Kassil ühes silmas põletik ja vaja panna 3x päevas silmatilku.
Kas teil on nippe kuidas seda teha 6-kilose väga jõulise, rabeleva isendi puhul? Tegemist üliaktiivse loomaga, kes pole mingi rahulik sülekass, vaid hästi iseteadlik ja samas väga tark (v.a. oma tervise suhtes). Ka arsti juures saab teda põhjalikult uurida ainult rahusti all. Muidu tore rõõmsameelne sõber, aga nii kui tunneb mingit ahistamist või kinnihoidmist, saab temast metslane.
Mehega kahekesi ka ei saanud hakkama. Pool pudelit tilku juba raisku läinud, sest lihtsalt ei suuda täpselt tabada seda 1 cm ava seal näokeses, kui see ringi sipleb. Korra sain magamise ajal panna, aga näib, et enam ta sellesse lõksu ei lange.
On teil ehk nõuandeid? Mingi kaval asend, milles teda korraks hoida?
Mina istun kassile kaksiratsi selga (mitte raskusega), vaid nii, et surun enda jalad endale tagumiku alla risti, et kass ei saaks end minu alt välja tagurdada. Ja siis eestpoolt hoian ühe käega ise kaelast/peast kinni või panen käe kassi rindkere ette ja hoian, et ei hüppaks, ega rabeleks. St enamus rohte (kõrv, ussirohi, silmatilgad) olen talle nii andnud. Kuna silmatilgad käega tulevad nö eestpoolt siis kass surub end just rohkem tagasi, aga tal pole kuskile minna.
Võib proovida ka nt pleedi sisse keeramist. Osadel kassidel mõjub turjanahast kinni hoidmine ka.
Umbes nii, aga aga rohkem külgedelt jalge vahele. Tavaliselt proovin teha siis kui ta just ärkanud ja natuke uimane ja rahulik veel. St võimalikult ootamatult võiks juba roht valmis olla ja mingi hetk kass nö “kinni püüda” selle asendiga. Mul mingi aeg kass kõrva rohuga juba sai aru, et kui kummikinda kätte panin ja tuubi nägi siis sai aru, puges peitu ja põgenes eest ehk läks juba ärevile ja rabeles selle võrra rohkem.
TA olen. Sain tööle selle turjanahast hoidmise soovituse. Ei peagi millegi sisse mässima, vaid kui ta istub, tõstan turjast keha esiotsa natuke ülespoole, et silm oleks mulle paremini ligipääsetav ja tilgutan rohu silma. Turjast hoidmisel ta “friizib” veidi ja ei saa ka niipalju peaga vehkida. Peale seda tema meelest suurt “psüühilist ja füüsilist alandust” rahustan ja annan süüa või maiust, nii et vihapidamist pole olnud 🙂 Ta hakkab ka rutiinile pihta saama ja teab mis ees ootab.
Aitäh teile kaasamõtlemise ja soovituste eest!
