Teema: kas olen südametu?

mina arvan, et teemaalgataja käitub õigesti, ussitava ema pärast ei maksaks enda pulmi ära rikkuda.

Kutsu oma ema pulma. Ta on sinu üks vanematest, seda ei saa kuidagi muuta, see otsustati sinu eest kuskil mujal ära. Kutsu ka oma isa ja tema naine pulma (imelik oleks isa uus naine kutsumata jätta, sest nad on koos olnud oma 20 aastat, pakun, nad on pere).
Kui ema hakkab uurima, kas isa kutsusid, ütle rahulikult, et jah, kutsusin. Ta on minu isa nagu sina oled minu ema, (ja kuigi ta kunagi meie juurest ära läks, ma olen suhelnud temaga viimased 12 aastat) ma sooviksin, et mu mõlemad vanemad on sel tähtsal päeval mu kõrval.
Kui ema karjub ja süüdistab ja teeb draamat, ütle, et see on täiesti tema otsustada, kas ta tuleb pulma või jätab tulemata, et sina kutsud teda ja oleksid õnnelik, kui ta kohal oleks. Edasine on tõesti tema otsus.
Sest kui sa ei kutsu, siis esiteks: isegi aastate pärast võib halb mõelda olla, et olite emaga nii raksus, et isegi pulma sa teda ei kutsunud. Perekond jääb su perekonnaks alati ja need sidemed on tugevad, samuti süütunne on võimas tunne.
Teiseks: lugedes su ema käitumist, ei imestaks, kui ta räägiks edaspidi oma tuttavatele, et näed, tütar ei kutsunud mind isegi oma pulma, ma olen ta üksinda üles kasvatanud, mingit tänulikkust pole. Salates sujuvalt maha, et ta ise ei tahtnud tulla.
Emast. Väga paljusid naisi (ka mehi) on maha jäetud. Maailm on juba kord nii loodud, et suhted purunevad, otsitakse ennast, leitakse uusi kaaslasi, lepitakse ja andestatakse. Sa võid ju selle vastu võidelda, aga see tuleb üle elada, sest minejat kinni hoida pole mõtet.
Halvasti on siis, kui vimm oma endise abikaasa vastu kestab aastakümneid. Kas on inimese ego nii suur, et kuidagi ei suuda leppida ja andestada või ei tahetagi?
Loomulikult on kahte last üksinda kasvatada raske. Rahaline toetus oli mingil määral siiski olemas. Ka üksikemal on alati võimalus uude suhtesse astuda ja eluga edasi minna (mida antud loo naine tegigi, seda rohkem paneb imestama, kuidas suudetakse ikka vihane olla, endal juba teine elu teises riigis jne).
Vimm mürgitab vimmakandja enda ja laste elu. Laste jaoks oma isa on ikka isa (vähemalt nad tahaksid, et oleks). Kõige rohkem kannatab lõpuks vimmakandja ise.
Soovita emal psühholoogi juurde minna, tervise peale hakkab lõpuks selline vihkamine (tema enda tervise peale).

\”Minu arvates on see puhas kius ja kibestumine, mis seda naist juhib.\” SEDA NAIST? No selle lausega on ju kõik öeldud kuidas tütar emasse suhtub.

Kas isa tegi midagi selleks, et teiega kohtuda? Siin ei saa olla vastust, et \”ema ei lubanud\”. Sa tead väga hästi, et Eestis on juba ammu selline õigussüsteem, kus ainuhooldusõiguse saab üks vanem ainult siis kui teine on piltlikult öeldes \”jõhkard\”. Aga seda Sinu isa pole jah? Järelikult kunagi ta ei hoolinud teist, hoolis vaid oma uuest perest, uuest lastest. Jah, maksis raha aga kui koolis midagi halvasti läks, siis teda polnud ju lohutamas. Või oli?

Alatu hetkel käituda nii nagu ema oleks eluvaenlane. Rohkem mõistmist palun!

ehk oleks emale vaja öelda perekooli lemmiklause\” ema, vaata peeglisse, sa oled midagi kasvatuses väga mööda pannud\”

armastava ja hooliva suhtumisega ema puhul ei tuleks selline asi ju mõttesegi, et laps ema ei tahaks kutsuda pulma. ja armastav ja hooliv ema ei sea ka end esiplaanile tütre tähtsal päeval.