Teema: Kas minna tööle või hakata end kodusena rohkem väärtustama?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

See näeks välja selline, et ma pean väga oluliseks seda, mida ma teen. Nt koristan, teen süüa, käin poes ja tegelen oma hobidega ja puhkan.

See näeks välja nii, et teed seda mida kõik naised teevad, aga hakkad nõudma teistelt selle eest “mõistmist”, kui tähtis ja perele vajalik on sinu 15-tunnine “tööpäev”.
Ma ei saa aru, miks peab töövõimeline naine lihtsalt kodus peetama, kui seal tegelikult midagi teha pole, pole talumajapidamine ega ettevõtlus. Kui su mees sellega rahul on, siis palun väga. Kui sul poleks sellega mingit probleemi, et teised (sh mina nt ja su oma lapsed) sind laisaks peavad, siis palun väga, aga siis poleks seda teemat siin.
Lapsi kasvatad ja õpetad ütleme kooliminekuni. Või kuipalju sa seda 15-aastast kasvatad enam?

Mu meelest on osalt küsimus ka selles, kas inimesel on intellektuaalseid vajadusi. Kui inimene on keskmisest intelligentsem, siis aastakümneid koristada, süüa teha, poes käia ja puhata ei saa midagi pakkuda ometigi. Ka hobid pole tegelikult eriline väljakutse, seda jõuab teha ka töö kõrvalt. Pean seda kõike samuti silmas just koolilaste kõrvalt, lasteaiaealised vajavad kindlasti rohkem ema ja tema otsest kasvatamist.

Enamik töökohti (ja inimesi) pole sugugi intellektuaalsed!

Mina soovitan teemaalgatajale nullist alustada, ise alustasin ja ei kahetse. Algus oli muidugi raske. Olin 10 aastat kodune ema (lapsi 3). Tegevust jagus. Kuigi jah, tunnistan ausalt, mu p’evad olid suht sisutühjad – kui noorim laps juba 4ne oli ja enam vähem lasteaiaga kohanenud, siis vaatasin päeval telekat, käisin trennis, natuke nokitsesin kodus ja lausa tegin väikse uinaku. Õhtupoolikud sõidutasin koolilapsi edasi-tagasi, tegin süüa, õppisin koos lastega jne. Tundus, et kogu aeg on kiire, samas tundsin, et mandun, et rong läheb n-ö eest ära. Otsisin õigustusi, et a la kes siis lastega tegeleks, kui ma tööl käiks… Õnneks oli mul selle 10 aasta jooksul nii palju oidu ja viitsimist, et astusin uuesti ülikooli ja omandasin magistrikraadi. Minu ‘äratuskell’ oli see, kui avastasin, et mees käib tutvumisportaalides. Muidu on mul täitsa tore mees, teenib hästi ja lastele hea isa. Kui meil oli n-ö aktiivne tülide periood, siis mees pani ühe eriti emotsionaalse tüli käigus mu krediitkaardi kinni ja siis ma tundsin, et mis täiskasvanud naine ma olen?!? Isegi laste söögiraha pole mul kontol. Kuhu mul minna? Ema juurde? Jah, me olime abielus, aga kõik see elatise ja lahutamise protsess võtab ju aega ja on keerukas ja närvesööv ja kui tekib veel uus silmarõõm, siis ‘ununeb’ ju ‘vana’ pere kohe ära jne. Palju neid ilusaid lahutusi siis on. Pealegi, mees ei soovinud lahutada. Saime mehega kuidagi kokkuleppele ja asjad läksid paremuse poole. Mina aga hakkasin kohe tööd otsima. Ja leidsingi. Alustasin 800eurose brutopalgaga. 2 aasta pärast sain juba ametikõrgendust, millega kaasnes ka märgatav palgatõus. Jah, alguses tundus, et täiskohaga töötamine 3 lapse kõrvalt on pea võimatu, aga praegu olen ma juba olukorraga väga rahul. Palk on normaalne, olen suutnud ka raha kõrvale panna, kodune elu on rahulik, lapsed saavad ka kõik asjad tehtud. Olen isegi küsinud, et kas neile meeldiks rohkem, kui ema kodus, sain vastuseks kindla EI. Noorim laps mul praegu 9ne.
Nii et minu kindel soovitus teemaalgatajale: organiseeri oma elu nii (kas tööle minnes või kodus töötades või ettevõtjaks hakates), et oled majanduslikult iseseisev ja mehest sõltumatu. Alusta kasvõi nullist. Minu lapsed on mind töötamise ajal hoopis rohkem väärtustama hakanud. Ja ma nägin, kui uhked nad olid, kui ma ametikõrgendust sain. Ma ei mõista koduseid emasid hukka, ma ise olin ju ka 10 aastat kodus ja ma usun, et see oli laste jaoks ikka suurepärane valik. Nüüd aga teismeliste emana on aeg enesele mõelda:) Praegu mind kodune elu enam ei rahuldaks.

“kui ta ühel päeval koondatama peaks, siis on materiaalselt kõik pea peal ja perel igasugune sissetulek läinud” —
Päriselt elategi palgapäevast palgapäevani või? Siis pole sul ju võimalustki koduperenaine olla.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

See, kas naine töötab või on kodune, on mehe ja naise kokkuleppeline asi….
Probleem on aga selles, et lapsed vaatavad, et ma olen laisk, mugav ja küsivad, et kas ma tööle ei taha minna.

Lapsed siis isaga läbi ei saa ja teie kokkulepetest midagi ei tea?
Kui mees armastab naist ja naine tööl ei käi ning on tal lisaks ka koduabiline, kelle asi see on?

Kust sa sellest koduabilisest lugesud?
Jälle keegi hea fantaasiaga kägu…

Ma ka ei peaks tööl käima mat.mõttes. Aga ms tahan ise käia, ise olla keegi iseendale ja samuti riigile. Kodus ei jää midagi tegemata – me oleme mehega siiski kaks võrdset partnerit ja pealegi täiesti terved vaimselt ning füüsiliselt. Tunneksin küll ennast invaliidina, kui peaksin vaid kodus istuma ja telekat vaatama.

Ja nüüd lennake kallale kõik koduemmed ning väitke, et tegelikult on kodusistumine väga hariv ja huvitav ning aeg kaob lausa linnutiivul. Aa, see ka, et ainult loll ori käib tööl – õige proua “haribki” ennast kodus (nagu proua Barnaby, kes mitte midagi ei tee, või noh siis igavusest osaleb kuskil maali – või näitlemiskursusel).

Miks selline õelus koduste emade vastu? Ja see õelus tuleb siit teemast välja jälle ja jälle. Miks see nii on? Kas tegu on mingi allasurutud süütundega oma laste ees?

Ma arvan, et valdava enamuse kodusolevate emade kodusoleku peapõhjus on lapsed ja laste heaolu. Koristamine vms on ainult lisa, mida saab kodusoleku ajal samuti korralikult ja stressamata teha. Aga keegi ei jää koju selleks, et ainult koristada.

Keegi siin mainis, et lastel on ema vaja vaid siis kui nad on lasteaialapsed (mõni siin eelnevalt arvas, et selleks vanusepiiriks on 3 aastat). Ma ise näen küll, et esimestel kooliaastatel on see ema olemasolek ikka äärmiselt tähtis. Juba selle tõttu, et koolipäev on tunduvalt lühem kui lasteaiapäev. Ma olen töölkäiva ema elu piisavalt pikalt elanud ja ütlen ausalt ja otse, et kui ema jõuab töölt koju kell 6 või 7 ja siis peab veel lastele söögi valmistama, kodused tööd üle vaatama, koristama jne jne, siis seda ema laste jaoks olemas ei ole. Või vähemasti 5 päeva nädalas. Laupäevad on paljudes peredes suured koristuspäevad ja siis pole jällegi aega midagi lastega teha. Lisame siia veel hobid, mida töölkäivad emad samuti harrastavad, siis jah…küsin veelkord üle, et kui palju teie lapsed teid üldse näevad? Kas teie jaoks on see piisav või tekib teil vahel tunne, et olete lapsed sünnitanud vaid selle jaoks, et võõrad (kool, lasteaed, huviringid, lapsehoidjad) neid kasvatada saaksid?

See on ikka sinu probleem, kui sa iseendaga lapsed said. Milline seadus käsib vaid naisel õhtusöök teha, või laste koolitükke üle vaadata? Kas sa oled sundseisus või lihtsalt see loll aktivist, kes ise on haaranud omale miljon ülesannet, ja pärast hädaldab, et ei jõua? Aga abikaasat puksib järjekindlalt igalt poolt eemale, sest mees ju ei oska tehs nii, nagu PEAB.

Huvitav, et paljud edukad ja hakkamasaavad naised suudavad nii tööl käia, kui kodus toimetada ja on sealjuures kaunid, tunnustatud, seltskondlikult heal positsioonil, ja ainult keskmiselt keskmine pereema oskab enda koduspassimist laste taha peita ja “aga lapsed muidu ei näegi ema!” vabandust leida.

Mina ei ole koduperenaiste vastu õel. Mul on teist üsna ükskõik, aga miskipärast kipuvad need hästipuhanud koduemmed töölkäivate naiste suunas hambaid teritama ja enda olelemist pärs mürgiste märkustega õigustama. Umbes nagu omnivoorid, kes veganeid materdavad.
Millest teil see permanentne pahatuju ja pidev vajadus midagi tõestada? Te ilmselt pole siis rahul oma kodusistumise ja “puhkamisega” (millest küll?), kui midagi ikka kriibib hinge. No näed, teemaalgataja ju on juba rahulolematu ja tuli siia endale õigustust otsima. Tegelikult on ka tegu laiskuse ja mugavusega (kurdab, et õpitu amortiseerunud, aga vedeleb rahumeeles edasi ja midagi uut ei viitsi ka õppida), kuid kes seda tunnistada julgeb?!
Niisugune proua on vanas eas esimene, kes Toompeale piketeerima ja “rahva arvamust” väikeste pensionite kohta avaldama tõttab. Eks siis mõelgu oma lustiistumise ja “rahulikus tempos kulgemise” üle.

Loe nüüd oma kirjutis rahulikult läbi ja tee järeldus selle kohta, kes siin hambaid teritab ja mürgine on.

Mis puutub minu isiklikku pereellu, siis töölkäimise ajal oli meie perekorraldus õhtuti selline, et kui mina õhtul süüa tegin ja lastega tegeleda üritasin, siis oli mees tööl ja tegi tasa neid tunde, mis ta last lasteaiast ära tuues vähem oli töötanud. Ja siis järgmisel õhtul vastupidi. Kahjuks pole kõigil sellist tööd, kust inseenesestmõistetavalt võib kell 4 minema astuda, selleks, et pool viis lapsele järele jõuda. Mees on praeguse korraldusega, kus ta enam ei pea hommikul tööle hiljaks jääma ja jälle aru andma, miks tal on vaja varem lahkuda, väga rahul. Ma näen, et tema stressitase on tunduvalt langenud.

Mis puutub neid kuulsaid-ilusaid-edukaid, siis minu arvamus on, et üliinimesi pole olemas. Need inimesed on oma ohvrid toonud ja kahjuks on tihti nendeks ohvriteks just lapsed. Mul on au ühte sellist edukat naist tunda. Tema lapsi kasvatab vanaema. Karjääri, ilutuuningute ja seltskonnapidude kõrvalt pole lihtsalt aega lapsi kasvatada. Eks see on iga inimese enda valik aga ülistada või eeskujuks seada ma sellist valikut küll ei saaks.

Lause “aga muidu lapsed ei näegi ema” naeruvääristamine on väga madal. Isegi kui sinu jaoks on see laste nägemine ja nendega koosolemine midagi teisejärgulist.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

See, kas naine töötab või on kodune, on mehe ja naise kokkuleppeline asi….
Probleem on aga selles, et lapsed vaatavad, et ma olen laisk, mugav ja küsivad, et kas ma tööle ei taha minna.

Lapsed siis isaga läbi ei saa ja teie kokkulepetest midagi ei tea?
Kui mees armastab naist ja naine tööl ei käi ning on tal lisaks ka koduabiline, kelle asi see on?

Kust sa sellest koduabilisest lugesud?
Jälle keegi hea fantaasiaga kägu…

Ma ka ei peaks tööl käima mat.mõttes. Aga ms tahan ise käia, ise olla keegi iseendale ja samuti riigile. Kodus ei jää midagi tegemata – me oleme mehega siiski kaks võrdset partnerit ja pealegi täiesti terved vaimselt ning füüsiliselt. Tunneksin küll ennast invaliidina, kui peaksin vaid kodus istuma ja telekat vaatama.

Ja nüüd lennake kallale kõik koduemmed ning väitke, et tegelikult on kodusistumine väga hariv ja huvitav ning aeg kaob lausa linnutiivul. Aa, see ka, et ainult loll ori käib tööl – õige proua “haribki” ennast kodus (nagu proua Barnaby, kes mitte midagi ei tee, või noh siis igavusest osaleb kuskil maali – või näitlemiskursusel).

Miks selline õelus koduste emade vastu? Ja see õelus tuleb siit teemast välja jälle ja jälle. Miks see nii on? Kas tegu on mingi allasurutud süütundega oma laste ees?

Ma arvan, et valdava enamuse kodusolevate emade kodusoleku peapõhjus on lapsed ja laste heaolu. Koristamine vms on ainult lisa, mida saab kodusoleku ajal samuti korralikult ja stressamata teha. Aga keegi ei jää koju selleks, et ainult koristada.

Keegi siin mainis, et lastel on ema vaja vaid siis kui nad on lasteaialapsed (mõni siin eelnevalt arvas, et selleks vanusepiiriks on 3 aastat). Ma ise näen küll, et esimestel kooliaastatel on see ema olemasolek ikka äärmiselt tähtis. Juba selle tõttu, et koolipäev on tunduvalt lühem kui lasteaiapäev. Ma olen töölkäiva ema elu piisavalt pikalt elanud ja ütlen ausalt ja otse, et kui ema jõuab töölt koju kell 6 või 7 ja siis peab veel lastele söögi valmistama, kodused tööd üle vaatama, koristama jne jne, siis seda ema laste jaoks olemas ei ole. Või vähemasti 5 päeva nädalas. Laupäevad on paljudes peredes suured koristuspäevad ja siis pole jällegi aega midagi lastega teha. Lisame siia veel hobid, mida töölkäivad emad samuti harrastavad, siis jah…küsin veelkord üle, et kui palju teie lapsed teid üldse näevad? Kas teie jaoks on see piisav või tekib teil vahel tunne, et olete lapsed sünnitanud vaid selle jaoks, et võõrad (kool, lasteaed, huviringid, lapsehoidjad) neid kasvatada saaksid?

See on ikka sinu probleem, kui sa iseendaga lapsed said. Milline seadus käsib vaid naisel õhtusöök teha, või laste koolitükke üle vaadata? Kas sa oled sundseisus või lihtsalt see loll aktivist, kes ise on haaranud omale miljon ülesannet, ja pärast hädaldab, et ei jõua? Aga abikaasat puksib järjekindlalt igalt poolt eemale, sest mees ju ei oska tehs nii, nagu PEAB.

Huvitav, et paljud edukad ja hakkamasaavad naised suudavad nii tööl käia, kui kodus toimetada ja on sealjuures kaunid, tunnustatud, seltskondlikult heal positsioonil, ja ainult keskmiselt keskmine pereema oskab enda koduspassimist laste taha peita ja “aga lapsed muidu ei näegi ema!” vabandust leida.

Mina ei ole koduperenaiste vastu õel. Mul on teist üsna ükskõik, aga miskipärast kipuvad need hästipuhanud koduemmed töölkäivate naiste suunas hambaid teritama ja enda olelemist pärs mürgiste märkustega õigustama. Umbes nagu omnivoorid, kes veganeid materdavad.
Millest teil see permanentne pahatuju ja pidev vajadus midagi tõestada? Te ilmselt pole siis rahul oma kodusistumise ja “puhkamisega” (millest küll?), kui midagi ikka kriibib hinge. No näed, teemaalgataja ju on juba rahulolematu ja tuli siia endale õigustust otsima. Tegelikult on ka tegu laiskuse ja mugavusega (kurdab, et õpitu amortiseerunud, aga vedeleb rahumeeles edasi ja midagi uut ei viitsi ka õppida), kuid kes seda tunnistada julgeb?!
Niisugune proua on vanas eas esimene, kes Toompeale piketeerima ja “rahva arvamust” väikeste pensionite kohta avaldama tõttab. Eks siis mõelgu oma lustiistumise ja “rahulikus tempos kulgemise” üle.

Loe nüüd oma kirjutis rahulikult läbi ja tee järeldus selle kohta, kes siin hambaid teritab ja mürgine on.

Mis puutub minu isiklikku pereellu, siis töölkäimise ajal oli meie perekorraldus õhtuti selline, et kui mina õhtul süüa tegin ja lastega tegeleda üritasin, siis oli mees tööl ja tegi tasa neid tunde, mis ta last lasteaiast ära tuues vähem oli töötanud. Ja siis järgmisel õhtul vastupidi. Kahjuks pole kõigil sellist tööd, kust inseenesestmõistetavalt võib kell 4 minema astuda, selleks, et pool viis lapsele järele jõuda. Mees on praeguse korraldusega, kus ta enam ei pea hommikul tööle hiljaks jääma ja jälle aru andma, miks tal on vaja varem lahkuda, väga rahul. Ma näen, et tema stressitase on tunduvalt langenud.

Mis puutub neid kuulsaid-ilusaid-edukaid, siis minu arvamus on, et üliinimesi pole olemas. Need inimesed on oma ohvrid toonud ja kahjuks on tihti nendeks ohvriteks just lapsed. Mul on au ühte sellist edukat naist tunda. Tema lapsi kasvatab vanaema. Karjääri, ilutuuningute ja seltskonnapidude kõrvalt pole lihtsalt aega lapsi kasvatada. Eks see on iga inimese enda valik aga ülistada või eeskujuks seada ma sellist valikut küll ei saaks.

Lause “aga muidu lapsed ei näegi ema” naeruvääristamine on väga madal. Isegi kui sinu jaoks on see laste nägemine ja nendega koosolemine midagi teisejärgulist.

Ja ikka jälle tunned vajadust midsgi tõestada-selgitada? Miks? Las minul olla oma arvamus ja sinul oma. Sa nagu üritad kogu aeg selgitada, miks sinu valik on õigem. Ole oma elukorralduse juures siis ka rahul ja õnnelik! Mina olen, sest mulle meeldib tööl käia, meeldib see tunne, et ma lähen hommikul kuhugi, kus mind väärtustatakse, kus on hoopis teistsugune keskkond, kui kodus, et ma lävin erinevate inimestega, kuulen erinevaid jutte/ uudiseid, ei pea vanas eas vaid nigela riigipensioniga läbi ajama, annan oma panuse ja saan omaenda isiklikku raha, mille olemasolu või mitteolemasolu on ainult minu enda teada. Mulle meeldib olla ka oma mehega vähemalt ses suhtes võrdne partner, et me panustame mõlemad pereellu. See teadmine, et oled mitmel rindel vajalik, on hea tunne. Mitte ainult lastele. Ma ei ületähtsustaks lapsi nii väga, aga see on juba eraldi teema.

Kokkuvõttes ma üritan rääkida enda mätta otsast, miks ma ei tahs use kodune ja poole võimsusega kasutusega olla, ja sina tuled mulle ette heitma mingit müstilist kurjust? Kordan – täpselt nagu kõikesööjad kaagutavad veganite kallal, et küll teil on nõmedad söömisharjumused.
Äkki siiski mahume kõik koos maailma elama?

tooni kirjutas:

Sina tundsid ennast kodus väheväärtuslikuna,

Jah, just – ma tundsin, et minus on palju rohkem potentsiaali, kui vaid koristamise ja söögitegemise jaoks. Ja tundsin seda ise, mitte ei pidanud keegi juba vihjama hakkama.

Mis pensionisse puutub, siis rohkem pidasin seda silmas, et pensionifondi on sul võimalik töötamise ajal (st. oma stabiilse sissetuleku juures) investeerida ka ise. Eluaeg kodus istunud inimene saab vaid seda, mida riik ette näeb ja see on tõesti mannetu. Paraku väga paljud ei mõtle ettepoole, sest pensioniiga tundub olevat kuskil mägede taga. Siiski ka see aeg jõuab kord kätte ja siis pole eriti midagi valida – saad seda, mida “tellisid”. Ka need “kalevipojad” ja “lindatütred”, keda hoolega mõnitatakse, et piiri taha odavtööle lähevad, on teatud mõttes ettenägelikud. Mina kiidan neid, kes ka oma tulevikku viitsivad kindlustada.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

See näeks välja selline, et ma pean väga oluliseks seda, mida ma teen. Nt koristan, teen süüa, käin poes ja tegelen oma hobidega ja puhkan.

Mu meelest on osalt küsimus ka selles, kas inimesel on intellektuaalseid vajadusi. Kui inimene on keskmisest intelligentsem, siis aastakümneid koristada, süüa teha, poes käia ja puhata ei saa midagi pakkuda ometigi. Ka hobid pole tegelikult eriline väljakutse, seda jõuab teha ka töö kõrvalt. Pean seda kõike samuti silmas just koolilaste kõrvalt, lasteaiaealised vajavad kindlasti rohkem ema ja tema otsest kasvatamist.

Enamik töökohti (ja inimesi) pole sugugi intellektuaalsed!

Olen täiesti nõus, kassapidajad vaevalt käivad end tööl vaimselt teostamas. Samas need naised, kes lähevad teadlikult tööle, et üsna madalat intelligentsust nõudvatele rutiinsetele kodutöödele vahelduseks ennast ka teostada ei ole kindlasti mitte koristajad või kassapidajad. Pigem on tegemist töökohtadega, mis silmaringi avardavad ja võimaldavad ennast proovile panna.

Mina olen kümme aastat kodune olnud. Võib-olla peetakse mind ka tagaselja laiskvorstiks, kes mehe arvel hõlbuelu elab ja tagumikku laiaks istub. Tegelikkus on see, et mul on krooniline haigus, millele on kaasunud tõsine ärevushäire, nii et väga sageli on enesetunne ääretult kehv. Olen püüdnud kõik kodused toimetused alati kas või hambad ristis ära teha, samuti olen lapse jaoks iga päev olemas ja sõidutan teda trennidesse. Kurb mõelda, mida minust tagaselja arvata võidakse, võib-olla suguvõsa edukadki arvustavad ja tunnevad mehele kaasa. Näkku pole küll keegi midagi ütlema tulnud. Aga oma haigusest ma teistele rääkinud ei ole, pole just asi, mida jagama kipuks. Ma ei kujutanud noorena oma elu kaugeltki sellisena ette, omal ajal sai korralik haridus omandatud. Haigused paraku ei küsi su plaanide kohta …

Kägu kirjutas:

Mina olen kümme aastat kodune olnud. Võib-olla peetakse mind ka tagaselja laiskvorstiks, kes mehe arvel hõlbuelu elab ja tagumikku laiaks istub. Tegelikkus on see, et mul on krooniline haigus, millele on kaasunud tõsine ärevushäire, nii et väga sageli on enesetunne ääretult kehv. Olen püüdnud kõik kodused toimetused alati kas või hambad ristis ära teha, samuti olen lapse jaoks iga päev olemas ja sõidutan teda trennidesse. Kurb mõelda, mida minust tagaselja arvata võidakse, võib-olla suguvõsa edukadki arvustavad ja tunnevad mehele kaasa. Näkku pole küll keegi midagi ütlema tulnud. Aga oma haigusest ma teistele rääkinud ei ole, pole just asi, mida jagama kipuks. Ma ei kujutanud noorena oma elu kaugeltki sellisena ette, omal ajal sai korralik haridus omandatud. Haigused paraku ei küsi su plaanide kohta …

Paraku on ainult naistel võimalik kõiksugu ärevushäirete, depressioonide ja muidu kehva enesetundega koju pe.setama jääda; mehed peavad tööd kahe eest edasi rügama ja seda kuni surmani, sest proual on ju krooniline ärevushäire ja tööle minna ei saa.

Kägu kirjutas:

Olen täiesti nõus, kassapidajad vaevalt käivad end tööl vaimselt teostamas. Samas need naised, kes lähevad teadlikult tööle, et üsna madalat intelligentsust nõudvatele rutiinsetele kodutöödele vahelduseks ennast ka teostada ei ole kindlasti mitte koristajad või kassapidajad. Pigem on tegemist töökohtadega, mis silmaringi avardavad ja võimaldavad ennast proovile panna.

Et nagu vaid kaks varianti ongi – nüri odavtöö ja intellektuaalne proovikivi? Ja palgad on siis ka vastavalt min ja max? Hm! Juba ainuüksi see mõttejupp on…. ebaintelligentne.

Oletame, et olen aastaid kodune olnud ja lähen siis vahelduseks rutiinsetele kodutöödele palgatööle, näiteks lasteaeda. Palk väike, aga vastutust ja sebimist palju. Või kuhugi arhiivi dokumente sorteerima. Või päästeteenistusse dispetsheriks. Mida silmaringi avardavat seal küll on? Samas pole see rutiinne kaubapiiksutamine või masinaga koridoripõrandate pesemine.

NB! Mina ei põlga ühtegi ametit. Lihtsalt ei saa aru lahterdamsest (ja üleolevast toonist teatavate ametiesindajate suunal).

Kägu kirjutas:

Logisin end spetsiaalselt sisse, et vastata.

See on alati nii koomiline lause 😀 No sorry, aga keda huvitab, milliseid ebainimlikke jõupingutusi oled teinud, et oma hindamatu arvamus edastada? 😀

Paljudes kommentaarides on jutt läinud meeste tervisele ja sellele, et mehepoolne pinge kogu pere ülalpidajana võib olla suur.

Võib-olla ise lastega kodus olles (4 a) tähtsustasin seda üle või võimendasin mõttes, aga mina küll tajusin seda. Kuigi me olime ühiselt arutanud ja mees arvas ka, et enne noorema lapse 2,5-aastaseks saamist pole mõtet teda sõime panna ja mul tööle minna, ning säästud olid olemas ka pikemaks kodusolemiseks (oleks võinud veel aastakese kodus olla) ning ilmselt oleks kulutusi koomale tõmmates ka ühe palgaga hakkama saanud, aga mõtlesin ikka väga palju sellele, et vastutus, mis naise kodus olles mehel on, võib olla tegelikult parajalt koormav.

Mees kordagi sel teemal midagi ei öelnud, elu oli korras ja rahulik, aga kuna tean, et ta on rahaasjades väga hoolikas ja mõtleb alati palju ka tulevikule (kui üks meist peaks tervise vm põhjusel sissetulekud kaotama jne), nii et kindlasti oli tal hea meel, et ma ka lastega kodus olles vahepeal erialast tööd tegin. Ja seda just selle poole pealt, et lastega kodus olles kaotab naine väärtust tööandja silmis, isegi kui tagasi samasse kohta läksin, oli nende aastatega kogu töökorralduses nii palju muutunud, et mul olid küll varasemad oskused, aga tuli väga palju kohaneda muudatustega.

Mida kauem kodus olla, seda väiksemad on hiljem võimalused tööturul. Ja tõesti, kui järsku peaks meest tabama tõsine terviserike (insult, infarkt), siis nõuab ravi ja taastumine pikka aega, siis on ju see hetk, kui naine peaks enda õlule võtma kõik selle, mida tegi enne abikaasa. Koduse elukorralduse juures peaks mõtlema ka sellistele võimalikele olukordadele ja küsima endalt, kas ma olen valmis selleks, et ühel päeval olen hoopis mina (kas ajutiselt või sellest hetkest alatiseks) see, kes peab vastutama selle eest, et arved on makstud, lastel tulevikus hariduse omandamiseks raha olemas jne.