Teema: kellel võrdlemisi hilja süütus läinud…

Pean tõdema, et minu jaoks oli vähemalt keskkooli lõpuni eakaaslaste seksimine ääretult madal, labane ja odav. Ja see lihtsalt oli minu peas, ilma et keegi otseselt sinna oleks sisestanud. Keegi oli keskoolis mingil saunapeol kellegiga seksinud, sellest sosistati ja sellesse tüdrukusse suhtuti kui odavasse ja rumalasse tegelasse. Hilisem elu näitas, et seda ta oli ja on ka.
Mul isiklikult polegi \”au\” rohkem sellise varajase sugueluga inimesi tunda. Ja minu peas seostubki varajane suguelu ja kõrgendatud sugutung paraku ikkagi lolluse ja madalalaubalisusega.

Võib-olla on professorite seas ka kõvasid nikkareid, aga kuna nad sellest ei kuuluta (erinevalt BMW-ga jõmmidest), siis jätab see vähemalt sellise mulje, et mida targem inimene, seda ebaolulisem seksi osakaal tema elus.

kaotasin syytuse kahekymnendate keskel. ei saaks öelda, et eelnevalt ei olnud mingeid tundeid noormeeste vastu. samas erilist puudust ka ei tundnud fyysilisest vahekorrast. minu poolest oleks see vöinud isegi veelgi hiljem toimuda. midagi asendamatut seal ju ei ole, khm. vöi on?

Ei pidanud meeleheitlikult enesehinnangu tõstmiseks meestelt voodivägitegusid taga ajama. Ehk et enesehinnang oli paigas ja päris kõrge koha peal ja päris põhjendatult ilma nipsakusteta. Nautisin seda, et mind ümbritsesid arukad noormehed, kes austasid mind ja minu valikuid. Ja see oli tõesti minu valik mitte valida. Olnuks mul endale tarvis midagi tõestada või mõnd tühimikku hinges täita – oleks ma õrna puberteedi ilmselt ühe näruse nühkimisega meeldejäävaks teinud. Kogu eluks…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

kas peaks pidama või? see on lihtsalt üks füsioloogiline funktsioon. ei tasu ületähtsustada.[/tsitaat]
Seks on nauding, mehega ühel lainel olemine, armastuse jagamine.
Ei leia, et see suva on.

Seksuaalsus tärkas mul siis, kui algasid menstruatsioon. Siis hakkas vastassugupool rohkem huvitama (ehkki tegelikult huvitas kõvasti juba enne ka). Päevad hakkasid siis, kui olin 13 ja umbes sel ajal hakkasin ka eneserahuldamisega tegelema.
Esimest korda olin poisiga siis, kui olin 16. Varem ei julgenud (tundus kuidagi hirmus) ja hirm oli ka soovimatu raseduse ees.
Sama mehega olen tänaseks kooselus 25 aastat (abielus pisut vähem aastaid). Meil on mitu last.
Lolliks ei tahaks ennast sugugi tunnistada, nagu keegi siin enne ütles (et mida varem alustad, seda rumalam inimene). On olemas nii kõrgharidus kui ka väga hea karjäär.

Tunnistan, et olen täpselt sama mõelnud, mida teemaalgatajagi. Loomulikult ei tohiks seda sammu astuda eakaaslaste või mingil muul survel, aga kui 28-aastane on veel süütu, siis mul tekib ka mõte, et miks mõni inimene laseb oma ilusaimad aastad niimoodi mööda. Et ehk on see siiski ka kuidagi huvipuudusega seotud.

Seda juttu mina ei usu, et vähem atraktiivsemad naised lihtsalt ei saa seksi. Ei usu! Iga naine, kes tahab, saab seksi. On ta ilus või kole. Iseasi on see, kas leiab endale kohe sobiva partneri, kes ka muus suhtes midagi suudaks pakkuda. Pelgalt seksi jaoks aga leiaks kindlasti kedagi. Aga kui paljud on oma esimese partneriga kokku jäänud või tegelikult ka suhtesse jäänud? Enamus ilmselt mitte.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Loomulikult ei tohiks seda sammu astuda eakaaslaste või mingil muul survel, aga kui 28-aastane on veel süütu, siis mul tekib ka mõte, et miks mõni inimene laseb oma ilusaimad aastad niimoodi mööda. Et ehk on see siiski ka kuidagi huvipuudusega seotud.[/tsitaat]

Ilusaimad aastad? Ja nende ajal peaksin voodist voodisse kargama?

Mina \”kaotasingi\” süütuse 28-aastaselt, kui esmakordselt mehega magasin. Füüsiliselt varemgi, 16-aastaselt. \”Abivahendiga\”. Lihtsalt seetõttu, et aru saada, kuidas tunne on. Masturbeerima hakkasin regulaarselt 11-aastaselt, samal ajal hakkasid ka päevad.

Olen elu aeg paks ja tavalise välimusega olnud, poisid/mehed ei ole kunagi minu vastu huvi tundnud. Ehk oli see uhkus, mis ei lubanud iga ettejuhtuva tölliga magada. Äärmine introvertsus + madal enesehinnang + oma kehaga mitte eriti sõbralikud suhted + linnast väljas elamine. Nii see aeg läks.

Nagu eelnevalt mainisin, hakkasin varakult regulaarselt masturbeerima. Madalat libiidot küll süüdistama ei hakkaks, kuna siiani on normiks ikka mitu korda nädalas, vahel isegi päevas. Mehed meeldivad, fantaseerin vahel ka naistest. Usklik ei ole. Lugesin palju, nii kirjandust kui ka ajakirjandust, vaatasin tohutult palju filme. Suhetemaailm tundus mõttetult keeruline ja juhusuhete/üheöösuhete aretama hakkamiseks puudus tõesti tahtmine.

Tungivat vajadust ei ole kunagi millegi tegemiseks tundnud. See kehtib kõige kohta elus.

Muideks, selle esimese mehega olen nüüdseks juba aastaid koos.