tades, nagu ша oleksin teie äsjase väljenduse järgi «sooja peaga»
hakkama saanud mõne tembuga.»
«Kui mul oleks poeg, lihane poeg, sama kange kui teie, siis ma-
ise paluksin keisrit ta Siberisse saata.»
Siinkohal ütles ooberpolitseimeister sekka mingeid mõttetusi,
mis asjasse põrmugi ei puutunud. Kahju, et polnud kohal nooremat
Golitsõnit, — tal oleks olnud hea juhus kasutada oma kõneosavust!
Mu protestimisel ei olnud muidugi mingeid tulemusi.
Lahtin astus vürst Golitsõnile lähemale ja palus enda ärasaat-
mist edasi lükata.
«Mu naine ootab last,» ütles ta.
«Mina selles süüdi ei ole,» vastas Golitsõn.
Loom, marutõbine koer, teeb puredes tõsist nägu ja surub saba
jalgade vahele, see kohtlane aukandja aga, aristokraat, kel pealegi
oli hea inimese kuulsus… ei pidanud endale häbiks seda alatut
nalja.
…Jäime saali veel veerand tunniks; sandarmi- ja politseiohvit-
seride ägeda keelu kiuste embasime üksteist kõvasti ja jätsime
hüvasti kauaks ajaks. Enne Vjatkast tagasitulekut ei näinud ma
neist kedagi, välja arvatud Obolenski.
Meid ootas ärasõit.
Vangisolek oli meile veel senise elu jätkuks; kolkasse saatmine
katkestas selle elu.
Meie sõbralikus ringis veedetud nooruspäevad olid lõpule
jõudmas.
Pagendus kestab kindlasti mitu aastat. Kus ja kuldas me jälle
kokku saame ja kas saamegi enam kokku? …
Kahju hakkas meie senisest elust, — nii järsku ja jumalaga jät-
mata tuli meil sellest lahkuda … Ogarjovi näha polnud mul mingit
lootust. Kahel sõbral õnnestus viimastel päevadel minuga kokku
saada, kuid sellest oli mulle vähe.
Kui saaks kordki veel näha oma noorukest lohutajat, toda nais-
olendit, suruda ta kätt nagu tookord kalmistul … Tema kaudu
tahtsin hüvasti jätta minevikuga ja tervitada tulevikku…
Mõneks minutiks saime kokku 9. aprillil 1835, üks päev enne mu
ärasaatmist.
Kaua pühitsesin mälus seda päeva, see oli mu elu kaunimaid
hetki.
… Miks mälestus sellest päevast ja kõigist möödunud helgetest
tundidest tuletab mulle meelde nii palju Õudset? … Hauda, tume-
punastest roosidest pärga, kaht last, keda kättpidi talutasin, tõrvi-
kuid, hulgana kokkutulnud pagulasi, kuuvalgust, ja sooja merd
mäe all, ja võõrkeelset jutuvada, millest mu süda tahtis lõhkeda …
Möödas on kõik! *
|