See, kas naine töötab või on kodune, on mehe ja naise kokkuleppeline asi. Ma käisin kunagi tööl. See oli 15 aastat tagasi. Otsustasime mehega, et jäängi koduseks. On aega rohkem lastele, kodule. Mehel seda aega nagunii pole.
Lapsed on suured ja mul palju vaba aega teha mida tahan ja lõpuks on mul võimalus istuda teleka ees ja vaadata saadet! Ükskõik mis saadet, ilma et keegi tahaks midagi, ilma et ma pean kellegi kuhugi viima-tooma.
Mees on rahul. Ta on rahul ilmselt seetõttu, et kodustes asjadega on ta väga laisk ja pole ei koristanud, ega pesnud midagi.Ma olen olnud koduperenaine. Ta on rahul ka seetõttu, et nüüd on mul aega puhata ja mittemidagi teha.
Probleem on aga selles, et lapsed vaatavad, et ma olen laisk, mugav ja küsivad, et kas ma tööle ei taha minna. See on minu jaoks nagu süüdistus. Väga ebamugav on.
Mõtlen nüüd, et olen kodus olnud nende pärast ja nad ei ole seda märganudki?
Või on märganud, aga kui mul on nüüd aega, tegelegu ma millegi asjalikuga, tulutoova või kasulikuga. See niisama kodune olemine ei olevat mingi asi, mõttetu elu.
Mu töökoht on läinud, mu oskused on ununenud ja ma peaks alustama nagu nullist. Ma ei tea, kas ma saakski hakkama.
Teema: Kas minna tööle või hakata end kodusena rohkem väärtustama?
kui sul otsest vajadust tööle minna pole (rahapuudus) siis ma soovitaksin vabatahtlikuna mingites projektides osaleda.
ma ise käin tööl, aga kui ei käiks, siis ilmselt osaleksin mingis sellises asjas
See, kas naine töötab või on kodune, on mehe ja naise kokkuleppeline asi….
Probleem on aga selles, et lapsed vaatavad, et ma olen laisk, mugav ja küsivad, et kas ma tööle ei taha minna.
Lapsed siis isaga läbi ei saa ja teie kokkulepetest midagi ei tea?
Kui mees armastab naist ja naine tööl ei käi ning on tal lisaks ka koduabiline, kelle asi see on?
Kas sul hobisid ja huvisid on? Võib-olla mõtlevad ja küsivad lapsed nii seetõttu, et neile tundub, et sul pole nö midagi, mis päevi täidaks, nii et nad on võib-olla natuke mures su pärast. Ei tea ju, mis mulje su kodune elu-olu su enda lähedastele jätab, tahavad ehk, et tunneksid millegi vastu huvi või oleksid kuidagi millegi muu kui koduga ka seotud.
Olin ise kahe väikese vanusevahega lapsega kodus järjest 4,5 aastat ja ausalt öelda oli see periood kodu korrashoiu ja lastega tegelemise kõrvalt tegelikult endalegi üsna palju aega, nii et ma ei kujuta ette, kuidas suuremate lastega kodus olles kogu päeva mingite kodutöödega ära täita, nii et sul alles praegu vaba aega enda jaoks on tekkinud. Tööl on huvitav käia ja tänu tööle on elus ka selline paralleelosa, väljaspool peret ja koduringi, mis tegelikult tekitab endas rahulolu ja tegusa tunde. Ise tegin ka lastega kodus olles aeg-ajalt erialast tööd, kuna tundus, et muidu kängub mõistus täiesti.
Ehk ongi see muutumatuks ja paigale jäämine see, miks peaksid väljastpoolt kodu mingit tegevust leidma. Kui rahateenimiseks töölemineku vajadus puudub, siis mine mingitele kursustele, väga palju huvitavaid pakkumisi on tänapäeval.
Kui tunned, et kunagised oskused on kadunud, siis on nüüd ju ometi võimalus seda kõike värskendada või isegi uus eriala õppida. Ise tahaks väga veel midagi õppima minna 🙂 Kui sul on aega ja raha selleks, siis oleks uuesti õppima minemine või kuhugi kursustele minemine ju vägagi hea valik. Telekavaatamiseks leiab aega niikuinii, aga see pole ju eriline asi, millega oma päevi täita.
Kindlasti aitab väljaspool kodu mingi tegevuse leidmine ka end uuesti leida ja väärtustada, sest kui aus olla, siis seda, mida ja kui palju naised kodus teevad, ei märgata enne, kui see ühel päeval tegemata jääb ja siis läheb ka elu edasi, ei kuku maailm sellest kokku, keegi lõpuks ikka need asjad ära teeb.
Lapsed suuremad ja kui koolist koju tulevad,siis tahavad üksi kodus olla ja omi asju ajada ilma et ema kodus oleks. Või sõbra kaasa kutsuda koju jne. Tean,endal ka see olnud.
Minu omad ka süüdimatult arvasid et igavlen. Pmt muutus ka suhtumine kui matustele sõitsin ja nädala kodust ära olin, tagasi tulin, pole enam sarnaseid “ettepanekuid” kuulnud, kulus vähemat nädal, et nende “majandamist” likvideerida.
Lapsed ei väärtusta, ei oska väärtustada,sest oled kogu aeg neile olemas olnud. Ma ei usu et lapsed arvavad et sa laisk oled, teismelised on sageli üsna taktitundetud ja ei oska ennast väljendada. Kui paha tuju koolist tulles, oledki sina kodus olemas kelle peale välja elada, tunnevad eksimatult su tundliku koha ära.
Ütledki siis vastu, et lähen, kui nemad kodutööd nii ära teevad, nagu sind poleks, sest õhtul pole arvatavasti isegi aega süüa teha. Nemad poolest päevast kodus niikuinii et las teevad iga päev õhtusöögi, koristavad ja pesevad pesu.Et proovime nädal aega.
Üldiselt soovitaks jah leida mõni tegevus, huviala, vabatahlikuks minna. Saad kodust välja ja lastel kaob illusioon,et oled kogu aeg olemas.
et las teevad iga päev õhtusöögi, koristavad ja pesevad pesu
Ja las TRIIGIVAD! Ära unusta pakkuda triikimist! :))
See, kas naine töötab või on kodune, on mehe ja naise kokkuleppeline asi. Ma käisin kunagi tööl. See oli 15 aastat tagasi. Otsustasime mehega, et jäängi koduseks. On aega rohkem lastele, kodule. Mehel seda aega nagunii pole.
Lapsed on suured ja mul palju vaba aega teha mida tahan ja lõpuks on mul võimalus istuda teleka ees ja vaadata saadet! Ükskõik mis saadet, ilma et keegi tahaks midagi, ilma et ma pean kellegi kuhugi viima-tooma.
Mees on rahul. Ta on rahul ilmselt seetõttu, et kodustes asjadega on ta väga laisk ja pole ei koristanud, ega pesnud midagi.Ma olen olnud koduperenaine. Ta on rahul ka seetõttu, et nüüd on mul aega puhata ja mittemidagi teha.
Probleem on aga selles, et lapsed vaatavad, et ma olen laisk, mugav ja küsivad, et kas ma tööle ei taha minna. See on minu jaoks nagu süüdistus. Väga ebamugav on.
Mõtlen nüüd, et olen kodus olnud nende pärast ja nad ei ole seda märganudki?
Või on märganud, aga kui mul on nüüd aega, tegelegu ma millegi asjalikuga, tulutoova või kasulikuga. See niisama kodune olemine ei olevat mingi asi, mõttetu elu.
Mu töökoht on läinud, mu oskused on ununenud ja ma peaks alustama nagu nullist. Ma ei tea, kas ma saakski hakkama.
Mees on rahul. Lapsed pole rahul. Kas sina ise oled praeguse eluga rahul- on kõige olulisem küsimus.
Probleem on aga selles, et lapsed vaatavad, et ma olen laisk, mugav ja küsivad, et kas ma tööle ei taha minna. See on minu jaoks nagu süüdistus. Väga ebamugav on.
Mina näen siin teismeliste kohmakat ja rabedat otsekohesust, mida ei peaks solvanguna võtma (nad räägivad omavahel ju ka nii, teisiti lihtsalt hetkel veel ei oska), milles on aga tõenäoliselt mingi tõetera ja sõnum. Esimese hooga pakun välja 3 varianti:
1. nad tahaksid rohkem nänni ja seetõttu soovivad, et ka sina töötaksid ja oleks rohkem vaba raha
2. mees on siiski neile sinu selja taga kurtnud, et tal on raske üksinda vankrit vedada, ja lapsed üritavad nüüd omal kohmakal moel sind innustada
3. nad tajuvad, et sa oled n-ö “maha käimas”, taandarenemas, st vajud teatud isolatsiooni ja muutud igavaks, sa ei vaimustu millestki, sinuga ei ole millestki rääkida. See on tõeline oht, sest peale laste võib ka su mehel kaduda austus sinu vastu. Igal inimesel peaks olema ka mõni koduväline asi, mis on n-ö tema oma “asi”, millest ta huvitub, millest rääkides teised sind huvitatult kuulama jäävad jne.
Soovitan ka väga, et kui te mõlemad meheda sellega rahul olete, et sa tööl ei käi, siis vali kas mingi vabatahtlikutöö või siis mõni mõttekas harrastus (esoteerika vast välja arvatud), millest võiksid vaimustuda. Käi kasvõi mingitel loengutel vms, aga peaasi, et see on arendav ja et sinu teadmised sellel alal kasvaksid suuremaks kui teistel sinu pere liikmetel, nii et nad saavad ka sinu peale alt üles vaadata.
Kahjuks on nii, et väga hästi triigitud linu, kootud sokke ja valmistatud roogasid jäädaksegi võtma iseenesestmõistetavatena, ning hindama hakatakse neid enamvähem siis, kui sind enam pole või sa enam teha ei jaksa. Seega, natuke koduvälist elu ja kättesaamatust (nagu eelpoolgi öeldi) on eluliselt vajalik pipratera, mis ei lase peresuhetel läägeks muutuda. Ära lase omale sammalt selga kasvada.
Minu ema oli kodune. Mulle ei meeldinud see kuni lõpuni välja (tema surmani). Mul oli ükstaskõik sellest, kas mingi nurk on puhtam või ei ole. Mul oli ka toidust üsna ükskõik.
Ma sain aru sellest, et teised emad – töötavad emad – olid palju rohkem kaasajas, palju rohkem elu ja oluga kursis. Ma tahtsin üksi kodus olla, kui koolist tulin – aga ei saanud seda kunagi, sest ema oli kogu aeg kodus. Kui meie koolis olime, siis ta päeval käis ja lappas meie koolivihikuid, luges sahtlist minu päevikut. Vihkasin seda. Ta oligi igavlev mutt, kes lõpuks peale seebikate vahtimise ei osanud oma ajaga midagi ette võtta.
Kõlab jälle nii, nagu kõik töötaksid arstide või teadlastena.
et las teevad iga päev õhtusöögi, koristavad ja pesevad pesu
Ja las TRIIGIVAD! Ära unusta pakkuda triikimist! :))
Tegelikult ei ole need kodutööd nii kontimurdvad kellelegi, isegi pubekad harjuvad selliste asjade tegemisega väga kähku ära ja teevad möödaminnes oma kohustused ära. Meil oli peres nii, et õde ja mina tegime juba üsna varakult süüa, triikisime, pesime pesu (sel ajal veel keedeti jmt), tõmbasime toad tolmuimejaga jne. See kõik ei võta nii meeletult aega, et see oleks mingi ilmaime, mida teised pereliikmed ka tehtud ei saaks või mida peaks sellise märtrikoormana ainuisikuliselt kandma. Mina ise pubekana pigem triikisin, kui et ema oleks kodune olnud. Ta oli mõned aastad kodune (väikevennaga lapsehoolduspuhkusel), mina olin siis põhikooli alguses. Väga nõme oli, hommikul lähed, ema kodus, tuled koolist, ema ikka kodus, kogu aeg ema kodus, mitte mingit võimalust üksi kodus olla ja ise enda äranägemise järgi natuke aega tegutseda ja olla.
Mina häbenesin ka teismelisena oma kodust ema ja tundsin tema üle uhkust alles siis, kui ta jälle tööle läks. Võib-olla lähed algatuseks näiteks midagi õppima, andes sellega oma lastele head eeskuju tulevikuks?
minul on tutvuskonnas 2 peret, kus naine on kodune. ühel juhul (abielus pole, naine elab mehe pinnal) peab mees üsna avalikult teist naist (oma naine peab tõsimeeli teist naist lihtsalt mehe sõbrannaks), sest ta teab, et ta laste emal ei ole mitte kuskile minna, kogu hariduse/harituse ning konkurentsivõime on ta minetanud. teisel juhul (abielus) petab mees naist lihtsalt salaja, sest kaotada oleks tal liiga palju. mõlemal juhul taovad naised, kiipsmailing näol, endale seltskonnas rinnale, kui väga nende mehed koduse naise panust hindavad ja kui palju on kodus tööd teha. alati ma vaatan neid naisi ja mõtlen, et kas nad mängivad lolli või nad ongi nii lollid, et aru ei saa.
mina ilmselt otsustaks selle järgi, kas naine on abielus või mitte. kui ei olda abielus ja lahku mineku korral jääks naine kuuse alla, panustaksin hariduse uuendamisele ja osakoormusega töö saamisele. kui naine on abielus ja lahutuse korral pigem võidaks materiaalselt, siis panustaks heategevusele ja kohe tööturule ei tormaks, kui konkreetset huvi ei ole välja kujunenud mõne eriala vastu.
mina soovitan ka veidi kahelda selles, millise valiku mees päris südames ikkagi teeks, kui valik oleks absoluutselt vaba (vaba laste ja naise eest otsustamisest), st kas rahaliselt lihtsam elu, vähem kohustusi, rohkem vaba aega, naine tööl või elu lõpuni ainuvastutus kogu pere heaolu eest. küll ja küll neid edukaid mehi nähtud joogisena kurtmas oma koormuse ja vastutuse üle.
viimasele: aga kui naine EI ole abielus ja lahkumineku korral kõvasti võidaks – mis siis on?? ja kui ON abielus aga lahkumineku korral kaotaks – kuidas siis?
saad isegi aru, et see on rumal jutt.
Kui sa kasvatad oma lapsi ja tahad anda neile käitumis- ja maailmavaatelist eeskuju, siis sa ei ole triikaruaga leemekulbiliigutaja, vaid aktiivselt elus ja protsessides kaasa lööv isiksus.
appikene, miks kohe näha tonti ja mõelda, et lapsed peavad sind mugavaks ja laisaks. Lapsed lihtsalt küsisid siiralt ja neid huvitas, et kas sa tööle ei taha minna. Näevad et teiste vanemad käivad tööl ja üldse paljud inimsed käivad tööl, ju see selle küsimuse siis ajendas.
et kui minu laps küsib, kas ma sporti ei tee, siis peaksin mõtlema, et oiii..laps peab mind paksuks, laisaks ja koledaks ja käsib sporti tegema hakata 😀
et kui minu laps küsib, kas ma sporti ei tee, siis peaksin mõtlema, et oiii..laps peab mind paksuks, laisaks ja koledaks ja käsib sporti tegema hakata
Täiesti võimalik. Kui oled näiteks vormist väljas või mitte nii hea välimusega, kui nt ta klassikaaslase ema. Lapsed ikka võrdlevad ning tahavad, et neil oleksid viimasepeal vanemad.
Leia endale mingi osalise ajaga töö. Siis käid kodust väljas, saabud koju, sind pole seal pidevalt nö jalus ja saad ka oma mingi raha ja rutiinist välja. Sellist elu elades võin teinekord olla rahulolematu ka mees, lastest rääkimata. Kindel on aga see, et mida rohkem naine kodust eemal viibib, seda suurmaks kasvavad ka mehe ja laste kohustused kodus. Ärgu nad seda siis unustagu. Kes enne koju saabub, see süüa tegema hakkab.
Panen ka mehepoolse vaate. Minu naine ei ole töötanud 20 aastat. Töö kohta ütleb, et peaks lihttööd tegema ja et naistele üleüldse makstakse vähe või ehitagu talle hoone ettevõtluse jaoks. Loomulikult mulle selline elukorraldus ei meeldi, aga kõigile teistele pereliikmetele sobib väga hästi.
Mina siis pean naist ja lapsi ülal ja teen veel ka hulga koduseid töid või siis vahel kodus rahalist lisatööd, et pere ikka oma vajadused rahuldatud saaks. Tegelen väga palju ka lastega ja loomulikult transpordin kõiki kuhu vaja. Kuna raha pole just palju, teen ka selliseid töid mida tegelikult võiks mingi töömees teha (ehitustöö, lihtsamad toru- ja elektritööd, lihtsam autoremont jne.). Eks neid töid ole veelgi. Lisaks teen võimaluse piires trenni ja olen heas vormis, kuna kehvas vormis olles ei peaks koormusele vastu.
Mis lastesse puutub, siis on nad olnud küllalt neutraalsel positsioonil ja meie peres aetakse asju nii, et lapsed on ka piisavalt nutikad, et nad ei ütle välja mida mõtlevad. Sellise eeskuju mõju tuleb ilmsiks ehk alles siis kui lapsed ise pere loovad.
Mu sõbranna ema on ka kodune. Ajapikku muutus ta ikka päris sõgedaks. Koguaeg oli pahas tujus ja siis hakkas igasugu haigusi välja mõtlema. Käis aina arstide juures aga arstid said aru, et ta tahab end haigeks mõelda. Kodus olles organiseeris laste elusi ja kui keegi ts plaanidele vastu oli, oli jälle pahane. Sõbranna ei tahtnud kunagi koju minna
Minu lapsepõlves polnud ema minu jaoks sisuliselt olemas ning ma põen seda. Isast olime lahus ega suhelnud. Ema oli E-R 8-17 tööl, koju enne kl 18 ei jõudnud kunagi (elame äärelinnas, kesklinnast kaugemal). Siis oli ta väsinud, tihti vaatas lihtsalt apaatselt telerit. Tihti valmistas ta toidu ligi nädalaks ajaks ette – mäletan siiani kui tüdinud olin neist hiiglaslikest supipadadest, mis külmas sahvris olid ja kust siis igal õhtul natukesehaaval võeti. Ma ei suutnud lõpuks neid pudruksmuutunud supipärasid enam nähagi. Vahel tahtis ema õhtuti või nädalavahetustel sõbrannaga väljas käia – arusaadav ju ka, noor inimene. Ma ei pahandanud, sain aru. Ema üldiselt küsis küll õhtul: “Kuidas sul koolis läks?”, kuid minu vastust ära ta ei kuulanud, vaid vaatas telerit ja noogutas. St, silmad olid teleris kinni, ainult pea liikus automaatselt üles-alla ning suu tegi: “jajah-jahah.” Kõik. Nägin ära, et emal enam ei jätku energiat minu jaoks, ehkki olin ainukene laps.
Õppisin üsna varakult üksi toimetama. Keetsin ise suppi, koorisin kartuleid. Tuli pluusil nööp eest ära, pusisin selle ise ette õmmelda. Läks koolipluusile toiduplekk peale, nühkisin ise kraani all külmas vees, niipalju kui oskasin. Tegin kõike nii nagu oskasin – st tegelikult mitte eriti hästi. Nööp oli sinise pluusi ette õmmeldud punase lõngaga, plekk jäi endiselt alles jne. Ilmselt mu hoolitsemata välimuse tõttu sattusin koolikiusamise ohvriks. Kui püüdsin emale rääkida, ütles ema ainult: “Ju siis oled ise süüdi, ära tee väljagi”. Selle üle imestasin küll, kuid pärast tagantjärele taipasin, et tegelikult ütles ema seda mitte minule, vaid iseendale. Ära tee väljagi! – seda ütles ta endale. Tundsin end üksi, mu kodutööd kasvasid üle pea, sest väsinud emal oli tegemist, et palgatöö ja muude asjadega toime tulla.
Kokkuvõttes ütlen tagantjärele, et mul oli lapsepõlv suht õnnetuvõitu. Seda põhjusel, et emal lihtsalt ei jätkunud energiat töö kõrvalt veel lapse jaoks. Eks inimeste energiatase ole erinev ja kõigil lihtsalt ei jagu seda võhma.
Kui abiellusin ja perre lapsed tulid, siis tahtsin olla laste jaoks rohkem olemas, kui minu ema omal ajal oli. Pärast lapsepuhkust naasin tööle, ent sain aru, et endine muster kipub korduma. Samuti hiline peale kl 18 koju jõudmine, nutva lapse lasteaiast äratoomine, hommikul krapsti jälle voodist välja, nutused lapsed viuh riidesse ja autosse. Tööl ootasid hunnikus paberivirnad. Elu ei pakkunud enam rõõmu.
Nii see otsus koduseks jääda tekkiski. Tegelikult pole ma kodune, vaid olen organiseerinud endale töö kodukontoris. Ausalt öelda on see antud olukorras ilmselt kõige parem variant – mul on aega lastega koos olla ning samas on mul olemas ka isiklik sissetulek (küll pool endisest palgast, aga midagi ikka), samuti pole ma kaotanud oma kvalifikatsiooni. Püüan iga päev lapsi vastu võtta, pakun sooja toitu ning lõunalauas räägime päevast. Minu lastel on pikk lapsepõlv, ma ei oota, et 7-aastane peseks ise oma riideid ja õmbleks nööpe ette (nagu mina omal ajal). Kusjuures, need n.ö emme kaisus kasvanud lapsed paistavad silma haruldase enesekindluse ja julgusega, mis minul, kes ma samas vanuses olin üksi, iseseisev ja unarusse jäetud, absoluutselt puudus. Vaatan vahel imestusega, kui rõõmsameelsed mu lapsed välja näevad, kui kergesti suhtlevad ja suhteid loovad ja kui kerge neile õppiminegi on. Neil pole üldse selliseid kõhklusi ja hirme nagu minul omal ajal. Minul polnud tuge kõrval, neil aga on.
OSaline koormus ja/või kodukontoris töötamine tagab just selle “hundid söönud lambad terved” olukorra. Mina kiidan seda väga heaks.
Aga miks mitte vaikselt mingi ettevõtlusega algust teha? Kui läheb hästi, võib sellest mõne aasta möödudes tõsine firma välja kasvada. Kui ei, oled vähemalt midagi õppinud ning ka tööturul ennast atraktiivsemaks muutnud.
Minu lapsepõlves polnud ema minu jaoks sisuliselt olemas ning ma põen seda. Isast olime lahus ega suhelnud. Ema oli E-R 8-17 tööl, koju enne kl 18 ei jõudnud kunagi (elame äärelinnas, kesklinnast kaugemal). Siis oli ta väsinud, tihti vaatas lihtsalt apaatselt telerit. Tihti valmistas ta toidu ligi nädalaks ajaks ette – mäletan siiani kui tüdinud olin neist hiiglaslikest supipadadest, mis külmas sahvris olid ja kust siis igal õhtul natukesehaaval võeti. Ma ei suutnud lõpuks neid pudruksmuutunud supipärasid enam nähagi. Vahel tahtis ema õhtuti või nädalavahetustel sõbrannaga väljas käia – arusaadav ju ka, noor inimene. Ma ei pahandanud, sain aru. Ema üldiselt küsis küll õhtul: “Kuidas sul koolis läks?”, kuid minu vastust ära ta ei kuulanud, vaid vaatas telerit ja noogutas. St, silmad olid teleris kinni, ainult pea liikus automaatselt üles-alla ning suu tegi: “jajah-jahah.” Kõik. Nägin ära, et emal enam ei jätku energiat minu jaoks, ehkki olin ainukene laps.
Õppisin üsna varakult üksi toimetama. Keetsin ise suppi, koorisin kartuleid. Tuli pluusil nööp eest ära, pusisin selle ise ette õmmelda. Läks koolipluusile toiduplekk peale, nühkisin ise kraani all külmas vees, niipalju kui oskasin. Tegin kõike nii nagu oskasin – st tegelikult mitte eriti hästi. Nööp oli sinise pluusi ette õmmeldud punase lõngaga, plekk jäi endiselt alles jne. Ilmselt mu hoolitsemata välimuse tõttu sattusin koolikiusamise ohvriks. Kui püüdsin emale rääkida, ütles ema ainult: “Ju siis oled ise süüdi, ära tee väljagi”. Selle üle imestasin küll, kuid pärast tagantjärele taipasin, et tegelikult ütles ema seda mitte minule, vaid iseendale. Ära tee väljagi! – seda ütles ta endale. Tundsin end üksi, mu kodutööd kasvasid üle pea, sest väsinud emal oli tegemist, et palgatöö ja muude asjadega toime tulla.
Kokkuvõttes ütlen tagantjärele, et mul oli lapsepõlv suht õnnetuvõitu. Seda põhjusel, et emal lihtsalt ei jätkunud energiat töö kõrvalt veel lapse jaoks. Eks inimeste energiatase ole erinev ja kõigil lihtsalt ei jagu seda võhma.
Kui abiellusin ja perre lapsed tulid, siis tahtsin olla laste jaoks rohkem olemas, kui minu ema omal ajal oli. Pärast lapsepuhkust naasin tööle, ent sain aru, et endine muster kipub korduma. Samuti hiline peale kl 18 koju jõudmine, nutva lapse lasteaiast äratoomine, hommikul krapsti jälle voodist välja, nutused lapsed viuh riidesse ja autosse. Tööl ootasid hunnikus paberivirnad. Elu ei pakkunud enam rõõmu.
Nii see otsus koduseks jääda tekkiski. Tegelikult pole ma kodune, vaid olen organiseerinud endale töö kodukontoris. Ausalt öelda on see antud olukorras ilmselt kõige parem variant – mul on aega lastega koos olla ning samas on mul olemas ka isiklik sissetulek (küll pool endisest palgast, aga midagi ikka), samuti pole ma kaotanud oma kvalifikatsiooni. Püüan iga päev lapsi vastu võtta, pakun sooja toitu ning lõunalauas räägime päevast. Minu lastel on pikk lapsepõlv, ma ei oota, et 7-aastane peseks ise oma riideid ja õmbleks nööpe ette (nagu mina omal ajal). Kusjuures, need n.ö emme kaisus kasvanud lapsed paistavad silma haruldase enesekindluse ja julgusega, mis minul, kes ma samas vanuses olin üksi, iseseisev ja unarusse jäetud, absoluutselt puudus. Vaatan vahel imestusega, kui rõõmsameelsed mu lapsed välja näevad, kui kergesti suhtlevad ja suhteid loovad ja kui kerge neile õppiminegi on. Neil pole üldse selliseid kõhklusi ja hirme nagu minul omal ajal. Minul polnud tuge kõrval, neil aga on.
Minul ema käis ka täisajaga tööl aga oli minu jaoks küll vägagi kohal ja huvitatud ja nädalavahetustel tegime palju ja väga mitmekesideid tegevusi koos. Aga ise oma riietelt plekkide eemaldamine, ise nööbi ette õmblemine ja perele söögi tegemine kuuluski tol ajal koolilapse elu juurde. Ausalt öeldes katsun hetkel oma lapsi nii kaugele saada, et ka nemad need oskused kätte saaksid ja ise ennast teenindada suudaksid. Mina olin väga rahul oma lapsepõlvega. Olin rahul ka sellega, et päeval oli mul mõni tund üksiolemise võimalust. Asi ei ole mitte niivõrd selles, kas ema käib tööl või mitte, asi on inimese natuuris kinni ja võibolla ka tervises (sest kui enesetunne on halb, pole ka energiat).
Kodune ema muutub laste jaoks ajudeta laiskvorsti musternäidiseks siis, kui see ema tõesti millegiga ei tegele, millegist ei huvitu. Minu tuttav naisterahvas on ka kodus lastega, aga ta viib lapsi pidevalt suusatama-uisutama-rändama, muuseumi jne. Ta loeb neile raamatuid ette, loeb ise palju, arutleb nendega maailma asjadest, aitab õppetöös. Läbib E-kursuseid, et olla võimeline oma lapsi õppetöös aitama. Tegeleb käsitööga, kusjuures teeb väga kauneid ja filigraanseid töid. Teeb väga hästi süüa. Ja tal on aega rahulikult ja põhjalikult neid oskusi ka lastele õpetada. Ehk siis lapsed tunnetavad, et emal on mingeid oskuseid ja võimeid, mida ta saab oma lastele edasi anda. Kui kodus istumine tähendab oskuste piiratust ja vestlusteemade pidevat ahenemist, siis on üsna kindel, et lastele ei jää emast küll kuigi head mälestust, mis siis, et söök oli laual ja toad korras. Lapsevanem peab ju selles osas olema eeskujuks, õpetama lastele, et pingutamine ja enese arendamine on normaalne elu osa. Söök ja rõivas ei ole ainsad eluks vajalikud elementaarsed väärtused.
Arvan väga, et võiksid tööle minna. see sunnib snd ennastki pingutama, õppima midagi, mitte manduma kodus teleka ees (hurraa, nüüd ma võin telekat vaadata! 🙂 midagi vaimuergutavat sealt (ega pesumasinalt, ega mopilt ega külmkapist) ju ei tule).
Su lapsed ei vaja enam kodus teenindusvalmis ema, ehk tunnevad nemad ka, et suudaksid ja tahaksid rohkemate asjadega ise hakkama saada (järelikult lapsed on 10-15aastased) ja oamette olla, ilma et emme kogu aeg kodus passiks. Minu lemmikaeg oli üksinda kodus, ma ei kujuta ettegi, KUI ahistav oleks olnud, kui koju tuled ja keegi kogu aeg kõrval passib´.
See, kas keegi töötab või on kodune, on selle inimese enda isiklik asi. Selleks ei ole vaja kellegi luba ega nõusolekut.
11.58 käo kogemus nagu väga ei sobitu teemasse. Kodukontorist töötamine on suht kaugel koduperenaise elust. Olen olnud lapsehoolduspuhkusel ja täiesti kodune poolteist aastat ja ning enne ja pärast seda töötanud kodukontorist ja need on ikka kaks täiesti eraldiseisvat perioodi oma sisult.
15.42 käoga ma ka nõus ei ole. Kui inimene on paarisuhtes ülalpeetav, siis ikka on vaja teise poole nõusolekut selleks. Ei ole nii, et tahan ja olen kodune ja sina mine teeni kõik vajaminev raha.
Üldiselt ma enne LHPd unistasin ka koduperenaise elust, aga selle ajal jõudsin järeludse, et värskena püsimiseks peab inimesel ikka mingi väljund olema. Ma väga nautisin seda perioodi, aga nautisin seepärast, et teadsin, et see pole igavene. Võtsin seda nii nagu ta tegelikult on, puhkust töölt.
Teine ja olulisemgi küsimus on see, et ma tahaks, et mu mees oleks minu kõrval ka siis, kui lapsed suured on ja kodust läinud. Ma ei taha, et ta ennast minu otsuste pärast surnuks töötab või mõne teisega minema läheb.
See, kas keegi töötab või on kodune, on selle inimese enda isiklik asi. Selleks ei ole vaja kellegi luba ega nõusolekut.
Abikaasa oma ikka on vaja.
Logisin end spetsiaalselt sisse, et vastata.
See, et naine on kodune väikeste laste kasvamise ajal, on normaalne ja sellele ma vastu ei vaidle.
Aga…Kas teemaalgataja, ja veel samasugused teavad ikka, kuidas tänapäeval asjad võivad kiiresti muutuda?
Näide tutvusringkonnast: Mehel oli hea palgaga töö, ühel päeval läks koosolekule ja seal öeldi, et firma läheb üle uuele omanikule ja soovi korral võib uue omanikuga töölepingu sõlmida. Pole uue omaniku käest kippu ega kõppu kuulnud juba jupp aega. Asjaosaline mees üle 50 aasta vana. Ehk siis töökaotused, muutused ja koondamised käivad üleöö. Kas te, naised, arvate, et te mehed on igavesed? Et neid ei taba pikaajalised haigused, keskeakriisid, töömahu vähenemised, firmade pankrotid?
Kuidas te julgete 45+ vanuses ainult kodus istuda (või on teil kõigil suured kogumishoiused ja kinnisvarad?) Aga kui ei ole piisavalt vara, hakake parem liigutama. Nii palju on näiteid sellest, kuidas kaardimaja võib väga kiiresti kokku kukkuda. Üks hea näide on ühe tuntud inimese surma järel tema abikaasa (ma nimesid ei nimeta), kes on ajakirjanduses esinenud nagu abitus ise. Nüüd, kus meest enam pole, oli nagu kuu pealt kukkunud ja halas, et kuidas saab hakkama. Õudne oli lugeda, ise üle 50-aastane naine ja vabandust väljenduse eest, nii loll.
See, kas keegi töötab või on kodune, on selle inimese enda isiklik asi. Selleks ei ole vaja kellegi luba ega nõusolekut.
Abikaasa oma ikka on vaja.
Araabiamaades vajab naine mehe luba töölkäimiseks. Meil on asjad ikka teisiti 🙂
Koduseks jäämine teise inimese rahakoti peal – see on jah selline asi, kus kaks inimest peavad kokku leppima.
Mina tegelikult ei saa hästi aru naistest, kes tänapäeva maailmas on valinud koduperenaise elu (ei räägi ajast, kui peres on veel alla 3 aasta vanuseid lapsi). Esiteks nagu siin eespool on öeldud, on ühe inimese sissetuleku peale lootmine seotud riskiga, sest asjaolud võivad päevapealt muutuda. Teiseks elavad sellistes peredes abikaasad ikka väga erinevates maailmates – mees areneb tööalaselt, teeb karjääri, puutub pidevalt kokku erinevate inimestega, õpib nendega suhtluses ja avardab oma maailmapilti. Naise maailm koosneb kodustest asjadest, laste teemadest ja telekast nähtud seepidest. Ei imesta, et niimoodi pikapeale lahku kasvatakse ja tekivad raskused suhte ja ka perekonna kooshoidmisega.
See, kas keegi töötab või on kodune, on selle inimese enda isiklik asi. Selleks ei ole vaja kellegi luba ega nõusolekut.
Abikaasa oma ikka on vaja.
Araabiamaades vajab naine mehe luba töölkäimiseks. Meil on asjad ikka teisiti
Koduseks jäämine teise inimese rahakoti peal – see on jah selline asi, kus kaks inimest peavad kokku leppima.
Täpselt sellest siin juttu ongi ju, et kui tahad teise inimese kulul elada, siis on selle teise inimese nõusolekut ikka vaja. Kojujäämisloast ja -nõusolekust on jutt, mitte töölkäimise omast.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
