üks kere võib väga veidrast kandist valus olla. Jalutamine ei ole nüüd menüüst maas, aga see on rohkem vaimse tervise nimel tuulutamine kui kehaline tegevus.

Kolesterool on minu meditsiinihariduseta mõistusele üks müstiline number – eriti peale seda kui kaks minu saledat tervislikult toituvat sportlikku daami said alla 30selt arstilt hoiatuse, et kolesterool on liiga kõrge. Natuke olen lugenud siit ja sealt ja no ikka tuleb nagu välja, et eluviisi ja toitumisega polegi sageli mingit seost, pigem geneetlise eelsoodumusega. See selleks, ma lihtsalt tahtsin mainida, et kolesteroolitulemus iseenesest ei pruugi eluviisidega alati seoses olla.

Ma ei tea kas su proovitud toitumisviisidest on low GL juba läbi käinud, tundub elamisväärsem kui radikaalne keelurezhiim.

Ja neile, kes on maininud seda täielikku võimetust end ohjeldada kui tegemist on maiustuste vms – ma lugesin kunagi raamatut – nimi vist oli Sugar Addicts Recovery ja ma lugesin nagu enda ülestunnistusi sealt. Kurbi ja lõbusaid. Aga järjepidevalt end tasapisi piirates ja harjutades ja uuesti eksides ja uuesti jälle harjutades olen ma suutnud niikaugele jõuda, et kontroll on enamasti mõistuse käes, mitte esimesest magusast suutäiest joobnud ajukeemia käes. Selleks ei ole vaja end kõigest heast ja maitsvast igaveseks loobuma panna iga kord vannitoas vihast küüsi närida kui kodus on jäätist ja kräsupea kooki.

Võin veel lisada, et pole vaja nii väga seda kaalu piiludagi. See tekitab stressi ja stressis keha ei anna kilogi alla. Viska see kaal üldse minema ja hakka korralikult ja regulaarselt trenni tegema. Bodypump või jõusaal 3 korda nädalas, ülejäänud päevadel siis see koeraga jalutamine ja mõne kuu pärast (jah, mitte mõne nädala) näed tulemusi. Ise läksin septembrikuus jõusaali ja olen seal nüüd pool aastat 2-3 x nädalas rebinud. Tulemuseks tugevalt vähenenud pekk ja toonuses keha. Tunnistan, et kaalus pole langenud kilogi, aga kaalusin ennegi 63 kg (pikkust 167). Loe http://www.fitness.ee lehelt artikleid Rasvad põlema: 12 reeglit I ja II osa, siis näed, kuidas jõusaalikollid peki maha saavad. Põhimõtted on ikka samad. Lihtsalt tugevat jõutreeningut ei tohi unustada. Sellega kasvab lihas ja kiireneb ainevahetus. Tulemused aga ei tule üleöö.