Teema: Kilpnäärme operatsioon

Mul on opini veel mitu kuud. Kus haiglas sul op tulemas on?

PERHis

Tere,
ka minul oli äsja kilpnäärme operatsioon, niiet mõtlesin oma kogemust jagada.
Kilpnääre oli väga-väga suur, sellest tulenevalt oli vaja opereerida (naistel on norm maht kuni 25 ml üks sagar, mul oli 160 vasak sagar).
Kuna tegemist oli nii suure kilpnäärmega, siis arst isegi ei ennustanud, kas eemaldatakse kogu nääre või suudab ta päästa parema sagara.
Op toimus täpselt nädal tagasi, 29.11, PERHis, opereeris dr Käis.
Operatsioon ise u 2 h, mina läksin kl 12.30 opile, jalule tõusin järgmine kord öösel nii 3 ajal, voodis lebasin ja muidugi suhtlesin lähedastega jne.
Minul oli suur hirm, et kaob hääl, kuna häälenärvid on väga lähedal ja neid ei pruugi näha olla ja kui kirurg läheb korra vastu, siis närv paralüseerub ja on oht kaotada hääl. Seega minu kõige suurem hirm ärkamissaalis oli, et kas mul hääl on. Oli! Milline kergendus! Sain narkoosist õudsa peavalu ja jah, keha tösta alguses keeruline, kuna peab ju kaela tõstma. Aga õnneks on palatistes ju pultidega vooodid, võtsingi puldi voodisse ja nii oli alguses hea tõusta. Aga see oli ka paar päeva nii, edaspidi polenud enam probleeme. Mind jäeti sisse kuni esmaspäevani, kuna mul olid dreenid sees, need võeti ära pühapäeval. Esmaspäevl käis arst, kes seletas, mis tehti: osa kilpnäärmest jäeti, see peaks tootma vajalikud hormoonid. Kõik selgus aga 2-3 jooksul, kas see osa saab hakkama. Eemaldatud kilpnääre saadetakse pataloogi juurde, pahaloomulisuse välistamiseks ja et teada saada, kas opi käigus tulid kaasa ka kõrvalkilpnäärmed, mis on olulised kaltsiumi omandamisel. See selgub ka vereproovist. Ehk siis hetkel ma ei võta hormoonravimeid, olen paarkolm kuud stand-by peal. Ootan analüüside vastuseid. Haiglast tulin ära esmaspäeval ja tööle läksin teisipäeval. Olemine oli täiesti ok ja ma ei näinud vajadust kodus passida. Füüsilisest tegevusest loomulikult hoidun hetkel (sport, raske töö), aga kõik muu on ok ja lubatud. Haav on muidugi võimas, aga see pidi ajapikku pea nähtamatuks muutuma. Ausalt öeldes pole mul selle armiga ka mingeid probleeme, nagunii kannana koguaed kaelaketti, mis selle armi ära varjab. Praegu vahetan haava peal igapeävaselt haavaplaastreid, sellised suht nähtamatud.
Igatahes minul läks kõik hästi ja minu vaevused on kadunud. Mul oli enne ikka tõsine õhupuudus ja neelamisel raskus ja üldse nööris kõri.
PERHis on nii armas õdede ja hoolduspersonal, olen neile ja doktorile tõsiselt tänulik.

Läksin hommikul haiglasse sisse, järgisel hommikul koju tagasi. Öösel anti jäätükke imeda, kodus võtsin valuvaigisteid vist esimesel päeval ainult. Hääl oli kähe ning kael ja nägu veidi paistes algul kuskil paar nädalat. Kuna laps oli väike, siis polnud aega endaga väga tegeleda ega muretseda, armiplaastreid panin, aga ei tea, kas aitas. Midagi suurt ei põdenud ega põe ka praegu. Praeguseks on arm näha õrnalt kaelal, aga kannan lühemat kaelaketti ripatsiga. Tabletti võtan igapäevaselt, aga endiselt ka väga ei põe, kui võtmine vahepeal läheb meelest. 🙂 Perearst kutsub 2x aastas vereproovi andma, seni on kõik olnud korras, kuigi vahepeal muudavad doosi veidi. Tsüstid olid, aga mitte halvaloomulised. Ära muretse üle!

Edu taastumisel! 🙂 See kaela ja kukla kangus oli tõesti üks kõige ebameeldivamaid asju kogu protsessi juures.
Mul endal on praeguseks olukord selline, et kui kaelal armi poleks, siis vist isegi ei mäletaks, et pool kilpnääret puudu on. Kaebuseid ei ole ja rohtu ei pea võtma. Eemaldatud sagaralt ka midagi halba ei leitud.