Lugu selline. Olen 40ndates mees, lahutatud. Lapsed jäid eksabikaasa juurde elama.
Peale mõneaastast poissmehe-elu tutvusin töö kaudu endavanuse üksikemaga, kellega arenes kiiresti tormiline ja kirglik suhe, mis on kestnud pool aastat. Kokku me pole kolinud, kuna mõlemal on oma maja ja kumbki ei taha väga oma kodust välja kolida. Aga muidu on kõik okei, seks on järjest parem, igasugu nurgad oleme maha kulutanud, kõik justkui toimib.
Muret teevad kaks asja. Esiteks naine korrutab, et ega ta mind niiväga ei armasta, kuigi kõik muud märgid tema käitumises sellele viitavad.
Teiseks on ta majanduslikes raskustes (laenud kaelas, alimente ei saa kätte, palk pole suur) ja mina olen teda regulaarselt majanduslikult toetanud. Samuti olen aidanud ta majapidamist hooldada ning ehitada. Üks mu endine tüdruksõber, kellega ma ikka vahel oma südameasju arutan, sai sellest teada ja kukkus pragama, et kuidas ma aru ei saa, et see naine on lihtsalt nartsissist, kes mind lihtlabaselt ära kasutab ja lüpsab nii kaua kui saab. Et kui ma olen tühjaks tõmmatud, viskab mu kõrvale ja kõik.
See väide jäi mind kummitama. Kas see võib nii olla?
Kui vana sa oled ? Kas sa oled iseseisev? Suudad täiesti ISE raha teenida ? Täiskasvanud inimene võib oma rahaga teha, mis tahab. Tahab annab, tahab ei anna. Täiskasvanud inimene võib teha oma ajaga, mida tahab. Tahab kulutab kuhu tahab oma aja. Kui suhe on sinu jaoks kaubandus, siis nii võtagi. Et iial ei tea, kas teine ikka saab aru, mis kaup sul on ja mida vastu tahad? Kui sa ei suuda otse rääkida, siis tuleb loota, et asjad kulgevad nii nagu sina tahad. Aga kui sa ei suuda suhelda, siis tuleb arvestada, et asjad lähevadki väga kehvasti. Ja nüüd on sinu otsus, mis teed. Tahad elad hetkes või lõdised hirmust, et äkki…Hullem kui see, mida naine teeb või ei tee, on sinu suutmatus olla iseseisev. Sul on lapse suhtumine. Loodan, et see on väljamõeldud lugu. Kui ei ole, on sinul ikka suuremad probleemid kui naisel. Miks sa ennast ise kaltsuna nurka viskad ?