Olen keisrilõikega “sünnitanud” tuharseisus tüdruku.
Prooviti kaks korda välist pööramist, mõlemad katsed ebaõnnestusid. Esimesel korral oli arst lootusrikas, sest beebi liikus hästi, aga miski nagu siiski takistas. Kuna ruumi ja lootevett veel oli, prooviti nädal hiljem uuesti, aga seis sama – õnnestus ca pool pööret teha ja laps vupsas tagasi. Kogemus polnud minu jaoks kuigi jube. Igal juhul soovitan proovida, kui seda varianti on sobivaks hinnatud ja pakutud.
Pärast ebaõnnestunud pööramisi anti mulle küll põhimõtteliselt valida, kas soovin keisrit või loomulikku sünnitust, aga see kõlas umbes, et “kas siis teeme keisrilõike, jah?”. Mulle tundues igal juhul, et too arst soovitas keisrit. Ei saa öelda, et oleks mingi plusside ja miinuste põhjalik kaalumine toimunud. Ise olin kogu olukorrast pabinas ja valisin selle, mida mulle justkui soovitati. Tagantjärele tarkusena mõtlen, et oleks võinud küsida veel mõne spetsialisti arvamust. On ka neid arste, kes tuharseisus lapse vaginaalsesse sünnitusse soosivamalt suhtuvad.
Keisrilõige õnnestus hästi, sündis terve laps, kel pole ka sünnijärgselt olulisi terviseprobleeme olnud ja ise taastusin ka ruttu. Selles mõttes läks kõik hästi. Siiski ei arva ma, et keisrilõige on miski, mida peaks tegema ilma tugeva põhjenduseta. Tuleb võtta aega (nii palju kui võimalik) ja see otsus läbi mõelda. Mul on nüüd eluks ajaks armiga emakas ja sellest tulenevad riskid edasiste raseduste jaoks.
Jah, riskid, et miskit läheb pahasti nii keisrilõike ajal kui riskid hilisemate tüsistuste tekkeks on madalad, aga kas madalamad, kui need riskid, mida toob tuharseisust sünnitamine… Ei oska öelda.
