Kuidas teil on kas annate ise lapsele taskuraha sulas on pangakaart ja kui vanalt? Mul poiss teises klassis, aga kaarti veel ei ole.
Siin mitu ütlevad et kaart on mugav https://raha.geenius.ee/eksklusiiv/lapsele-pangakaart-vanemad-kui-piirangut-ei-pane-laheb-kogu-raha-fortnitei-peale/
aga kui lapsel kaart on kas siis tekib ootus et saab rohkem raha ka?
Mina algklassides pangakaarti ei teinud, limiit oli minimaalselt 5 eurot päevas ja algklasside laps ei saa aru mis on 150 eurot kuus taskuraha. Andsime sularahas, sest algklassides ei kulunudki neil eriti raha ja kui teismeliseks said, siis said mõlemad pangakaardid. Nüüd kasutavad mõlemaid, vahel anname sulas, vahel kanname kaardile.
11-aastasel lapsel on pangakaart olnud sellest saadik kui kooli läks (SEB ISIC-kaart). Kaardil on limiidid peal ja siiani on väga hästi oma rahaga majandanud, mis tal on kaardil olnud. Ta teab palju tal raha on ja oskab üsna hästi juba planeerida, kuidas selle summaga järgmise kuuni hakkama saada.
P.S. Ta kasutab seda raha sageli just endale mingi söögikraami ostmiseks kui koolipäev väga pikaks venib ning vahepeal ei viitsi koju tulla (koolist koju on lühem maa kui poodi).
Sularahas iganädalaselt saab 4 eurot, 3.klass. Pangakaart on liialt abstraktne, sularahas on näha ja käega katsuda, kas raha on või mitte. Käib aeg-ajalt poes maiustusi ostmas, mõnikord ostab mingit Tigeri poe mõttetut nänni.
Pangakaardist on juttu olnud ja mingi aeg teeme, kui laps soovi avaldab
Esimeses klassis tegime pangakaardi ja mingeid probleeme pole esinenud. Väga kokkuhoidlikult kasutab raha ja saab selle väärtusest aru. Sularaha on muidugi tal ka. Kuna mingeid probleeme pole, siis pole ka mingeid limiite peale pannud, jälgin lihtsalt kulutusi.
Meil ka pangakaart kasutusel alates 2. või 3. klassist. Saab aru küll, et see on samasugune raha nagu sularaha ja ei kuluta üleliigselt. Sularaha pigem kippus kergemine käest kaduma nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Eriti mündid.
Pangakaart on ilusti telefonikaante vahel ja ei kao kuhugi. Lisaks näeme ka meie, kuhu ta oma raha kulutab ja palju säästab.
Poiss 10aastane, ja pärast 3-4 pangakaardi kaotamist andsin alla. Nüüd saab münte, kui küsib, aga ta veel isegi ei küsi väga raha. Kui on, ja kui tal tahtmist on, siis ostab nende eest midagi poest süüa, kui ei ole, siis ka ei nuta. Sooviks, et selline aeg kestaks veel kaua-kaua. 🙂
Mina algklassides pangakaarti ei teinud, limiit oli minimaalselt 5 eurot päevas ja algklasside laps ei saa aru mis on 150 eurot kuus taskuraha. Andsime sularahas, sest algklassides ei kulunudki neil eriti raha ja kui teismeliseks said, siis said mõlemad pangakaardid. Nüüd kasutavad mõlemaid, vahel anname sulas, vahel kanname kaardile.
Ei saanud sellest mõttekäigust küll aru. Limiit võib ju mis iganes olla, aga kui raha on pangaarvel 20 eurot, siis pole kuidagi võimalik 150 eurot kulutada? Ja nii õpibki laps oma kulusid jaotama, mitte ei kuluta kohe kogu kuu raha ära.
Pangakaart on igal juhul turvalisem kui sularaha. Ise saan netipangas silma peal hoida, mis pangaarvel toimub, teha ülekandeid, anda ja võtta raha. Väga rahul. Ja laps pole küll kuritarvitanud kordagi pangakaarti.
Esimesest klassist peale pangakaart.
Minu peamine argument oli, et kus iganes laps on ja vajab raha, siis ma saan talle loetud minutitega kanda. Kaart on telefoni vahel ja alati kaasas. Lisaks telefonile veel rahakotti kaasas kanda on tüütu. Endalgi mugav nt paluda lapsel korra poest läbi hüpata, kui trennist tuleb vms. Kannan ruttu raha peale ja tehtud.
Praegu laps kolmandas ja kannan arvele 10 EUR kuus. See on siis selline raha, millega ise teab, mis teeb. Kogub või raiskab. Kino jne eest kannan vajadusel juurde. Suuremad summad (sünna rahad jms on ikka kodus sulas).
Meil pole siiani veel taskuraha teemaks tulnud. Laps 5.klassis… ta nagu ei käigi üksinda kuskil ja seega pole ka raha tarvis läinud. Kui midagi ostabki, siis sünnipäevaks saadud rahadest arveldab. Tundub endalegi natuke veider, aga küsinud kunagi pole ja mina pakkunud ka mitte. Kui kinno läheb või sõbra sünnipäevale, siis saab raha minult.
Mina algklassides pangakaarti ei teinud, limiit oli minimaalselt 5 eurot päevas ja algklasside laps ei saa aru mis on 150 eurot kuus taskuraha. Andsime sularahas, sest algklassides ei kulunudki neil eriti raha ja kui teismeliseks said, siis said mõlemad pangakaardid. Nüüd kasutavad mõlemaid, vahel anname sulas, vahel kanname kaardile.
Ei saanud sellest mõttekäigust küll aru. Limiit võib ju mis iganes olla, aga kui raha on pangaarvel 20 eurot, siis pole kuidagi võimalik 150 eurot kulutada? Ja nii õpibki laps oma kulusid jaotama, mitte ei kuluta kohe kogu kuu raha ära.
Pangakaart on igal juhul turvalisem kui sularaha. Ise saan netipangas silma peal hoida, mis pangaarvel toimub, teha ülekandeid, anda ja võtta raha. Väga rahul. Ja laps pole küll kuritarvitanud kordagi pangakaarti.
Meil on laste kontodel hoopis teised summad, sest vanaisa tegi neile päranduse ja 6-7-aastane laps ei saa aru, miks ta võiks 150 eurot kulutada. Kui peres on rohkem lapsi, siis poole tuhande euro jaotamine laste taskurahaks on mõttetu. Pangad väiksemaid limiite ei pakkunud ja seetõttu tundus algklassides kaardi omamine tarbetu, eriti kui klassikaaslased kippusid laste püsivat taskuraha ära kasutama. Pigem tasuks lasta lastel suuremaks kasvada, et nad saaksid aru, mis raha on taskuraha ja mis raha on nende nö ülikooli raha.
Lapsed on erinevad. Mul on vanem laps juba täiskasvanu, 20-aastane, ja elab teises linnas. Siiani pole tal mitte ükski pangakaart üle paari kuu vastu pidanud – kaob ära, jääb automaati või murdub müstilisel kombel taskus pooleks. Mul on hea meel, et enam ei pea mina tegelema uue kaardi tellimisega, kuigi pean ikkagi vahel aitama kui tal hädasti raha vaja ja uut kaarti pole veel kätte saanud (nt kannan mingi summa mõnele tema sõbrale). Siiski, teises linnas õppiva tudengi elamiskulusid ju sularahas ei maksa. Kui see laps noorem oli, siis ei püsinud raha tema käes ka kuidagi. Mingi hetk palus ta ise taskuraha sularahas, et tal oleks kergem kokkuhoidlik olla.
Teine laps on 6.klassis praegu. Pangaarve ja pangakaart on tal alates 3. klassist, kuid ei enne ega pärast seda pole temaga mingeid raharaiskamise probleeme olnud. Laps on kokkuhoidlik, taskurahast ostab vahel süüa, kui pikalt linna peale jääb (kooli ja trenni vahel), mõnikord mõnele sõbrale sünnipäevakingituse (enamasti mingi väga odav nänn Tigerist) vms. Mõttetut nänni ei osta iial ja koos poes käies manitseb ka mind kokkuhoidlikkusele 🙂
Meil on laste kontodel hoopis teised summad, sest vanaisa tegi neile päranduse ja 6-7-aastane laps ei saa aru, miks ta võiks 150 eurot kulutada.
Ja sulle ka rohkem mõtteid pähe ei tule, kuidas takistada kulutamast? Näiteks võta see pärandus sealt ära. Tee teine konto, kus on jooksev raha ja pangakaart. Pane hoiusele see summa. Mida iganes. Niisama pangakontol mingi summa mädandamine on nagunii kõige mõttetum raha hoidmise viis üldse. Maksad pangale veel peale ka.
Meil on laste kontodel hoopis teised summad, sest vanaisa tegi neile päranduse ja 6-7-aastane laps ei saa aru, miks ta võiks 150 eurot kulutada.
Ja sulle ka rohkem mõtteid pähe ei tule, kuidas takistada kulutamast? Näiteks võta see pärandus sealt ära. Tee teine konto, kus on jooksev raha ja pangakaart. Pane hoiusele see summa. Mida iganes. Niisama pangakontol mingi summa mädandamine on nagunii kõige mõttetum raha hoidmise viis üldse. Maksad pangale veel peale ka.
Perekooli Kägu ei peaks õpetama teisele, kuidas mõni pere oma finantspoolega ümber käib ja mida keegi pärandusega teeb. Teemaks on taskuraha ja suuremad lapsed teavad hästi, kuidas raha paigutada ja mida teha, väiksematele on minu arvates pangakaardi tegemine tarbetu.
Perekooli Kägu ei peaks õpetama teisele, kuidas mõni pere oma finantspoolega ümber käib ja mida keegi pärandusega teeb.
Ma ei õpetagi, mida pärandusega teha, vaid seda, kuidas teha lapsele pangas konto ja pangakaart ilma hirmuta, et ta kogu päranduse kohe laiaks lööb.
Just väiksematele on pangakaart väga vajalik, sest just nooremad lapsed kipuvad raha kaotama. Pangakaardi kaotamine ei ole ohtlik.
Perekooli Kägu ei peaks õpetama teisele, kuidas mõni pere oma finantspoolega ümber käib ja mida keegi pärandusega teeb.
Ma ei õpetagi, mida pärandusega teha, vaid seda, kuidas teha lapsele pangas konto ja pangakaart ilma hirmuta, et ta kogu päranduse kohe laiaks lööb.
Just väiksematele on pangakaart väga vajalik, sest just nooremad lapsed kipuvad raha kaotama. Pangakaardi kaotamine ei ole ohtlik.
Kui laps selle 4 eurot ära kaotab, pole see suurem probleem. Kallimaks läheb uue pangakaardi tellimine. Rohkem raha pole tavaliselt algklassides pael kaasas. Pangakaardi puhul peaks kusagilt koguaeg vaatama, kas ikka on piisavalt raha või mitte. Automaati pole ka kogu aeg käepärast.
Kui laps selle 4 eurot ära kaotab, pole see suurem probleem. Kallimaks läheb uue pangakaardi tellimine. Rohkem raha pole tavaliselt algklassides pael kaasas. Pangakaardi puhul peaks kusagilt koguaeg vaatama, kas ikka on piisavalt raha või mitte. Automaati pole ka kogu aeg käepärast.
Sellega ongi nii, et lapsed on erinevad. Mina olen oma noorema (13a) lapse puhul teinud püsikorralduse, et iga kuu alguses läheb tema arvele 30eur. Tema arvejääk on tasapisi suuremaks läinud, sest seda summat ta kuu ajaga ära ei kulutagi enamasti. Väga lihtne ja muretu lahendus, aga eeldab et laps oskab rahaga kokkuhoidlikult ringi käia.
(aga muide, laste pangaarved on ju vanemaga seotud – mobiiliäpist näen mina küll soovi korral iga hetk nii enda kui laste kontojääke – mis automaati seal vaja)
muidugi pangakaart – meie tegime selle just enne 1.klassi algust – nagu osa suurest eluetapist. Taskuraha püsikorraldusega kuu alguses kontole.
Ei kadunud, murdunud pooleks jne ükski kaart. Ja väga hästi õppis ise majandama. Suuremate ostudega leppisime kokku nö omaosaluse.
Mulle on alati olnud ebameeldiv raha küsida, ei soovinud ka lapsele seda kohustust.
Kui laps selle 4 eurot ära kaotab, pole see suurem probleem. Kallimaks läheb uue pangakaardi tellimine.
Swedis on uus kaart 2.50. Ei ole rohkem kui 4 eurot, kui nüüd tähte närida. Kas kuskil pangas on rohkem?
Vanem laps sai kooli minnes pangakaardi, väga hoolikalt jälgis seda, kui palju on raha, kogus suuremate asjade ostmiseks jne. Noorema jaoks on raha nii tühine asi, jah – saab ikka vanavanamatelt või meilt, ostab selle eest – aga ei soovi igakuist taskuraha ega pangakaarti (11).
Meil saavad 13a poiss ja 15a tüdruk iga nädal mõlemad nn nänniraha 10 eurot ja see on tavaliselt järgmiseks päevaks mõlemal otsas ka 🙂
Kinos käimiseks, sünnipäevakingitusteks, riiete ostmiseks jne annan nagunii raha. Tütar käis just täna sõbrannadega väljas ja õhtul jäädiskol, sai minult 30 eurot kaasa. Pangakaarti pole kumbalgi ja nad polegi seda tahtnud.
Minu lastel oli ka pangakaart kohe esimesest klassit peale. Tundus turvalisem, selle pealt ei saa raha lihtsalt ära koatada. Lisasks sai sinna vajadusel raha kanda, ei pidanud lapsega kokku saama, kui olin näiteks kooli teatriraha kaasa panna unustanud. Pisut vanemana, kui nad juba ise riideid ostsid endale, oli kokkulepe, et lähevad poodi, valivad välja, helistavad üle, kui hind sobib, teen ülekande ja nad ostavad ära.
Aga just hiljuti kuulsin ühte õpetajat kurtmas, et pangakaartide kasutamise tulemusena ei saa lapsed enam rahast aru. Et kui anda lapsele näiteks tekstülesande: Sul on viieurone, ostad poes jäätise, mis maksab 1 eurot ja kommid, mis maksvaad kaks eurot, palju raha tagasi saad? Laps ei suuda sedalaadi õlesandeid lahendada. Võib näiteks öelda vastuseks et saab tagasi miinus 2. Ta lihtsalt ei ole pidanud kunagi reaalset raha lugema, alati on kaardilt lihtsalt summa maha läinud. Nii et väiksematel oleks ehk vahel mõistlik lasta siiski poes reaalse rahaga midagi osta.
Aga just hiljuti kuulsin ühte õpetajat kurtmas, et pangakaartide kasutamise tulemusena ei saa lapsed enam rahast aru. Et kui anda lapsele näiteks tekstülesande: Sul on viieurone, ostad poes jäätise, mis maksab 1 eurot ja kommid, mis maksvaad kaks eurot, palju raha tagasi saad? Laps ei suuda sedalaadi õlesandeid lahendada. Võib näiteks öelda vastuseks et saab tagasi miinus 2. Ta lihtsalt ei ole pidanud kunagi reaalset raha lugema, alati on kaardilt lihtsalt summa maha läinud. Nii et väiksematel oleks ehk vahel mõistlik lasta siiski poes reaalse rahaga midagi osta
Ah jäta. Sa väidad, et on lapsi, kes pole iial sularaha kasutanud? Kas on? Ma ei usu. Ega kuuraha või nädalaraha pangaarvele panek ei tähenda, et laps sularaha käes hoida või oste teha ei saa. Ikka ju pistad lapsele euro pihku, et ta läheks jäätist ostaks või midagi. Pangakaardi kasutamisega see asi küll seotud pole. Ka pangakaardil ei saa miinusesse minna, muide.
Perekooli Kägu ei peaks õpetama teisele, kuidas mõni pere oma finantspoolega ümber käib ja mida keegi pärandusega teeb. Teemaks on taskuraha ja suuremad lapsed teavad hästi, kuidas raha paigutada ja mida teha, väiksematele on minu arvates pangakaardi tegemine tarbetu.
Minu arust ka naljakas jutt. Ma ei pane ju esimese klassi lapse pangakaardile kogu talle elus mõeldud raha. Ka suuremale alaealisele ei paneks. Lapsel on pangakaardil 20 euro ringis ja see on kõik. Ülejäänud raha on mujal. Aga selline põhjendus, et pangakaarti ei tee lapsele seetõttu, et äkki lööb siis päranduse läbi, on ju ikka täitsa imelik. Pärandust ei hoiaks ka teismelisel kättesaadavana ega tema ainukesel pangakaardil. Ka väikesed lapsed peaksid virtuaalrahaga toimetamist hakkama harjutama.
Meil on pangakaart juba esimesest klassist alates. Toimib ilusti. Lisaks on kogumiskonto, kus ei ole pangakaarti taga ja seal on suuremad summad. Laps 13 aastane.
Lapsed on erinevad. Mul on vanem laps juba täiskasvanu, 20-aastane, ja elab teises linnas. Siiani pole tal mitte ükski pangakaart üle paari kuu vastu pidanud – kaob ära, jääb automaati või murdub müstilisel kombel taskus pooleks. Mul on hea meel, et enam ei pea mina tegelema uue kaardi tellimisega, kuigi pean ikkagi vahel aitama kui tal hädasti raha vaja ja uut kaarti pole veel kätte saanud (nt kannan mingi summa mõnele tema sõbrale).
Kindel, et su laps sind lihtsalt ära ei kasuta? Kaotas pangakaardi ära, ootab uut, siis loomulikult läheb ta vajadusel netipanka ja kannab ise vajaliku summa sõbrale, et siis sõbralt sularaha saada. Netipank koos pangakaardiga ju ei kao. Miks sina pead pangakaardi kaotamise pärast talle lisaraha andma?
Meil sai ka nüüd esimesse klassi minnes pangakaardi. Kordagi pole olnud probleemi, et ei saa aru, et kaardil on samasugune raha, nagu sulas. Sularaha on tal ka alati rahakotis mingi summa. Laps viib oma kogutud sendid panka ja paneb oma kaardile, jälgib minu tel. oma kontojääki, kui on midagi ostnud. Kaardil on tal päris suur summa, vanavanemad kannavad ka talle igakuiselt teatud summa ja laps ei kuluta nännile meie antud nädalaraha. Sellist summat sularaha ei lubaks tal kindlasti kaasas kanda aga kaardiga teab ta alati, et saab võimalusel midagi suuremat osta, kui soovib. Väga mõistlik laps on ja keegi teda ära küll kasutada ei saaks, et palub endale mingeid asju osta.
Kaks last 11&13 pangkaart mõlemil ja vanemal kulub rohkem raha kui nooremal, aga mingit probleemi pole. Kaardid ei kao ja asjatuid kulutusi ka ei tehta. Vahel hängivad sõpradega kaubanduskeskustes ostavad riideid, käivad kohvikus, meil kindlat kuu summat väljakujunenud pole ja tõsi ta on, et lastel on rohkem vaba raha kui mul vahest, aga sularaha pole meil kodus peaaegu kunagi, juba aastaid. Tõtt öelda olen lastele ka selgitanud, kulutuste ja sissetulekute tagamaid ning miks on oluline oma asjadel silm peal hoida.
Meie laps sai pangakaardi esimesse klassi minnes. Sinna hakkas kohe laekuma igakuine peretoetus, millest saigi esialgu tema taskuraha.
Sinna pani ta ka kõik oma sünnipäevaks saadud summad ja ka taskupõhjadest kokku korjatud mündid viis panka oma arvele.
Siis oli veel eesti kroon.
Teatud vanuses muidugi muutus see peretoetus (19 eur kuus) liiga naeruväärseks, et seda veel teismelise taskurahana käsitleda, ja siis muidugi tõstsime taskuraha suurust ja maksime peretoetusele lisaks. Näiteks 16-aastaselt hakkas ta saama taskuraha 150 eur kuus. Umbes selles vanuses hakkas ta ka suviti tööl käima ja ise juurde teenima. Mingil hetkel sai ta kätte ka ühe väikese kindlustussumma, mille me talle kunagi sündides tegime.
Gümnaasiumi lõpuks oli poiss suutnud oma pangaarvele koguda juba viiekohalise summa, mis ülikoolis väga marjaks ära kulub.
Mina usun, et varakult oma rahaga ise majandamine mõjub positiivselt.
Lapsed saavad väga hästi aru raha väärtusest ja taipavad üsna ruttu, et pangakaart võib päris ruttu tühjaks saada, kui hoolikas ei ole ja arvestust ei pea. Ja ükskõik, kui ilusti ATM-i juures paluda, keegi sealt sulle rahatähte ei anna, kui arve tühi.
Samas vanemate käest saab ikka alati küsida, kui vaja ja raha otsas. Milline vanem see ikka keeldub, kui laps väga palub.
Ja mis siis on, kui ta oma arve paar korda nulli tõmbab? Las tõmbab. Mida varem, seda parem, sest noorematel on väiksemad summad, mida kaotada. Tõmbab paar korda nulli, nutab natuke ja saab aru, et nutt ei too raha tagasi. Edaspidi ongi oma rahaasjades äärmiselt hoolikas ja võib vaata et isegi ihnsaks muutuda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
