Esileht Pereelu ja suhted Kas inimesed muutuvad?

Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )

Teema: Kas inimesed muutuvad?

Postitas:
Kägu

Ei muutu inimesed. Ülimalt harva, kui muutuvad. Ja need, kes siin räägivad mingisugust jama, kuidas üks naine toob mehes halva esile, see on täielik jama. Mina jäin hoopis seda mõtlema, siin räägiti, kuidas mees oma esimesele naisele rusikaga näkku lõi ja vägivaldne oli, üks näide oli veel kuidas esimesele naisele läks kallale, sest see oli vaidlustes sõnaosavam jne. Ja nüüd teise naisega on kõik korras. Kas teil endal ei ole vastik sellise mehega koos elada, kes kunagi naisele on kallale läinud ja teda rusikaga näkku löönud. Päris madala enesehinnanguga peab ikka olema, et teadlikult sellise hulluga koos elada ja võibolla veel lapsedki saada. Või, olles ühe osapoole versiooni ära kuulanud, kehitate õlgu ja konstateerite fakti, et ju need naised siis ikka ise selle kallaleminemise ära teenisid. Päris õudne tegelikult. Eesti ikka kahjuks ei jõua oma ühiskonnaga üldse kohe põhjamaadele ja Lääne Euroopale järgi. Kahjuks just sellise suhtumisega, et küllap too eelmine naine ikka ise süüdi oli jne. meil see koduvägivald nii levinud on. Tegelikult on siiralt kurb. Kas seda olete mõelnud, et üks hetk ei sobi ka teie laused enam mehele ja siis ärkab temas seesama kiskja üles.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuna siin mainitakse minu kommentaari (“üks näide oli veel kuidas esimesele naisele läks kallale, sest see oli vaidlustes sõnaosavam jne”), siis vastan ka.
Enesehinnanguga on mul kõik korras. Ka ütlesin mina, et usun varianti, kus suhe toob välja halvima mõlemas pooles, mis muuseas ei tähenda alati kolkiandmist. Ka minul olnud nn toksiline suhe, ilma vägivallata muidugi. Loomulikult ei hakka ma siin perekoolis jagama detaile mehe eelmisest või praegusest suhtest, k.a. mil viisil ja mis olukorras käe külgepanekuks läks. Arvan, et sellest pole lisaks minule huvitatud ei minu mees ega tema eks.
Meil ongi muide lapsed ja ma arvan, et see nn elajas oleks nüüdseks juba ammu ärganud, sest ega meie kooselu pole olnud lahkarvamusteta. Siiski – aega on olnud selleks üle kümne aasta, kuid meil pole olnud õhus isegi virvendust, mis vihjaks füüsilisele vägivallale.
Tegelikult on minul jälle kummaline lugeda eelmist agressiivset postitust, kus keegi nimetab inimest, keda ta ei isiklikult ei tunne “hulluks” ja räägib “elajast”. Minu arusaamist mööda oli minu mehe eelmine kooselu noorte ja teineteisega absoluutselt mitte kokkusobivate inimeste juba eos nurjumisele määratud liit, kus oma rolli mängis nii mehe kui naise armastus pidutsemise vastu. Miks peaksin mina põlgama ära inimese, kes on praeguseks vanuseks teinud oma elus korrektuurid ja kelle puhul mina ei taju mingist sarnasust selle tegelasega, kellest ta ise oma minevikku meenutades rääkinud on? Kas absoluutne ärapõlgamine on tõesti ühiskonnale kuidagi kasulikum? Ei usu hästi.
Ja veel – ma pole kunagi öelnud, et jah, inimesed muidugi muutuvad. Ma kirjeldasin vaid oma kogemust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Näitan 3 postitust - vahemik 31 kuni 33 (kokku 33 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas inimesed muutuvad?