Teema: Kas kellelgi on kodus lihasööjataim?

Ei olnud jah, aga pole viga, ma siis ise küsin, ise vastan. Järgmine guugeldaja saab ehk kasu sellest teemast. Ühesõnaga, pärast mõningast netis tuhnimist leidsin ühe lehe, kus selgitatakse, et taime seedimisprotsess algab mitte suu kinni klõmpsamisest vaid siis, kui vangi jäänud kärbes seal siputab. See annab märku, et tegu on söögi, mitte mingi puru, sodi, kivikese vms. Kuna minu pakutud söök ei liigutanud, siis ta tegigi jälle suu lahti, et oletatav toiteväärtuseta pahn välja sülitada. Kui aga elus putukas suhu pista, siis kleebib taim oma lõuad kokku ja jääbki paariks nädalaks seedima. Et elutu toiduga seda protsessi esile kutsuda, peab suud väljaspoolt masseerima, et ta arvaks, et midagi liigutab.
Ma nüüd masseerisingi ja etskae, tõmbaski suupooled tihedalt kinni. Loodetavasti siis jääb nüüd paariks nädalaks einestama. Head isu!

Tere jälle! Mina olen teemaalgataja ja kirjutan taas siia uuemaid Monsterella-uudiseid, sest paistab, et vähemalt need 5 inimest, kes mulle plussi panid viitsivad lugeda. 🙂
Vahepeal on Monsterella mulle muret ja rõõmu valmistanud. Alustuseks juhtus selline lugu, et ta kukkus koos potiga pudedate näppude vahelt maha. Natuke mulda lendas potist välja ja Monsterella pani ehmatusest absoluutselt kõik suud klõmpsti kinni. Ma juba muretsesin, aga järgmiseks päevaks olid jälle kõik ammuli ilusti ja sellest kukkumisest ei paistnud midagi muud halba juhtuvat.

Teiseks püüdsin ma talle jälle kärbse, aga ma ei ole oma ülesannete kõrgusel – arvasin, et lõin kärbse maha, aga vist ei virutanud piisavalt kõvasti. Kui taim suu kinni pani, selgus, et ainult uimane kärbes oli, hakkas kohe siputama. Ma mõtlesin, et ok, nüüd ma ei peagi teda siis ise masseerima. Kahjuks ma ei tea, kas see oli ülimalt agressiivne kärbes, tänapäeva keemiliste mürkidega saastunud kärbes, mingit söödamatut liiki kärbes või oli Monsterellal selle kärbse vastu allergia. Igatahes lõppes see söömaaeg halvasti (HOIATUS! Järgneb võigas kirjeldus!) – suu ei avanenudki enam mitu nädalat ja kui ma lõpuks lähemalt vaatasin, selgus, et leht oli teiselt poolt juba pruuniks tõmbunud ja mädanema hakanud, just selle koha pealt, kus laip vedeles. Püüdsin päästa, mis päästa annab ja õngitsesin jäänused välja, kärbes oli hoopiski hallitama läinud. Öäkk. Tundus, et see suu sureb nüüd ära, aga tegelikult on ära kuivanud ainult pool lehte, teine pool elab edasi ja ma ei hakanud siis teda ära lõikama.
Möödus u nädal ja mina mõtlesin, et peaks ikka püüdma talle veel mõne kärbse, seda enam, et ta vohmib muudkui kasvada – 15 lehte on praegu ette näidata. Noh, jõudsin seda paar päeva mõelda, imestada, et miks mul nüüd kärbseid tuppa ei lenda, kui vaja on ja… täna siis tabas mind pomm. (HOIATUS – järgneb veel üks võigas kirjeldus) Läksin välja pesu kuivama riputama, tulen tagasi, vaatan, Monsterella ühe suu kinni klõmatanud. Aga mis see seal sees on — oh jeerum jeerum… Väga hästi pole aru saada, aga välise vaatluse põhjal tundub, et nüüd ampsas endale HERILASE! Ma kusjuures vist nägin ka seda herilast enne, tiirutas mu pesu ümber ja korraks isegi maandus, ju ta siis lendas edasi ülespoole, aknast sisse ja Monsterellale suhu. See pidi just alles juhtuma, sest herilane oli lehe sees veel täiesti elus ja siputas, kui ma ta avastasin. Tegelikult on asi aga halb… Teate seda vanasõna, suur tükk ajab suu lõhki. Vott nii ongi, herilane pole mingi äpu kärbes, vaid agressiivne suur elukas ja ta oli konkreetselt suutnud lehele juba keskelt väikese rebendi sisse kraapida. Jah, ta tahtis välja saada ja tegi lehe katki. Õigupoolest vist isegi näris, sest guugel teab, et suurte lõugadega putukad nagu herilased ja sipelgad üritavadki lehe katki närida, et plehku saada. Nii palju ta igatahes seda katki ei saanud, et minema pääseks, aga ma kahtlustan, kuna leht on kahjustatud, siis sellest saab nüüd vähemalt selle suu jaoks viimane söömaaeg. Kurat ja põrgu, ausõna! Ma veel lugesin, et toit ei tohiks olla suurem, kui 1/3 lehe pindalast ja nüüd see ahnepäts krabas endale herilase, mis pmst moodustab poole või veel rohkem. See tähendab, et veel üks leht vist läheb pruuniks ja mädaneb ülesöömise kätte ära. Mõtlesin, kas proovida leht veid lahti kangutada ja herilane välja päästa, aga ta oli lehe juba ära lõhkunud ja ausalt öeldes, seediv suu kleebib ennast nii kõvasti kinni, et lahti kiskumisega teeksin asja vist hullemaks. Mühhhhhhhh! Ootame ja vaatame, mis saab.

Mõtlen vaikselt ka ümberistutamise peale, sest taim on suuremaks kasvanud ja suud ripuvad juba üle ääre, kuigi nad peaksid tegelikult rohkem mulla peal lebama nagu looduses. Muld on ostetud, aga õige kujuga poti leidmisega on veidi probleeme. Ja nüüd ma ei julge üldse torkima minna, sest ta ju seedib seda hiigelsuutäit ja suunab kogu energia sinna, praegu vist ei tohiks torkima hakata.

Ja vahekokkuvõtteks: see taim on rohkem nagu lemmikloom kui taim, ausõna. Ma käin maniakaalselt talle vihmavett kogumas, et kasta oleks, kohe kui padukat tuleb taevast, kiman mina pesukausiga hoovi. Tegelikult on hädajuhtudeks ka pudel destilleeritud vett valmis toodud. NB! Keedetud vett ei tohi panna, see on valeinfo ja pidi taime ära tapma, sest kahjulikud mineraalained olevat seal veelgi kontsentreeritumalt kui tavalises kraanivees.
Nii et julgen soovitada – kes tahab lapsele lemmiklooma võtta, aga kahtleb, kas laps viitsib hoolitseda, võtke kõigepealt see taim ja vaadake, kas saab hakkama.

Aitäh, kes viitsisid mu jutukese läbi lugeda, võib-olla kunagi otsib veel kunagi keegi lihasööjataime-huviline infot ja saab siit üht-teist teada.

Järgmiste Monsterella-uudisteni!

Tere jälle Monsterella-huvilised ja head taasiseseisvumispäeva! Ma vaatan, et viimati kirjutasin lausa kuu aega tagasi. Tahtsin juba ammu update’i teha, aga olid kuidagi kiired ajad ja vahepeal läks meelest ära.
Nüüd siis kirjutan, mis vahepeal toimunud on. Kindlasti huvitab teid esmajärjekorras, kuidas lõppes söömaaeg herilasega. Suu oli ikka õige mitu nädalat kõvasti kinni ja mulle hakkas tunduma, et ega see enam vist lahti ei lähe. Ühel hetkel märkasin siiski, et leht avaneb natuke ühest otsast ja herilase laiba ots paistab – tundlad ja pea. Ootasin u nädalakese, aga avanemine oli õige visa, pool lehte läks lahti, aga samas oli näha, et kinnine pool hakkab kortsu tõmbuma. Ma olin eelmisest korrast õppust võtnud, kus üks kärbse söönud suu enam lahti ei läinudki ja hoopis pruuniks muutus ja kuivama hakkas, seega otsustasin, et kaotada pole midagi. Sudisin hambaorgiga veel viimase kinnikleepunud osa lahti ja napsasin pinsettidega laiba välja. Herilane oli täiesti “ära söödud” ja nägi üsna jube välja. Esiteks oli tavalise herilase suurusest järel u 1/3, lihtsalt kahanenud ja kokkukuivanud oli. Tegelikult ma alguses vaatasin, et kas see üldse ongi herilane, aga siiski, triibuline taguots oli äratuntav ja ei jätnud mingit kahtlust. Muidugi oligi näha, et laip oli natuke juba roiskuma hakanud (vabandust 🙁 ) ja hea oli, et ma ta sealt välja õngitsesin, muidu oleks jälle ilmselt üks suu pruuniks muutunud. Pärast laibakoristust avanes see suukene küll natuke rohkem, aga ikkagi päris laiali enam ei läinud ja rohkem ta ilmselt putukaid ei püüa, herilase näritud auk on ka endiselt sees. Aga vähemalt ära ka pole kuivanud.
Pärast seda on Monsterella saanud veel kaks kärbest, need püüdsin mõlemad mina. Esimene oli surnud mis surnud, aga teine tuli jälle lehe sees teadvusele ja see oli täiega kriipi. 🙁 Surnud kärbse saanud suu on siiani kinni ja seedib, aga see elus kärbes jalutas lehe keskelt minema otsa poole, enne kui hinge heitis ja seetõttu vist ei õnnestunud tema seedimine väga hästi. Igatahes juba nädala pärast läks suu uuesti pärani ja ma sain jälle laipu koristada.

Lisaks tekkis mul täna hommikul uus mure — kardetavasti olen vist Monsterella üle kastnud. Meil oli siin vahepeal kuumalaine ja üldse on alates juunikuust, kui ma ta endale sain, väga palav olnud. Niisiis, ma muudkui valvasin, et oleks ikka kogu aeg natuke vett topsis nagu müüja õpetas. Täna aga nägin, Monsterella on endale parasiidid saanud! Need on mingid imelikud lendavad mutikad, neid on massiliselt ja täna peesitasid nad kõik hommikul aknaraamil! Minule teadaolevad niiskust armastavad taimepahalased on seenesääsed ja äädikakärbsed, aga need elukad pole kumbki. Sellised imepisikesed, rohekaspruunikad, poolläbipaistvad, natuke nagu meenutavad lehetäisid, aga väiksemad ja LENDAVAD! Lehetäid minu teada hüppavad, mitte ei lenda. Ma ei kujuta ette, misasjad need on. Litsusin laiaks oma 30 pahalast, pakun. Igatahes, Monsterella lehtede alt mullast nad tulevad ja vihale nad mind ajavad! Ei tea, kust tulid kah, kas äkki sain mingid vastsed kaasa vihmaveega, mida ma agaralt kogusin? Kuigi ma isegi filtereerisin selle vee läbi puuvillase riide, enne kui kannu seisma valasin. (Jah, ma tean, et mul on lihasööjataimeobsessioon!)

Vahepeal arvasin, et nüüd enam ei hakka ümber istutama, sest juba on august ja oktoobris peaks puhkeperiood hakkama. Interneeduses soovitatakse, et ümberistutamiseks on hea aeg hoopis märts, kui ta jälle üles ärkama hakkab. Aga nüüd ei teagi, kas peaks ikkagi istutama, et päästa ta nende mullas elutsevate metselajate käest? Äkki lähevad juured mädanema, kui need jubedikud seal elutsevad?
Spetsmuld on mul olemas, ostsin kohalikust Bauhausist. See asub meil siin linnast natuke väljas, keset tööstusmaastikku ja ma võtsin spetsiaalselt ette jalgrattamatka, et sinna saada. Seega olin ma natuke pettunud, et õige suuruse ja sügavusega potte polnudki. Lisaks selgus uurimstööd tehes, et mul oli siiani potist veidi vale ettekujutus. Klaasterraarium, mida ma oma esimeses postituses saada tahtsin, on üldse vale valik. Kärbsepüünise juur kasvab sügavuti pikkusesse ja seega peaks olema parim hoopis kõrge sügav kitsas terrakotapott. Vott, palun väga, sellised on idaalsed: http://www.estonianpottery.eu/public/IMG_0882.jpg Kahjuks on Võrumaa minust kaugel ja Prismat siin võõral maal kah ei ole, kust ma vanasti alati endale kõik vajalikud potid sain! Pean edasi otsima, Bauhausis olid kõik potid hiigelsuured. Oeh, mul on koduigatsus…

Nüüd siis aga vaatamist kõigile, kes soovivad Monsterella pilte näha:
http://public.fotki.com/Monsterella/monsterella/
Pildid on kahjuks suvalises järjekorras. Kommentaariks: esimesel pildil on terve Monsterella + veel koristamata ära seeditud kärbselaip. Nagu näha, on kaks lehte ka ära kuivanud. Esimene on see, milles kärbes hallitama läks ja teine muutus pruuniks, sest alguses oli poti ümber plastkarp, mille servad olid potist kõrgemad ning see suu oli kuidagi vastu seina surutud ja ei saanud vist õhku. Teisel pildil on näha, mis on saanud herilast söönud suust. Selline ta nüüd on ja rohkem ei avanenud. Kolmandal pildil on ilusad näljased suud sööki ootamas ja neljandal näete, milline oli herilast söönud suu siis, kui tal veel seedimine pooleli oli. Herilase vasturünnaku jäljed on ka olemas. Viiendal pildil on lihtsalt ilus Monsterella ja kuuendal on näha, et hoolimata oma hirmuäratavast reputatsioonist, on kärbsepüünis võrreldes teiste taimedega siiski üsna väikest kasvu olevus. Seitsemndal pildil on jälle ammulis suud ja üks nendest on pärast sööki ikka veel natuke toidune (suud see taim ise ei puhasta ja mul pole talle ka vihma ega tuult pakkuda, mis muidu kõik puhtaks pesema peaks). Viimane pilt on täna tehtud ja seal poseerib Monsterella koos Eesti lipuga, sest nagu igal õigel eestlasel, on ka minul täna maja küljes lipp heisatud. 🙂 Vabandust veidi määrdunud akna pärast, viimastel päevadel sajab meil vihma ja aknad on plekiliseks muutunud.

Keegi küsis, mis saab talvel, kui uneaeg saabub. Vaat seda ma küll ei tea. Mul ei ole talle pakkuda kohta, kus oleks temperatuur 13-15 kraadi, aga samas säiliks päevavalgus. Keldris on kottpime, õue panna ei saa, sest kuigi me elame Saksamaa lõunapoolsemas osas, ei püsi siin talvine õuetemperatuur nii kõrge. Seega ilmselt pean ta tõstma teise tuppa aknalauale. Seal on jahedam ja me ei lülita eriti radikat sisse. Loodan, et äkki aknast õhkub külma ja ta saab aru, et tuleb talveunne jääda. Kui ei saa, siis ta vist sureb ära, sest ilma talveuneta, pidi neil energia ruttu otsa saama. 🙁
Aga eks sügisel paistab.

Selline oli seekordne Monsterella-teemaline mammutpostitus. Rõõmustan, kui viitsisite lugeda ja kui keegi peale minu enam ei viitsi, siis ilmselt loen ise kunagi tulevikus ja muigan, kuidas ma ühe taimekese ümber taati tegin 🙂

Mina olen teemaalgataja. Kui inglise keelt loed, siis siin nt on üks päris tore ja lihtne õpetus, kuidas seemneid külvata.
http://www.thecarnivoregirl.com/an-easy-guide-on-planting-venus-fly-trap-seeds/
Aga pista guuglisse “growing venus flytrap from seed” ja tuleb õpetusi mühinal.
Aastaaja kohta lugesin kuskilt, et igal ajal võib külvata, neil kulub natuke aega, et aastaaegadega kohastuda, aga üldiselt saavad hakkama ja isegi sügisel võib kasvama panna. Nii et praegu võib vast panna küll, kui kevadeni ei kannata oodata 🙂 Ilm on veel soe ka, soojas idanevad kiiremini.
Nagu ma aru saan, siis need on suht minikad seemned, seega paksu mullakihi alla ei tohi panna, riputad mullale ja natuke kerge kihi peale.
Anna siis teada, kas idanesid ja kasvavad.

Siin jälle teemalagataja. Seekordsed Monsterella-uudised tulevad hoopis lühema vaheaja järel. Pühapäev oli siis see tähtis päev, kui meie taimeke uude potti elama kolis. Enne seda lömastasin ma massiliselt neid imelikke mutukaid, mis poti ümber lendasid ja tundus, et saingi nad hävitatud, aga leidsin aianduspoest sobiva poti ja otsustasin asja ikkagi ette võtta. See oli üks väga mudane ja vesine töö, aga nüüd on Monsterella uues kodus. Kartsin, et ta viskab äkki kohe sussid (õigemini suud) püsti, aga praegu tundub veel kõik korras olevat. Istutades suutsin ma kahjuks ikkagi kõik suud peale ühe kinni ehmatada. Nad reageerivad ilmselt ka igasugu põrutamise ja raputamise ja muu kabistamise peale. Järgmiseks päevaks läksid jälle lahti. Kaks lehte, mis enne natuke olid kuivama hakanud, on nüüd lõplikult pruuniks muutunud, aga samas, uusi lehti kasvab ka ja kõige väiksem pungake on 3 päeva jooksul suuremaks läinud küll. Äkki läks õnneks, ptüi 3x.
Et ilmad on natuke sügisesemaks muutunud, olen nüüd viimased 3 päeva Monsterella akna taha tõstnud, et ta võimalikult palju päikest saaks (kui on) ja ikka kohaneks. Täna oli mul kiire päev, tõstsin hommikul taime välja, putkasin tööle, pärast asjatasin rohkem teises toas ja alles praegu käisin teda sisse tõstmas. Nägin, et üks suu on jälle kinni ampsanud, aga kui vaatama hakkasin, mis ta siis püüdis, pidin kreepsu saama! Sa sitika silm! Suus ei ole mitte kedagi, see-eest on aga lehe sees, arvake ära … SUUR ÜMMARGUNE AUK! Mees oli mul siin toas, aga tema muidugi pole midagi kuulnud ega näinud, muhvigi ei tea. Aga ma pakun, et see oli jälle ilmselt herilane, seekord siis nii suur ja tugev, et sai Monsterellast jagu… 🙁 Järas augu sisse ja pani ajama. Suu on nüüd kinni, ilmselt on seedeprotsess sisse lülitatud, aga süüa pole paraku midagi. Tundub, et ühest lehest jääme jälle ilma. 🙁 Neetud herilased! Ma vist ei tohi teda praegu rohkem õue tõsta, herilastel näikse mingi eriline huvi tema vastu olevat ja ma ei taha, et nad suukesi ükshaaval retsimas käivad. No mis see peab tähendama, kurinahad tunduvad arvavat, et minu Monsterella on nende söök, mitte vastupidi! Mühhhhhhh!
Paneks siia sellest augustatud lehest pildi kah, aga pime on täna juba pildistamiseks.
Selleks korraks jälle kõik.

Lillepoti äärest tervitades,
lugupidamisega Teie,
taimekasvataja, tige nagu herilane!

Tere jälle, lugupeetud lugejad!
Ma pole nüüd tükk aega Monsterellast kirjutanud ja ega tea, kas enam huvilisi on, aga siit tuleb siis nüüd vist selle aasta viimane Monsterella-update!
Monsterella elas vahepeal tavalist monstri-elu, jõi destilleeritud vett, sest vihmavesi sai otsa ja vihma väga juurde ei sadanud. Auguga leht ajas end jälle ammuli ja elas mõnda aega rahulikult edasi ning ei kuivanudki ära. Nüüdseks on putukatega kööga, aga u nädal tagasi paistis korraks soe keskpäevapäike ja see utsitas lendama ühe väga kavala porikärbse, keda mina u pool tundi mööda tuba taga ajasin, et anda Monsterellale selle sügise viimane rasvane suutäis. Praegu seedimine käib. Rohkem pole kuskilt võtta.
Siiski on näha, et see taim on õnnelik siis, kui tal on sooja, parem lausa troopikat, ja palju otsest päikest. Suvel vohmis ta kasvada lausa silmnähtavalt, nüüd on valgust vähem ja kuigi uued lehenupsud paistavad, ei kasva need sugugi eriti suuremaks.
Oktoobri alguses olime kõik 10 päeva järjest kodust ära ja mina mõtlesin, et see on siis hea aeg panna Monsterella talveunne. Oktoobrist märtsini u pidid nad puhkeolekus olema. Plaanisin viia ta põhjapoolsesse tuppa, kus päikest pole. Mõtlesin kasta korra korralikult ära, sest meil pole kedagi, kes teda ülepäeviti jootmas käiks, kui ise kodust ära oleme ja jätta siis teise tuppa, et äkki hakkab puhkama siis.
Aga Monsterellal oli mulle üllatus varuks. Läksin potti lähemalt vaatama ja mis ma näen: tema on endale POJA kasvatanud! Suuremate lehtede alt vaatas mulle vastu Mini-Monsterella! Ma olin kohe hädas, no kuidas ma saan ta talveunne meelitada, kui tema hoopis poegima on hakanud!
Panin teile kaks pilti ka: http://public.fotki.com/Monsterella/monsterella/
Piltidelt nr 9 ja 10 on näha, kuidas Mini-Monsterella seal vapralt suurte lehtede vahelt oma tibatillukesi suid sirutab. Need suud muidugi süüa ei saa, isegi äädikakärbes oleks neile vist liiga suur, aga targemad teavad internetis rääkida, et täiesti funktsionaalsed ja ampsamis-valmis suud pidid olema. Aga no võrrelge suuruse vahet, viimasel pildil, see suur leht, mis näha on, pole ka veel päris täismõõtu.
Ühesõnaga, kolimine jäi ära, selle asemel mõtlesin välja kastmisnipi: võtsin neljakandilise sügava jäätisekarbi, valasin vett täis, tõstin poti sinna sisse ja katsin karbi avatud osa toidukilega. Niiviisi sai vesi ära aurata ainult poti kaudu, mitte ümberringi, õhu käes ja vett jätkus 10 päevaks küll. Kartsin, et äkki sai liiga niiske ja läheb hallitama, aga koju jõudes paistis kõik korras olevat. Sootaim ju ikkagi.
Novott, ja nüüd ma ei teagi, mis teha. Muidu soovitatakse poeg-taimed ära võtta ja eraldi ümber istutada, aga ma praegu küll ei taha teha seda. Monsterella alles 2 kuud tagasi kolis uude potti ja pealegi pole ju praegu aktiivne kasvu-aastaaeg. Seega paistab, et meie kärbsepüünise-pere jääb talvituma täpselt sinna, kus ta praegu on, ehk magamistoa aknale. Võib-olla tahab ta ikkagi valguse puuduse tõttu talveunne minna, sest praegu näitavad kolm suurt lehte kuivamise märke ja kaks kuivasid juba varem. Mina ei tea. Kui tal radika ääres palav hakkab ja lehed liiga kuivama kipuvad, siis vast viin ära teise tuppa.
Veel on lahendada probleem, mis teha siis, kui meie jõulude paiku kuuks ajaks ära Eestisse tuleme. Kas siis piisab toidukile-meetodist, ma ei ole kindel.
Igatahes julgen ma nüüd ümber lükata väited, et kärbsepüünis sureb kohe maha, potis ei kasva ja tema pidamiseks peab botaanikas doktorikraad olema. Ei ole midagi. Spetsmuld, destilleeritud vesi, lõunapoolne aken ja läheb mühinal. Minu oma elas üle liiga suured suutäied, ümberistutamise ja üksi kodus olemise ning otsustas paljuneda ka veel. Ma olen selle taime üle väga uhke!
Vaat sellised tite-uudised siis! 🙂 Kui ma varem ei kirjuta, siis uuel aastal tulen jälle siia ja annan teada, kuidas Monsterelladel talvitumine edeneb!