Teema: Kasulaps hoiab eemale

Kogemusi ei ole kasulastega, aga arvan, et ta on end kapseldanud ja palju haiget saanud. Pole ju ka ime, kui ta enda vanemad teda ei tahtnud. Teda väntsutatud siia ja sinna ja ta ei teagi, et kus ta koht ja kuhu kuulub. Teie olete muidugi head teinud, et ta enda juurde elama võtsite, aga tema jaoks see pole see päris. Teie polegi süüdi selles. Pole päris oma vanemaid ja kindlat turvalist ja sooja kodu. See on minu arvamus.

Minu ema toetas pikki aastaid oma sõbranna last, kui neil isa sai surma ja ta emal olid rasked ajad – tõi selle lapse vahest neile, võttis suvilasse kaasa, alati käis see laps veerandi lõpus emale tunnistust näitamas ja ema andis temale šokolaadi. Ta oli minust noorem ja emale väga meeldis selle lapsega tegeleda ning see tüdruk käis ka meelsasti meil, emal töö juures, maal jne. Suhtlesid veel siis, kui ta läks ülikooli. Aga kui mu ema jäi haigeks, suri – siis enam me teda ei näinud, kuigi ta ema matustele tuli.

Siis ma sellele ei mõelnud, nüüd lihtsalt seda teemat lugedes tuli meelde, et ema hoolis väga sellest lapsest, tegeles temaga jne. Ema matusele tuli minu ja venna sõbradki, sest ema oli väga tore inimene, kellel oli alati mõni hea sõna varuks, kes oskas hoolida ja näha inimest. Ma ei heida ette, võibolla oli põhjus või ei pidanud oluliseks.

Töönarkomaani oled näinud? Kui saaks ei võtaks ühtegi vaba hetke endale. Üks osa 30neseid on just sellised. Puhkus on neile piin, suhtlema on valmis ainult nendel teemadel ,mis teda huvitavad. Niisama olmest rääkimist ei talu. Olmega seotule tuleb kiiresti leida lahendus ja sellele ei keskenduta. Kõik suhted, mis pole huvitavad, jäävad tahaplaanile. Kui peaks olema eduka väga töise inimesega, siis on sul vedanud, kui ta vahest harva läbi astub. Selliseid suhteid nagu on lastega, keskealistega loota ei tasu. Miks peaks tal koguaeg olema aega läbitulla? Miks? Ta on ju siis elus läbikukkunud, kui pole oma elu. Ja küll ta mäletab ja hindab, aga hindab sellega, et loob oma elu. Ja miks peaks pärima igapäeva elu kohta või naise või laste kohta, see on ju talle ebamugav. Küsi pigem, mida ta tööl teeb. mis oskusi tööl vaja on. Las ta räägib endale mugavast teemast.

Aga kui mu ema jäi haigeks, suri – siis enam me teda ei näinud, kuigi ta ema matustele tuli.

Siis ma sellele ei mõelnud, nüüd lihtsalt seda teemat lugedes tuli meelde, et ema hoolis väga sellest lapsest, tegeles temaga jne. Ema matusele tuli minu ja venna sõbradki, sest ema oli väga tore inimene, kellel oli alati mõni hea sõna varuks, kes oskas hoolida ja näha inimest. Ma ei heida ette, võibolla oli põhjus või ei pidanud oluliseks.

Ma ei saa praegu aru. Ise kirjutad, et ta käis su ema matusel, aga mida sa siis täpsemalt talle ette heidad (oleme ausad, heidad ikka küll)? Et ta nüüd sinul enam külas ei käi? Või millele need viimased laused su postituses viitavad?

Mina arvan, et tegu on tavalise kinnise eestlasega, kelle iseloom on lihtsalt selline. Lapsendamisega pole siin eriti midagi pistmist.

Kui see kasulaps on meessoost, siis see on lihtsalt tüüpiline keskmise meessoost lapse käitumine. Nad ei vaja sageli pidevat suhtlust ega lähedust ja ei suuda aru saada, miks ema seda vajama peaks. Ja eriti, kui sa iga kord küsid, et kas tal juba kaaslast ei ole, siis paneb see teda eriti eemale hoidma.

Õigupoolest hoidsin mina oma vanematest ka eemale perioodil, kus mul õppimine venima jäi ja peret ka ei tekkinud ega tekkinud. Olin ise ka ju nende teemadre pärast mures. Vanemate pärimine tekitas lisastressi ja justkui söüütunnet, mida ma pigem vältisin nii, et külastasin neid võimalikult harva.

Oma kunagise tööülesannete tõttu puutusin kokku lapsendatud lastega ja pidin läbima päris mitu koolitust, kus räägiti selliste laste psüühikast, hirmudest, mõttemallidest jne. Kindlasti ei ole ma spetsialist, kuid arvan, et saan neist natuke paremini aru küll.

Lugedes teie lugu, siis leian pojal klassikalisi nn hüljatud lapse sündroomi sümptomeid – oluliseim on hirm taaskord hüljatuks saada, mistõttu hakkavad nad vältima igasuguseid lähedasi suhteid, sest kardavad tunda seda hirmu ja valu, mida vanemate (eriti ema) hülgamine neile tekitas. Nad ei usalda mitte kedagi. Seetõttu saan aru, miks ta väldib lähedasi suhteid kõikide inimestega, kaasa arvatud teiega. Ja just seetõttu ei ole tal ka tahtmist luua peret, sest ta arvab (kogemusele baseerudes), et varem-hiljem jäetakse ta maha ja ta saab taaskord haiget. Isegi kui ta suhte looks, siis statistiliselt ei ole sellised suhted pikad, sest alateadlikult hakkab ta iseenda suhet rikkuma, sest hirm mahajätmise ees on nii suur, et ta pigem ise lõpetab suhte ära, kui et kogeb jälle mahajätmist. Selles suhtes on sellistel inimestel õigus – nad jäetaksegi maha, sest nende käitumine on paljudele inimestele vastuvõetamatu või arusaamatu (nad ei ava ennast peaaegu mitte kunagi).

See on ainult positiivne, et ta on pühendunud tööle, sest see viib mõtted eemale ja annab talle tegevust. Paljud sellise ajalooga inimesed kahjuks lõpetavad vanglas või suitsiidiga.

Te ei ole midagi valesti teinud! Olete väga tubli, et õe lapse eest hoolitsesite (ja hoolitsete muretsete ka edaspidi). Tänu te vaevalt, et temalt kunagi kuulete, sest mahajätmine on jätnud temasse piisavalt sügava haava ja kogu tema energia kulub endale turvalise keskkonna loomisele. Laske tal olla rahus, kuid aeg-ajalt palun andke endast ikkagi teada ja kutsuge ikka külla, sest talle on suureks abiks teadmine, et kõik inimesed ei ole sellised, kes enda lapsi hülgavad. Tal on vaja seda näha ja kogeda. Kui te talle selja keerate, siis tõestate talle veelkord, et ühtegi inimest ei tasu usaldada. Samas andke talle palju-palju vabadust ja hingamisruumi ning kui see on tema soov, siis laske tal ka minna – vahel sellised inimesed soovivad keerata selja enda lapsepõlvele, ehitada endale sobiv elu. Kui te liiga palju endast meelde tuletate, tuletate sellega meelde ka tema lapsepõlve, millest ta võib soovida ennast distantseerida. Kui ta on adopteeritud, siis on tal küll seaduslik kohustus teid abistada, aga soovitaksin seda mitte kunagi temalt nn välja nõuda – tema eest ei hoolitsenud keegi, tema ei palunud teid endale emaks, seega on see tema silmis (ausalt öeldes ka minu silmis) täiesti ebaaus. Kuna teil endal on lapsed, siis vast ei teki kunagi seda vajadust.

Üks asi, mida soovitaksin – ärge mitte mingil juhul suruge teda! Nagu isegi mainite, sai ta kurjaks, kui pere kohta küsisite. Hüljatud lastes on enamasti meeletus koguses viha ja neid ei tasu endast välja ajada, tulemused võivad olla lausa kriminaalsed. Seda seetõttu (arvatavasti), et ta vajab kontrolli enda elu ja tegemiste üle, sest lapsepõlves tal see täielikult puudus. Olge ettevaatlik isegi soovitustega, kui ta ise ei küsi, siis pole vaja enda arvamust avaldada. Nad võivad olla plahvatusohtlikud.

Veel kord – te ei ole absoluutselt midagi valesti teinud. Ja tema käitumine on täiesti normaalne temasugustel inimestel. Andke talle vabadust.

aga kõik inimesed ei olegi suured suhtlejad. Kui tunned huvi tema käekäigu vastu, siis uuri oma pojalt, kellega ta suhtleb.

Mina ka ei suhtle oma emaga väga tihti. Niisam ahelistamist ja lobisemist on ikka väga harva. Sest ma lihtsaalt ei ole selline inimene. Ma ei helista ja ei lobise sõbrannadega ka. Lepime kohtumis ekokku ja siis räägime. Kuna ema elab minust 230 km, ning mehe vanemad elavad ka umbes sama kaugel, siis paratamatult ei jõua me alati ka kord kuus vanemate juurde – sets ma ei viitsi koos väikelastega sõit aiga kuu 2x nii kaugele, et jõuaks mõlemate vanavanemate pool käidud. Tahaks ju vahepeal ka ise mehega välja skäia, mõni nädalavahetus ka kodusolemist koos lastega nautida jne, et ei oleks koguaeg nädalavahetuseti mingi “plaan”. Tasapisi üritan välja mõelda, kuidas sada asjalood sinnamaale, et jõulud võiksid olla meie pere üritus meie kodus…mulle üldse ei meeldi suur triangel kogu suguvõsaga (võibolla ka seetõttu, et nii mul kui mehel on palju õdesid-vendi ja lärm on liiga suur).

Väga tihti põhjendatakse, et katkiste perede lapse dkäituvadki nii ja naa ja kolmandat moodi aj unustatakse, et k atervete perde lapsed võviad täpselt samamooid käitudaa, siis muidugi peetaks enied lihtsaal troppideks, samas kui lahutatud vanemate lastel on justkui vabandus varnast võtta 😀

Mina arvan, et inimest tuleb aktsepteerida sellisena nagu ta on. Oma emalt olen otse küsinud, kas ta tahaks, et ma helistaks sagedamini, nt kord nädalas, et niisama lobiseda. Ta kehitas ainult õlgu, et ei tunne puudust. Mehe ema aga helsitab paar tundi peale tema juurest lahkumist, et kas jõudsime ikka koju ilusti 😀 Inimesed on erinevad…

Kui sa tahad temaga rohkem suhelda,a siis võta telefon ja helista talle ise ja küsi, kuidas läheb. ütle otse, et sulle ikka meeldiks veidi sagedamaini sidet pidada, et tunne d muret tema pärast, kui üldse ei suhtle ja ei tea, kas kõik on hästi. Aga – kui sa hakkad telefonis rääkima talle sellest, et täna panid moosi sisse natuke rohkem suhkrut ja poes ei olnud kanafileed saada, siis unusta ära, selline asi tõrjubki ja saad telefonis vastuseks aianult ükskõikseid “mhm”-e