Teema: Kas inimesed muutuvad?

Kuna siin mainitakse minu kommentaari (“üks näide oli veel kuidas esimesele naisele läks kallale, sest see oli vaidlustes sõnaosavam jne”), siis vastan ka.
Enesehinnanguga on mul kõik korras. Ka ütlesin mina, et usun varianti, kus suhe toob välja halvima mõlemas pooles, mis muuseas ei tähenda alati kolkiandmist. Ka minul olnud nn toksiline suhe, ilma vägivallata muidugi. Loomulikult ei hakka ma siin perekoolis jagama detaile mehe eelmisest või praegusest suhtest, k.a. mil viisil ja mis olukorras käe külgepanekuks läks. Arvan, et sellest pole lisaks minule huvitatud ei minu mees ega tema eks.
Meil ongi muide lapsed ja ma arvan, et see nn elajas oleks nüüdseks juba ammu ärganud, sest ega meie kooselu pole olnud lahkarvamusteta. Siiski – aega on olnud selleks üle kümne aasta, kuid meil pole olnud õhus isegi virvendust, mis vihjaks füüsilisele vägivallale.
Tegelikult on minul jälle kummaline lugeda eelmist agressiivset postitust, kus keegi nimetab inimest, keda ta ei isiklikult ei tunne “hulluks” ja räägib “elajast”. Minu arusaamist mööda oli minu mehe eelmine kooselu noorte ja teineteisega absoluutselt mitte kokkusobivate inimeste juba eos nurjumisele määratud liit, kus oma rolli mängis nii mehe kui naise armastus pidutsemise vastu. Miks peaksin mina põlgama ära inimese, kes on praeguseks vanuseks teinud oma elus korrektuurid ja kelle puhul mina ei taju mingist sarnasust selle tegelasega, kellest ta ise oma minevikku meenutades rääkinud on? Kas absoluutne ärapõlgamine on tõesti ühiskonnale kuidagi kasulikum? Ei usu hästi.
Ja veel – ma pole kunagi öelnud, et jah, inimesed muidugi muutuvad. Ma kirjeldasin vaid oma kogemust.