Palun nippe, kuidas toime tulla tundliku ja kergelt närvi mineva lapsega? 11-aastane poiss, tundlik, hakkab pea iga asja peale nutma. On trotslik ja kui asjad ei lähe temale soovitud suunas, siis võib kaasneda ropendamine ja asjade lõhkumine. Hiljem, kui räägime, siis kahetseb ja tunnistab, et käitus halvasti.
Väga raske on ise rahulikuks jääda selles olukorras. Tahaksin mingeid muutusi.
Loe ülitundlikkuse kohta. Üks raamat on “Ülitundlik laps” ja poiste kohta on veel “Tugev, tundlik poiss” (vist oli nii). Saad päris palju tuge, kuidas poissi toetada ja aidaa tal tundlikkust pigem enda kasuks kasutada. Edu!
Minu poeg on sama vana ja suures plaanis samasugune. Tänud raamatusoovituse eest. Meie alustame psühholoogil käimist, koolipsühholoogi juures on ka juba käinud. ATH osas uuriti, kuid ei leidnud kinnitust. Minu lapsel kaasnevad veel söömishäired (väga väheseid asju sööb) ja muidugi koguaeg tahab olla telefonis või tahvlis, õnneks Xbox enam ei huvita.
Vanus on ka selline. Minu seni täiesti tuim, ükskõikne ja tugeva närviga 11-aastane tüdruk juba aasta jagu ärritub kergesti, hakkab karjuma ja nutma. Hormoonid, mis teha.
Palun nippe, kuidas toime tulla tundliku ja kergelt närvi mineva lapsega? 11-aastane poiss, tundlik, hakkab pea iga asja peale nutma. On trotslik ja kui asjad ei lähe temale soovitud suunas, siis võib kaasneda ropendamine ja asjade lõhkumine. Hiljem, kui räägime, siis kahetseb ja tunnistab, et käitus halvasti.
Väga raske on ise rahulikuks jääda selles olukorras. Tahaksin mingeid muutusi.
Vanemal on raske rahulikuks jääda? Ahoi! See ju ongi probleem. Sina pead rahulikkust säilitama IGAL JUHUL. Nõuad lapselt, ise ei suuda. Nii et kõigepealt otsi endale abi, siis jäädes rahulikuks suudad ka last aidata. Ja õpib tajuma, kuidas sinu käitumine teisetele mõjub. Mis siis kui lapse käitumine on tegelikult põhjendatud, ta veel ei oska sellise käitumisega hakkama saada. Laps ei hakka iga asja peale nutma, kui ta koguaeg ei saa haiget.
Väga tihti on sellistel puhkudel tegu õpitud ja harjumusliku käitumisega. Vanemad vaatavad abitult pealt ja leiavad mis tahes põhjendusi asja õigustamiseks, a´la hormoonid ja tundlik närvisüsteem. Ülitundlikkus ongi ülitundlikkus, mis väljendub erutuvuses, aga ka tähelepanelikkuses, hoolivuses jms. Ropendamine ja asjade loopimine on hoopis teine teema. Niisama oma lapsele erivajadust külge pookida pole mõtet. Tulebki selgitada, et meie kodus ei loobita asju ja ei karjuta, ja nii ongi.
Manipuleerib lihtsalt. Kui sa kuidagi premeerid ka veel seda käitumist siis lasebki pisarad valla. Järgmine kord käse lihtsalt ära lõpetada, vaata, mis nägu selle peale teeb.
Algul nutab ja on härdameelne, seejärel ropendab ja lõhub asju? Need kaks iseloomujoont ei käi kokku. Asju lõhkuda ja ropendada loomulikult ei lubaks, keelata tuleb. Veel pole hilja piire paika saada.
On selline raamat, “Oskuste õpe”. Seal on toodud juhtnöörid, kuidas uut oskust õpeada ja kinnistada.
Uut oskust peab palju kordi harjutama, et see asenduks vana käitumismustriga.
Enesekontrolli saab ja peabki lapsele õpetama.
Võid ka guugeldada eneseregulatsiooni õpetamist. Inglise keeles self regulation skills, vmt
oh olge mureta- see on tavaline tänapäeval- kõik need xboxi mängud ja telefonis passimine, ma püüan oma 9 aastast vedada sellest katkust eemale, kino, jalutamine, trennid, muud tegevused kodust eemal ja sellel ajal on väga rahulik olla
eriti hulluks läheb kui Fortnite mängitakse 🙁
Samas siin, poiss saab kohe 12. Muidu väga rahulik laps, lausa flegma. Nüüd hakkab pubekaiga pihta ja iga asja peale pistab kisama, ärritub. Ütlen rahulikult – et rahu, ei ole vaja karjuda, siis tõmbab tagasi.
Mida isad arvavad? Kas laps käitub isaga ka halvasti või on viha suunatud ainult ühe vanema pihta?
Tundub, et isaga on ka probleemid, isaga koos ei ela juba 3 aastat.
Aitah raamatusoovituste eest, võtan käsile
Soovitan Perekeskuses SinaMina nõustamist. Last sinna kaasa ei võeta. Lähed üksi või lapse isaga. Räägid end tühjaks, otsite koos nõustajaga lahendusi.
Pakuvad ka tasuta e-nõustamimist: http://www.sinamina.ee/e-noustamine Soovitan siiski aeg broneerida ja vastuvõtule minna.
Edu, küll kõik saab korda.
.
Enamikel lastel on tähelepanuhäired täna, see ei pea kohe mingi diagnoosiga olema, lihtsalt ongi. Nendega kontakti saavutamiseks on vaja rohkem kui “kuula ma räägin, ära tee!”.
Mul samasugune tütar, iga asja peale karjub ja paugutab uksi. Aga tal ongi sünnist saati selline iseloom, et vähe pole 🙂
Ülitundlik. Kuidagi tunnetan seost ikkagi ekraanidega (Tv, Ipad, telefon. Niikui seda vähem, kohe normaalsem.
Eelkõige aitab sinu järjekindel RAHU. Ja pingem range käitumine, kui laseb emotsioonidel üle pea kasvada. Emotsioonidega ei saavuta midagi.
Kindlad reeglid, rohkelt hellust ja armastust, silma vaatamist ja kuulamist.
Vb on seaotud kuidagi ka isata kasvamaine. Minu vend jäi isata kui oli 8, talle mõjus see palju raskemalt kui mulle (olin siis 16).
PS! Hea lugeda omaenda mõtteid, teoorias olen ikka tugev küll;)
