Olen rahul maaga, kus elan. Ja olen ka tuline Eesti patrioot.
Elan ¦otimaal. Võimalik, et pärast 2014 referendumi koguni iseseisvas riigis, aga hetkel siiski Suur-Britannias. Mõnus ja hubane riik, vaid viis miljoni elanikku. Ruumi on. Loodus on ilus. Ilm mitte eriti. Suvi oli lausa spuuki. Juuni-Juuli olid nii hallid, vihmased, udused, et tunne tekkis, nagu elaks mingis Hitchcocki maailmas. Siia kunagi kolides oli küll tunne,kui oleks ajas tagasi rännanud. Elektrit saad siis, kui pistad pilusse münte, kaks kraani, interentipank on nagu kosmoselennu unistus. Aga viie viimase aastaga on siin kõik nii kiiresti uuenenud, et suurt vahet enam Eestiga ei näegi. Kuigi Eesti e-riik on väga mugav. Jah, kohanemist on nõudnud. Aga eks kohaneda tuleks ka siis, kui koliks Võrust Tallinna.
Eesti elust-olust huvitun jätkuvalt. Loen uudiseid, vaatan saateid, tuuseldan eesti foorumites. Elan kaasa. Kuigi mulle tuleb siia valijakaart, ei ole ma aga siiski kordagi valimas käinud, sest ma tunnen, et mul pole nagu õigust otsustada, kes on president Eestis või parlament. Aga debatte olen alati hoolega jälginud.
Mis puutub mu vanemate pensionisse, siis minu ema käib jätkuvalt tööl, kuigi ta on juba 75. Maksab makse ja on ärgas proua. Jutu peale, et jäägu koju, ma võin talle ise see paarsada eurot anda, saadab ta mu kukele. Ta surevat igavusest ära, kui peaks koju jääma. Ja et ta mõni aasta tagasi jättis ka suitsetamise maha, on ta nüüd tõeline traktor ja muudkui künnab. Abikaasa ema me siiski toetame lisaks, kuigi ka tema käib poole kohaga kojamehena toimetamas.
Lapsed on meil kakskeelsed. Ma ei ütle, et nende keel perfektne on, aga ma olen õpetanud neid ka eestikeelseid raamatuid lugema. Pikad liitsõnad vaid tekitavad raskusi. Nas on toredad lapsed ja peavad end eestlasteks. Poeg tuleb kunagi kindlasti ka Eestisse ajateenistusse ja katsugu ta mul vaid kobiseda.
Siia tulles alustasin ma kõige madalamalt positsioonilt, kuigi Eestis oli mul soe ja tubane ja prestii¸ne töökoht. Rapsisin tehases töötada. Aga samal ajal läksin õppima, arenesin edasi, sain parema töökoha samal erialal, mis oli mul Eestis, olen töökohal ametiredelil tõusnud. Kõik see on andnud kogemusi ja head võrdlusmomenti.
Ja ma olen uhke oma rahvuse üle. Ma võin vabalt lipukesega lehvitada ning kohalikud peavad seda normaalseks. Nemad on ka oma rahvuse üle uhked. Seda uhkust pigem hinnatakse. Meie sarnane ajalugu, olla suurema riigi võimu all, on pannud meid üksteist mõistma. Vastuolu ei ole. Ja seetõttu ei saa ma ka päris hästi aru, miks teistel mujal elavatel eestlastel see vastuolu tekib. Kui pidada lugu maast, kus elad, ja pead lugu endast ning oma päritolust, siis võetakse sind ju võrdse partnerina.
Kas ma tulen Eestisse tagasi? Ma arvan küll. Siis, kui lapsed koolitatud ja suured. Läinud omakorda ilma peale rändama – õppima ja kogemusi omandama. Ma olen siis veel jätkuvalt noor, hilistes neljakümnendates, varastes viiekümnendates ja küllap on mul täiesti koht olemas Eestis ja võin oma teadmisi ning kogemusi kodus rakendada.
Siis ootan oma ilmakodanikest lapselapsi oma Eesti maakoju koolivaheaegadeks ja õpetan neile, kuidas mustikas metsas maitseb ja kuidas kukeseenesousti teha. Kuidas meisterdada talvel lumememme ja panna tihastele pekki.