Teema: Kas suhtes tuleb vaeva näha?

Päris nõus ei ole. Ka heas suhtes on vaja teinekord end tagasi hoida, talisteda või hoopis end natuke innustunumalt näidata, kui tegelikult tahaks. Viisakus ja teisega arvestamine on ikka märksõnad, ei saa olla kogu aeg “mina ise”

Kas emotsioonide talitsemine muudab su isiksust kuidagi? Kui sa pead kogu aeg näitlema või neid kinni hoidma, nii et kunagi midagi välja ei saa näidata, siis küll. Kui need emotsioonid käivad selliselt, et nende ajel võib inimesi ja suhteid hävitada, no siis on ka selge, et tuleks endaga tööd teha, sest sellist ei kannatakski ükski normaalne inimene välja.

Kui mul on halb tuju, siis see ei tähenda, et ma pean teesklema ja nagu rõõmupall ringi põrkama. Ma ei hakka ka oma kaaslasega nõmetsema ja hoian keelt hammaste taga. Võib-olla hääletoon järsem, aga mees saab juba olekust aru, et ei maksa torkida. Olen kas lihtsalt vaiksem ja rohkem omaette või teeme hoopis koos midagi, mis mu tuju tõstaks. See ei tähenda, et ma ei saaks olla mina ise. Mul on head, neutraalsed ja halvad emotsioonid, mina teen valiku, milliseid neist ma välja näitan. Need on kõik osa minust, see olengi ju mina.

Toon näite suhtest, kus ma seda olla ei saanud. Näiteks eks ootas minult, et ma muutuks ja käituks tema meele järgi. Küll oli probleem, mida ma kannan (nt oli häda, kui kitsaste pükstega kumerused paistsid), kellega suhtlen (isegi oma sugulastega vestlemine oli probleem, rääkimata sellest, et ma võiks sõbrustada kellegagi väljastpoolt tema tuttavaid) jne. Ta surus peale oma tõekspidamisi ja arusaamu, mis minu omadega vahel risti läksid, aga mis tema jaoks olid ainuõiged. Kui ma sealt suhtest lõpuks lahkuda suutsin, tekkis mul midagi identiteedikriisi taolist, sest ma olin praktiliselt iga päev saanud mingit sorti ajupesu ja manipuleerimist ning nendest mõjutustest vabanemine võttis ikka aega.

Loomulikult tuleb. See ei tähenda iseenda muutmist, vaid partneri jaoks aja võtmist ja pingutuste tegemist.

Partner tuleb ära kuulata, teda toetada, ja teha tema nimel kompromisse, mitte kogu aeg oma tahet peale suruda. Muidugi, teatud piirini. Osa inimesi aga ei avagi ennast, see on üks põhjus, miks mulle eesti mehed ei sobi, nad tihti ei räägi ega ava ennast, ma ei saagi aru, mida ta tahaks teha või kuhu minna, liiga passiivsed. Igav on ka. Muidugi, on ka meeldivaid erandeid, ja päris palju. Samuti, kui inimene kogu aeg ennast peale surub, mida tahan seda ja sina tee seda, tee teist, selline inimene ei sobiks ilmselt paljudele, nt. naised, kes mehelt pidevalt mingeid naabrist parem asju nõuavad, selle asemel, et tal vahel lihtsalt rahulikult puhata lasta.

Ei imesta, kui sellised kooselud ei püsi, kus üksteise nimel ei pingutata ega kompromisse tehta.

#4298058:

#4298046:

Kas emotsioonide talitsemine muudab su isiksust kuidagi?

Ikka muudab. Miidugi.

Kordad tegevust, kujundad harjumuse. Kordad harjumust, kujundad iseloomu. Tead seda vana tõde isegi.

Fake it, till you make it, nagu ameeriklased selle kohta ütlevad. Inimene, kes pidevalt oma emotsioone filtrita välja laseb, ei jõua kuhugi. Isegi lapsed õpivad teatud east alates oma emotsioone kontrolli all hoidma. Kujutad ette, et tuled peale väsitavat tööpäeva töölt, tahad midagi süüa ja natuke puhata, aga mees või naine pistab sinu peale lõugama, no sorri…

Eriti kehtib see negatiivsete emotsioonide kohta, et enne mõtle, siis ütle. Kui see lõugaja oled sina ise, siis tuleb endaga tööd teha. Muidugi, kui oled väga rikas või ilus, ja sellise iseloomuga, siis keegi ehk kannatab sind mõnda aega raha nimel välja.

#4298062:

#4298058:

#4298046:

Kas emotsioonide talitsemine muudab su isiksust kuidagi?

Ikka muudab. Miidugi.

Kordad tegevust, kujundad harjumuse. Kordad harjumust, kujundad iseloomu. Tead seda vana tõde isegi.

Fake it, till you make it, nagu ameeriklased selle kohta ütlevad. Inimene, kes pidevalt oma emotsioone filtrita välja laseb, ei jõua kuhugi. Isegi lapsed õpivad teatud east alates oma emotsioone kontrolli all hoidma. Kujutad ette, et tuled peale väsitavat tööpäeva töölt, tahad midagi süüa ja natuke puhata, aga mees või naine pistab sinu peale lõugama, no sorri…

Eriti kehtib see negatiivsete emotsioonide kohta, et enne mõtle, siis ütle. Kui see lõugaja oled sina ise, siis tuleb endaga tööd teha. Muidugi, kui oled väga rikas või ilus, ja sellise iseloomuga, siis keegi ehk kannatab sind mõnda aega raha nimel välja.

Jah, seda just rääkisingi, et kuigi sees kihvatab migi argi-pisiasi, ikka naeratame. Kihvatab aga ühe vähem.

#4297966:

Mina ei kutsuks naist enne välja kui ma pole aru saanud, et naine on minust  huvitatud. Pole ju mõtet minna välja kui naine pole huvitatud. Lootma, et naine hakkab minust huvituma, kui ma teda välja kutsun, ligi ajama ja järgi jooksma hakkan ma ei usu.

Mis sulle selle signaali annab, et naine on huvitatud? Ise kardan, et saadan võib-olla segaseid signaale. Olen paljudega loomupäraselt sõbralik ja abivalmis ja nii mõnigi on sellest valesti aru saanud – et nagu ma loodaks midagi enamat. Samas võib-olla mõnele tagasihoidlikumale, kellele tahaks “signaalitada,” on vaja hoopis midagi muud.

Muidugi peab suhtes tööd tegema, aga vaeva küll ei pea nägema- seda tööd võiks ikka rõõmuga teha!

#4298796:

#4297990:

#4297978:

28 aastat abielus ilmuma võin ütelda, et tuleb. Et loota sellele, kõik ise kulgeb ja kõik jääb püsima ei maksa. Inimesed muutuvad, majanduslik olukord muutub, sünnivad lapsed jne. Oluline on see, et abielu ei voeta iseenesest mõistetavalt. See ei ole muinasjutt et peale abielu tulebki see, et kui nad surnud ei ole, siis elavad siiani õnnelikult.

Nõus. Ka kõige muu eelnevaga siin.

Selliseid suhteid, mis nö iseenesest kulgevad ja kergelt, on siiski vähemuses.

Aga nelja viiekõmbised siit loetust aru ei saa. Nemad ei pinguta. nemad nagu mugavuspagulased lahutavad ja siis tormavad miniseelik seljas vallaliste turule indlema

Ole normaalne, need on veel viimane põlvkond, kes abielus olles pingutavad, sealt edasi allapoole on see trend, millest kirjutasid.

#4298130:

#4298058:

#4298046:

Kas emotsioonide talitsemine muudab su isiksust kuidagi?

Ikka muudab. Miidugi.

Kordad tegevust, kujundad harjumuse. Kordad harjumust, kujundad iseloomu.

Kui käitumine on loomuomane, siis sellist esmast impulssi päris ei muuda. Näiteks mina keevalise inimesena kogu aeg kontrollin ennast, muidu käituks kohe emotsiooni pealt. Ei ole nii, et harjutan rahulikkust ja mingil hetkel avastan, et ohoo, minust ongi rahulik inimene saanud. Teatud olukordades oleks ma ikka väga tuline, oma peas võin igasuguseid nõmedikke sajatada, aga suu hoian kinni, sest ma otsustan nii. Mul on pereliikmeid, kes on läinud teist teed ja nemad on pidevalt kellegagi tülis. Mina ei taha selline olla. Vastasel juhul oleks ma ka ilmselt pooltel inimestel, kellega ma kokku olen puutunud, vähemalt korra näo täis sõimanud. Foorumis ma ka ei räuska, kuigi siin võib näha üht de-biilsust teise otsas, nii et enesekontrolli on, aga see ei tule automaatselt ega harjumusena. Esmane reaktsioon, mille enda teada jätan, on ikka seesama, mis ta loomu poolest oleks.

Jah, seega oled muutnud oma iseloomu. Sul pole enam impulsikontrollivõime puudumist. See, et sees ikka kihvatab, see on reaktsioon. Iseloom ja harjumused on see, mis keelavad sul selle impulsi ajel reageerida.

Mina arvan ka, et ülemäära vaeva näha ei tule. Kui suhe toimib vaid siis, kui käib üks pidev selle toimimise nimel pingutamine, siis kaob suhtest rõõm ära. Küllap siis ollakse ikka vale inimesega koos. Seda usun samas küll, et koos tuleb toredaid asju teha, et igav ei hakkaks ja rutiin maad ei võtaks. Aga sama on ju ka sõprussuhetega.

#4299223:

#4299210:

Kas ma oma lemmiku kodulooma suhtes pean end pidevalt talitsema ja kursustel käima, et suudaks teda kuidagi taluda või armastada?

Oleks soovitav. Kutsika kasvatamine koeraks, kellega veeta terve tema elu, hõlmab kohutaval hulgal kannatlikkust ja muidugi ka koolitust. Seda viimast parimal juhul pidevalt ennast harides plus koertekool pluss raamatud.

Kuigi mina oma meest lemmikloomaga ei võrdle.

Eks see kasvatused-koolitused sobivad vist sedatüüpi inimestele, kes harrastavad ka suhte kallal vaeva näha. Tundub päris aeganõudev, aga õnneks mul koera polegi, on tunduvalt vähem dressuuri vajav lemmik, kes on niisamagi tore.

#4297938:

Heas suhtes ei pea mingit vaeva nägema. Inimesed ju veenduvad enne lõplikku otsust üksteise sobivuses, maailmavaates, finantspõhimõtetes, laste teemas jne.

Mida sa loobid õõnsaid sõnu ja targutad. Sellised kõiketaeadjatest targutised kelle suust tuleb ainult vahtu ei meeldi kellegile.

#4298796:

#4297990:

#4297978:

28 aastat abielus ilmuma võin ütelda, et tuleb. Et loota sellele, kõik ise kulgeb ja kõik jääb püsima ei maksa. Inimesed muutuvad, majanduslik olukord muutub, sünnivad lapsed jne. Oluline on see, et abielu ei voeta iseenesest mõistetavalt. See ei ole muinasjutt et peale abielu tulebki see, et kui nad surnud ei ole, siis elavad siiani õnnelikult.

Nõus. Ka kõige muu eelnevaga siin.

Selliseid suhteid, mis nö iseenesest kulgevad ja kergelt, on siiski vähemuses.

Aga nelja viiekõmbised siit loetust aru ei saa. Nemad ei pinguta. nemad nagu mugavuspagulased lahutavad ja siis tormavad miniseelik seljas vallaliste turule indlema

Ega sa ka ei pinguta, tiburull, muudkui sõidad ringiratast oma vana head mudalesõtkutud ringrada ja arvad, et teed hirmsat progressi. Varsti oled kaelani sees ja välja enam ei saa.

#4298029:

Esimesed 5 aastat tõesti pole absoluutselt mingit vaeva vaja näha, kõik tuleb ise, kui on õige paariline. Edasi läheb see teema segasemaks ning mõiste “vaeva nägema” omandab erinevaid varjundeid. Väidan, et kui tahetakse koos elada 20-30-40 aastat, siis ühel hetkel siiski tuleb ka vaeva näha. See esmane 100% klappimine kaob mingil hetkel, kas jääb järele 99% või 95% või lausa 70% – üle selle jäävas osas on vaja teha kompromisse, vahel millestki loobuda, vahel teha midagi, mida ei sooviks. Jah, muidugi käib see mõlema osapoole kohta.

Ja nüüd tuleb see järgmine alatine küsimus – et kui enam 100% ei klapi, siis kas üldse on vaja koos olla. Mina arvan, et on, muidugi jäädki lendlema. Ja kui lapsed on, siis kindlasti on vaja enne lahutamist ikka hulk aega ka pingutada.

Suuremad kriisid suhetes on iga ca 7 aasta järel. Ja enda kogemuse järgi (kooselu 24 aastat) peab see laias laastus ka paika. Kui veel samale ajaperioodile peaks sattuma ka mõni muu, ühiskonnast või ka näiteks tervisest tulenev kriis, võib päris keeruline olla.

#4298600:

Oleneb suhtest, oleneb olukorrast, oleneb inimesest, oleneb, mida vaeva all silmas peetakse.

Tean ühte paari, kes on minu standardite järgi kohutavas suhtes, st kogu aeg näevad vastastikku meeletult vaeva, et teineteisega kuidagimoodi toime tulla. Kunagi ei saa kuskil üheskoos käidud, ilma et üks või teine oleks mingi aja solvunud ja vaikivas seisundis, vahel kaob emb-kumb lihtsalt seletamatult ära, ei vasta kõnedele, jääb kokkulepitud tegevuse asemel mingi müstilise peavalu tõttu koju jne jne. ‘Kui see kõik juba kõrvaltvaatajale nii selgelt silma paistab, siis mis suhtlus neil veel nelja silma all toimub, ei taha mõeldagi. Mingi aja mõtlesin küll, et miks ometi nad koos on. Aga siis jälle, äkki ongi sellist tüüpi suhe just sellise kaaslasega nende puhul ainuvõimalik. Äkki see töötab nende jaoks. Praeguseks kaheksa aastat koos, hiljuti abiellusid.

Mul on olnud suhe, kus ma praktiliselt ei pidanud vaeva nägema. Või vähemalt nii ma arvasin. Väga mugav ja hea oli koos, vastastikune mõistmine oli täielik, parimad sõbrad armastavas suhtes, kõik toimis. Kuni sain aru, et just selle mugavuse pärast asi tegelikult ikkagi ei toiminudki. Mõlemad lasime end mõne aasta jooksul käest. Kuni lõpuks meil oli koos küll mugav, aga meie suhe oli seisev lomp, mõlemad olime muutunud nii enda kui teineteise silmis laisaks, paksuks ja igavaks. Kõige kurvem, et sellest olekust tundus võimatu end üheskoos välja raputada. Kui üks üritaski midagi uut algatada ja värskendust otsida, vedas teine ikka mugavuse mutta tagasi. Ja niimoodi vastamisi saboteerisime teineteist. Polnud midagi, mis oleks sundinud end aeg-ajalt kokku võtma ja ennast ületama, pingutama. Saime ka mõlemad üsna samal ajal aru, et tuleb lahku minna. Võibolla see pidigi nii minema, aga pigem mõtlen, et see oli lihtsalt nooruse rumalus, meie mõlema poolt.

Mina võtsin sellest kaasa tagantjäreletarkuse, et vaeva tuleb näha isegi siis, või eriti just siis, kui tundub, et ei tule vaeva näha.

Järgmises suhtes oli vaevanägemisvajadus pärast paarikuist helget sisseelamist pidev ja ilmselge. Mees, nagu tasapisi selgus, oli sügavas depressioonis. Seletas mulle kõikvõimalike mõttetute draamade vahelistel veidi selgematel hetkedel, et tema meelest ongi normaalne, et suhtes on pidevalt tüli majas, kogu aeg peab vabandama ja seletama, ennast teise süüdistuste ees õigustama ja kaitsma. See näitavat, et armastus on tõeline. Suhted ongi rasked, see oli tema põhisõnum. Mul aga oli eelmine liigagi kerge ja mõnus suhe õnneks all, nii et ei jäänud uskuma.

Suhe mis lõpuks paistab et püsima on jäänud, on nende kahe vahepealne. Ma ei tea, kas meie kooselu oleks ilma nende varasemate kogemusteta ka selline olnud, või olen lihtsalt õppinud. Aga jah, meie pingutame mõlemad oma suhte nimel. Mitte nii et naba sõlmes, aga kus võimalik, näitame mõlemad head tahet üles, näeme rohkem vaeva, kui oleks hädavajalik, ja teeme teineteise heaks asju, mida poleks ilmtingimata tarvis, vahetevahel ka üht-teist, mida muidu ehk üldse ei teeks, aga tead, et kaaslast see rõõmustab, ja pingutad väheke. Ei võta tükki küljest sugugi. Kui mõlemad nii teevad, ja ilma otsese sunni või nõudmiseta, on täitsa meeldiv elada.

Siinsete kägude jaoks on see muinasjutt ja nad röögatavad varsti kõik kooris. Kaltsnaine oled väääää???? Lahutaaaaa