Teema: Kellele kuulub lapsepõlv?

Kägu kirjutas:

Aga oletame, et sinu ja lapse vahel läheb mänguasjade üle vaidluseks – laps ütleb, et anna taaskasutusse näiteks, sina, et ei raatsi – või mõned muud vastandlikud hoiakud. Kellele jääb siis lõplik sõnaõigus?

Sõnaõigus jääb sellele, kes seda endale mälestuseks saada tahab. Loogiline ju. Kui üks ei hooli ja tahab ära visata, siis oleks veider, kui ta sunniks teist seda asja ära viskama (kui just tegu ei ole mingi suure hunnikuga, sel juhul saaks alles jätta osa asjadest).

Minu jaoks on see teemapüstitus igal juhul väga veider. Selge see, et mälestused kuuluvad nii lapsele kui tema vanemale, näiteks fotoalbum võib ju olla nii lapsel kui lapsevanemal, mõlemale on need pildid ühtviisi armsad (kui ikka on normaalne lapsepõlv). Ma küll ei poolda seda, et lastest üldse mingeid paljaid pilte tehakse ja neid siis albumina või Facebookis teistele näidatakse. Normaalseid pilte – miks mitte. Mingeid piinlikke pilte mina ei jaga teistest (ka lapsest) ja ma ei soovi ka, et minust jagataks. Õnneks minu lapsepõlves minust mingeid nõmedaid pilte ei tehtud.

Kui on mingid lapsele kallid mälestusesemed, siis neid tagaselja ära andma küll ei peaks. Enne võiks ikka küsida, et kuule, mul on siin paar kastitäit vanu asju, kas tahad üle vaadata, muidu annan ära. See on ju lihtsalt nii elementaarne asi, küsida üle.

Näiteid:
Vanematel on õigus levitada pilte oma lastest. Just nimelt ÕIGUS; kui ilus või moraalne seda teha on, on loomulikult vaieldav ja selle kohta on vaat et igaühel oma tõde. On ka erandjuhtumeid (nt lapsporno).
Vanemal ei ole õigust last väärkohelda (on ka selliseid, kes peavad last niivõrd eraomandiks, et võtavad vabaduse teha temaga midaiganes). Mida käsitletakse väärkohtlemisena, on ka õigusaktides kirjas. Noh et päris nii asi ei käi, et minu arust on sünnipäevapiltide FB-sse postitamine “väär” ja siis ma süüdistan neid postitavat vanemat “väärkohtlemises”.
Asjad on kokkuleppe-küsimus. Mingite mänguasjade ja joonistustega saab normaalne pere omavahel sotid selgeks räägitud. Ja see, et pereti on need kokkulepped erinevad, on ka normaalne. No kui mingi väga-ulme juhtum on, et kuidagi kokkuleppele ei jõua, aga väga oleks vaja, eks siis võib kohtusse pöörduda. Siis oleneb tulemus juba konkreetsest juhtumist.

Kägu kirjutas:

Minu ema jagas minu raamatud ja mänguasjad tuttavatele. Nukud on veel tema kodus. Kõiki asju peab enda omaks. Mul on kaks tütart ja nemad võivad nende asjadega vanaema juures mängida.

Sa olid üksik laps, jah?

Minu päritoluperes on lapsi palju. See tähendab muu hulgas seda, et mänguasjad ja raamatud olid mõne erandiga (nimelised kingitused, olümpiaadiauhinnad vms) kõikide omad. Ja see omakorda tähendab, et ma ei ole kunagi eeldanud, et ma võiksin need raamatud ja mänguasjad kõik endale koju tassida. 🙂

(Niipalju kui mänguasjadest üldse pärast mitut last midagi alles on, eks ole.)

Aga samas ei ole ema neid ka omaalgatuslikult tuttavatele laiali jaganud, vaid küsis lastelt, et kes mida endale tahab, kui üldse. Muist raamatuid ja mänguasju on tema juures ja jääbki sinna, lapselastel hea külas käies mängida. Nii et tundub, et meil on kõik tasakaalus, keegi vimma ei pea.

Kägu kirjutas:

Kas inimesele endale või tema vanematele?

Mulle tuli see mõte sattudes jälle järjekordselt vaidluse “sa ei tohi oma lapsest pilte üles panna” vs “minu laps, panen kui tahan” peale. Põhimõtteliselt, kuni laps on laps, vastutavad ja otsustavad tema eest vanemad. Aga kui ta saab suureks – kas siis antakse otsustusõigus lapsepõlve eest talle endale? Kui emal on kodus pildialbumid palja pepuga beebist, kas ta peab need albumid pärast lapse suureks kasvamist lapse kätte andma ja unustama?
Muudest asjadest rääkimata. Kellel on õigus mälestustele? Lasteraamatutele? Mänguasjadele? Tagantjärele just. Kas ema tohib mänguasju alles hoida või vastupidi, ära anda, või peab kõik lapsele andma?

Sa ajad ju 2 asja täiesti segi. Lapsepõlv on midagi muud kui lapsepõlvest tehtud pildid. Need on ju täiesti erinevad asjad. Laps mereääres sulistamas ja pilt sellest ei ole kuidagi samased. Saad ikka sellest aru? Meie riigis tegeleb laste kaitsega ka lastekaitse liit. Kui ema või isa kahjustavad last, võetakse laps neilt ära. Nii, et pöördu konkreetse avaldusega lastekaitsesse. Pane konkreetse vanema andmed. Meie ju neid pilte ei näe, kas need kahjustavad last või mitte. Aga mere ääres ujuv laps, kes rõõmus ja pilt sellest on 2 eri asja. Pilt ujuvast lapsest ei võta kuidagi ära mereääres ujumist, pigem tuletab lapsele endale seda meelde.

Kägu kirjutas:

See palja tite piltide avalikku netti riputamine näitab, et vanem ei austa oma lapse privaatsust. Mäletan oma lapsepõlvest, et ka minu ema ei austanud minu privaatsust. Tollal polnud küll netti veel olemaski, ent siis oli muid võimalusi. Näiteks keeldus ema rannas reeglina rätikut hoidmast, kui tahtsin ümber riietuda. Kui väga palusin ja talle rätiku ise pihku surusin, siis hoidis ta paar sekundit, oodates kuni olen täpselt jõudnud märja trikoo seljast alla libistada, ning tõmbas siis kiire liigutusega rätiku mu eest ära. Kui häbenedes maha kükitasin, ennast varjat püüdes, hakkas ema mind jõuga püsti rebima, ise kõva häälega minu käitumist kommenteerides ja selle üle nalja heites. Niimoodi talitas ta nii siis, kui alles lasteaialaps olin, kui ka mu täiskasvanuks saades. Selliseid näiteid oli tegelikult väga palju, näiteks võis ta suurel juubelipeol terve lauatäie inimeste ees valjult rääkida, kuidas mina (tollal juba teismeline) kogemata kombel öösel olin voodisse pissinud. Tema jaoks oli normaalne, et oma lapsel igasugune privaatsus puudub ja tema emal olgu lubatud padrata valju häälega lapse intiimasjadest üle kogu peolaua.

Nii et minu jaoks on siin point pigem privaatsuse austamises, mitte aga kellegi lapsepõlve kaaperdamises. Kui suureks sain, siis otsustasin emale natukene tagasi teha, ning teavitasin sünnipäevalauas külalisi, kuis olin ema günekoloogi ukse taha viinud. Sa jummel, kus ema mind vaatas! Ja pärast pidu ma alles sain! Selgus, et see inimene, kes oma lähedase privaatsust millekski ei pidanud, polnud sugugi valmis olema ise see kaaperdatud privaatsusega isik.

Mõnele oma lapse paljast tagumikku avalikus netis demonstreerivale emmele võib mõjuda ehk kainestavalt kujutluspilt, kuis tema oma laps aastakümnete pärast postitab sotsiaalmeediasse pilte, kus hooldekodus viibival eakal emal mähkmeid vahetatakse.

See on juba päris alandamine. Hea, et vähemalt natuke tagasi tegid.
Minu ema puhul on nii olnud, et ta pole ise midagi häbenenud. Olin pubekas, siis tihti tuli näiteks pesust ja kõndis alasti näiteks kööki midagi toimetama ja alles siis pani end riidesse ja teda ei häirinud üldse, et ma nägin. Ma pidasin seda tegelikult natuke imelikuks. Ma panen end peale pesu vannitoas riidesse ja ei käi oma laste ees alasti. Kunagi pubeka ajal kasuisa käiski lihtsalt ihualasti kodus ringi ja rääkis, et ta on oma kodus ja kavatseb end mugavalt tunda. See jäi mulle arusaamatuks ja vältisin seda pilti.
Mu ema puhul aga häirib see tugevalt, et alati kui ta tuleb meile külla või kui me lähme talle külla, on tal igakord mingi teema väiksema lapse tussu pesuga. Pidev jutt, et peseks tussu puhtaks. Nagu laps peaks alasti enamik ajast olema. Viimane kord ütlesin talle, et see on natuke veider sõna, mida pidevalt korrutada, siis kohkus natuke. Ma ei tea, et kas on mul omal kompleksid, aga ema selle alastuse teema tundub mu jaoks natuke haiglane.

veider teema mu jaoks, kuna ma pole kunagi endalt sellist asja osanud küsidagi…

palja-pepu-pilte lapsest pole, mänguasjad tulevad-lähevad, lapse vanu riideid ei ladusta, feissbuuk on idiootlik kommuunivorm, ei postita sinna mingeid seinapilte või “meie-sööme”, “meie-kakame”, “meie-issiga” tobedusi.

ei mina taha kellegi lapsepõlve ära võtta või kuulutada mingid fotod või autoks enda mälestuseks…

veider teema, krt.

Kägu kirjutas:

See palja tite piltide avalikku netti riputamine näitab, et vanem ei austa oma lapse privaatsust. Mäletan oma lapsepõlvest, et ka minu ema ei austanud minu privaatsust. Tollal polnud küll netti veel olemaski, ent siis oli muid võimalusi. Näiteks keeldus ema rannas reeglina rätikut hoidmast, kui tahtsin ümber riietuda. Kui väga palusin ja talle rätiku ise pihku surusin, siis hoidis ta paar sekundit, oodates kuni olen täpselt jõudnud märja trikoo seljast alla libistada, ning tõmbas siis kiire liigutusega rätiku mu eest ära. Kui häbenedes maha kükitasin, ennast varjat püüdes, hakkas ema mind jõuga püsti rebima, ise kõva häälega minu käitumist kommenteerides ja selle üle nalja heites. Niimoodi talitas ta nii siis, kui alles lasteaialaps olin, kui ka mu täiskasvanuks saades. Selliseid näiteid oli tegelikult väga palju, näiteks võis ta suurel juubelipeol terve lauatäie inimeste ees valjult rääkida, kuidas mina (tollal juba teismeline) kogemata kombel öösel olin voodisse pissinud. Tema jaoks oli normaalne, et oma lapsel igasugune privaatsus puudub ja tema emal olgu lubatud padrata valju häälega lapse intiimasjadest üle kogu peolaua.

Nii et minu jaoks on siin point pigem privaatsuse austamises, mitte aga kellegi lapsepõlve kaaperdamises. Kui suureks sain, siis otsustasin emale natukene tagasi teha, ning teavitasin sünnipäevalauas külalisi, kuis olin ema günekoloogi ukse taha viinud. Sa jummel, kus ema mind vaatas! Ja pärast pidu ma alles sain! Selgus, et see inimene, kes oma lähedase privaatsust millekski ei pidanud, polnud sugugi valmis olema ise see kaaperdatud privaatsusega isik.

Mõnele oma lapse paljast tagumikku avalikus netis demonstreerivale emmele võib mõjuda ehk kainestavalt kujutluspilt, kuis tema oma laps aastakümnete pärast postitab sotsiaalmeediasse pilte, kus hooldekodus viibival eakal emal mähkmeid vahetatakse.

tule taevas appi… 🙁

Ma arvan, et täiskasvanud inimene, keda tema enda titepõlve paljapepupildid häirivad ja häbenema panevad, on vähekene imelik. Aga laps või teismeline võib selliseid pilte küll pööraselt häbeneda, seega netti neid riputada pole mõistlik. Kuid titepilte ja vanuri mähkmevahetust võrrelda ei ole küll kuidagi mõistlik.

Minu ema on ka sellise suhtumisega, et lapsed on tema omad (noh nagu mänguasjad või lemmikloomad) ja kõik asjad, mis on laste omad, laienevad automaatselt talle ja kõik saavutused, mis lapsed saavutavad laienevad talle jne. Samamoodi ei saa ta aru, et lapsel on oma soovid, oma tahe ja omad meeldimised-mittemeeldimised. Et kui laps ütleb, et ma ei taha, siis tuleb teatud piirides seda soovi aktsepteerida.

Isegi siis, kui mina olen juba tükk aega täiskasvanu, kipub ta minu juuresolekul käituma minuga kui viieaastasega, kelle eest tuleb kõik otsustada ja kellega pahandada, kui laps protesti avaldab. Samuti ei anna ta näiteks minu lapsepõlve pilte minule, põhjendades seda sellega, et need on tema omad ja tema tahab neid vaadata ja oma laste lapsepõlve meenutada. Põhimõtteliselt saan sellest isegi aru aga ta ei ole nõus isegi jagama, et ma saaks ka mõne võtta. Noh tänapäeval on pildid õnneks kergesti paljundatavad.

Aga jah, selline kiiks on tal juures ja see on väga häiriv. Ta ise ei sa aru, et ta midagi valesti teeb.

Te keskendute minu meelest liiga materiaalsetele asjadele – kellele jäävad fotoalbumid või kes võivad pilte maailmaga jagada.

Minu meelest see probleem on siin natuke sügavam. Mõnede inimeste jaoks on lapse kasvatamine eelkõige osa tema elust – eluetapp lapsevanemana, selle perioodi kogemused, ise inimesena selles rollis kasvamine ja mälestused oma lastest.
Aga vaadata võiks ka teistmoodi – et see on lapse sünd siia ellu ja tema kasvamine inimeseks selles keskkonnas mille sina talle lood. Ja see on eelkõige tema elu, sina oled selles kõigest kõrvalosatäitja lapsevanemana. Küll kopsaka rolliga, aga siiski kõrvalosatäitja, sest peaosatäitja on ta ise ning tema suureks saades tulevad sinu kõrvale tema enda pere ja lapsed.

Ilmselt on nende kahe vaatenurga vahel mingi mõistlik tasakaalupunkt, aga see mõnede kägude poolt väljendatud suhtumine, et “minu laps ja osa minu elust” tundub niimoodi mõeldes natuke isekas küll.

Huh, ma mäletan, et mul oli pubekana mitmeid kirjasõpru ja kui mingil hetkel tekkisid ka vastassoost kirjasõbrad, siis ema alati kirja saabudes küsis enda meelest maru vandeseltslaslikult: “Noh, näita, mis ta kirjutab?” Ei olnudki neis kirjades midagi salajast ega varjamisväärset, aga mind nii kohutavalt häiris, et ta tungis sedasi minu privaattsooni. Ja ma ei julgenud keelduda ka, ema oli selline autoritaarne tüüp, et ehkki pealtnäha saime hästi läbi, ma tegelikult kartsin teda ja ta reaktsioone. Võin vaid ette kujutada, mismoodi ta oleks reageerinud, kui oleksin keeldunud kirju näitamast. Olen nüüd 40, aga mul siiani kihvatab, kui ta aeg-ajalt uhkusega kellelegi mainib, kui usalduslik suhe meil temaga on ja kuidas ma temaga alati kõike jagasin.