Tere! Kirjutasin siia kiusamisest hiljuti ja sain palju vastuseid, suur aitäh!
Mul on küsimus ja teen uue teema. Tahan oma koolis korraldada kiusamisvastase ürituse. Palun teilt ideesid ja mõtteid, mis see üritus täpsemalt olla võiks ning kui on mingi kallim üritus, kuidas seda rahastada. Kas küsida annetusi, aga kuidas ja kus täpsemalt?
Igasugused ideed on väga väga oodatud, teie ideed on jõuluheategu.
Perekool on kiusajaid täis, see pole küll õige koht, kus kiusamisvastase kampaania ideid uurida.
See ei ole täna vôimalik. Kes seda rahastama peaks vôi kes on annetajad? Lugeda näiteks PK kommentaare vôi ka mujal! Paneb môtlema. Miks lapsed teistsugused peaks olema kui nende vanemad. Riigiisad samasugused. Tugevam jääb ellu. Iga vanem vastutab ise kahjuks oma lapse heaolu eest. Kui vastutab.
Alustada tuleb kooli juhtkonnast ja sealsest suhtumisest. Kui ikka direktor kehitab õlgu ja teatab enesekindlalt naeratades: “Meie koolis küll kiusamist ei ole!”, siis võid sina oma kampaaniatega kas või pea peal käia, kasu null.
Tugevam jääb ellu.
Seda nn tugevust on ju mitut liiki. Pigem ütleks, et just see, kes mis iganes põhjusel sattunud massipsühhoosi ohvriks ja jäänud teistele “nokkida”, on neist tugevam.
Tõsi, et kiusamise ohvril on tavaliselt mingi raskus, mis teeb ta haavatavamaks. Nt mingi kehaline või vaimne erivajadus, eriline riietumisstiil, kehvem perekondlik stardipakk ellu vms. Kuid öelda, et näe, nõrgem, kiusake pealegi! on siiski vale.
Meenutades oma kooliaega, kus klassis külvas hirmu üks neljaliikmeline kiusajate kamp, on kõik need neli praeguseks kriminaalse minevikuga, üks istub endiselt vangis ja ülejäänud kolm on lihttöölised. Seevastu nende ohvritest on saanud igati toimetulevad korralikud ühiskonnaliikmed. Seega – kes siin tegelikult tugevaks ja ühiskonnale kasulikeks osutusid?
Mida peaks see vaene direktor tegema, hakkab vanematega vôitlema, tuuleveskitega on lihtsam vôidelda.
Mida peaks see vaene direktor tegema, hakkab vanematega vôitlema, tuuleveskitega on lihtsam vôidelda.
Paraku toetab ka koolipersonal tihtipeale hoopis kiusajat ja aitab tollel ohvrist vigu otsida. Käsi laiutatakse ja ükskõikselt visatakse “ahmismeietehasaame” ikkagi siis, kui puudub tegelik tahtmine kiusamisele piiri panna.
Päris nii see ei ole. Mida te siis siin Pk kiusajatega teha saaksite? Midagi. Nii ka koolis. See kiusamine ei ole vôitlus lastega vaid nende vanematega. Midagi teha ei ole. Laste heaolu eest vastutavad vanemad.
Päris nii see ei ole. Mida te siis siin Pk kiusajatega teha saaksite? Midagi. Nii ka koolis. See kiusamine ei ole vôitlus lastega vaid nende vanematega. Midagi teha ei ole. Laste heaolu eest vastutavad vanemad.
Perekoolis käimine on ju vabatahtlik ja valdav enamus siin on (loodetavasti) täiskasvanud. Seevastu koolis käivad lapsed. Lapsevanemad annavad oma lapsed õppetundide ajaks kooli õppinud personali hoole alla. Seega peaks õppetöö ajal vastutama kooli töötajad laste turvalisuse eest. Lapsevanemaid ju klassi oma last turvama kahjuks ei lubata.
Lapsevanemad võiks enne lapse kooli kaela lükkamist tegeleda koduse kasvatuse ja hea isikliku eeskuju näitamisega. Siis on kergem probleemidega tegeleda.
Päris nii see ei ole. Mida te siis siin Pk kiusajatega teha saaksite? Midagi. Nii ka koolis. See kiusamine ei ole vôitlus lastega vaid nende vanematega. Midagi teha ei ole. Laste heaolu eest vastutavad vanemad.
Perekoolis käimine on ju vabatahtlik ja valdav enamus siin on (loodetavasti) täiskasvanud. Seevastu koolis käivad lapsed. Lapsevanemad annavad oma lapsed õppetundide ajaks kooli õppinud personali hoole alla. Seega peaks õppetöö ajal vastutama kooli töötajad laste turvalisuse eest. Lapsevanemaid ju klassi oma last turvama kahjuks ei lubata.
Kool on ôppeasutus, mitte kasvatusasutus. Oma last pead ikka ise kasvatama.
Kool on ôppeasutus, mitte kasvatusasutus. Oma last pead ikka ise kasvatama.
Koolis lõi üks mitu aastat vanem poiss mu tütrel pea katki, õpetaja vaatas naeratades pealt. Mismoodi ma oma last nüüd sinu meelest kasvatama peaksin, kas annan väikesele tüdrukule enesekaitseks relva kooli kaasa või?
Kool on ôppeasutus, mitte kasvatusasutus. Oma last pead ikka ise kasvatama.
Koolis lõi üks mitu aastat vanem poiss mu tütrel pea katki, õpetaja vaatas naeratades pealt. Mismoodi ma oma last nüüd sinu meelest kasvatama peaksin, kas annan väikesele tüdrukule enesekaitseks relva kooli kaasa või?
Jah sul on ôigus, aga oma kasvatustööga oli hätta jäänud selle poisi vanemad, aga ilmselgelt oli neil ôigustus olemas, miks ta sinu tütre pea jatki lôi. Arvatavasti kutsus ôpetaja kiirabi ja sina tegid avalduse politseisse. Koolil polnud tôesti juhtunuga suurt midagi teha. Kui siis mida? Koolist välja visata ei saa ju alaealist. Kool ei ole ei kasvatus- ega karistusasutus. Kool on ôppeasutus. Aga mul tôesti ei ole kogemust, ônneks, munitsipaal suurte koolidega, kus on koos väga kirju seltskond. Ma oma lastega vältisin munitsipaalkooli ja sellega ka sealseid probleeme.
Teemaalgataja, mina arvan, et tervele koolile mingit ühesugust üritust korraldada ei ole mõtet – tähendab, sellises koolis, kus on koos kõik kooliastmed ja võibolla gümnaasiumiosa ka. Minu lapse kool on ühinenud kiva programmiga ja neil on väikestele mingid spetsiaalsed mängulised õppematerjalid (suurte asju ma esialgu ei tea). Näiteks põhikooli lõpuklassidele ja gümnaasiumile võiks korraldada mingi kiusamisteemalise filmi ühisvaatamise ja pärast arutelu. Või siis avaliku väitlusvõistluse teemal “Kiusamise ettekäänded ja põhjused” vmt. Aga esimesele ja ehk ka teisele kooliastmele tuleks pigem korraldada mingeid mänge.
Kool on ôppeasutus, mitte kasvatusasutus. Oma last pead ikka ise kasvatama.
Koolis lõi üks mitu aastat vanem poiss mu tütrel pea katki, õpetaja vaatas naeratades pealt. Mismoodi ma oma last nüüd sinu meelest kasvatama peaksin, kas annan väikesele tüdrukule enesekaitseks relva kooli kaasa või?
Jah sul on ôigus, aga oma kasvatustööga oli hätta jäänud selle poisi vanemad, aga ilmselgelt oli neil ôigustus olemas, miks ta sinu tütre pea jatki lôi. Arvatavasti kutsus ôpetaja kiirabi ja sina tegid avalduse politseisse. Koolil polnud tôesti juhtunuga suurt midagi teha. Kui siis mida? Koolist välja visata ei saa ju alaealist. Kool ei ole ei kasvatus- ega karistusasutus. Kool on ôppeasutus. Aga mul tôesti ei ole kogemust, ônneks, munitsipaal suurte koolidega, kus on koos väga kirju seltskond. Ma oma lastega vältisin munitsipaalkooli ja sellega ka sealseid probleeme.
Tore lugeda ka teistsugust oletust, aga paraku on just see kool, kus minu laps käib, paistnud eriliselt silma sellega, et nemad ise tahavad kangesti olla kõike muud kui lihtsalt õppeasutus. Ehk siis, kiputakse sekkuma pereellu kohati liigagi palju. Näiteks kukkus klassijuhataja lapsevanemate koosolekul dikteerima, mismoodi vanemad tohivad/peavad oma lapsega kodus rääkima. Kusjuures ei, jutt polnud mingist ropendamisest vms! Vaid too õpetaja dikteeris nt, et lapsele ei tohtivat kodus öelda “okei” – et see olla anglitsism, te, vanemad, peate selle asemel ütlema “hüva”. Samuti dikteeritakse selle kooli poolt mitmeid muidki seiku, mis vanemate hinnangul ei peaks olema üldse kooli asi. Ning samuti on õpetaja võtnud endale vabaduse viia lapsi koolipsühholoogi vastuvõtule ilma vanemaid teavitamata ja kogunisti lapselt endalt selleks nõusolekut küsimata. Ning päris mitu korda on juhtunud, et õpetaja viib sedasi ilma teavitamise ja nõusolekuta koolipsühholoogi vastuvõtule just need lapsed, kelle vanemad on nt lastevanemate koosolekul võtnud sõna teemadel, mis pedagoogile ei meeldi.
Ning teisalt jällegi jäetakse sageli ebaproportsionaalselt suur osa õppematerjalist kodus vanematele. Lapsevanemad istuvad tihti enamuse õhtuid oma lapsega koos õppides. Laps on spetsialistide hinnangul täiesti terve ja normaalse arenguga, seega pole viga alati lapses. Ometi võiks ju kool olla ikkagi õppeasutus, mitte aga nii, et poole tööd teeb ära lapsevanem õhtul kodus. Seega – teooria on sul küll ilus, kuid päriselus kipuvad asjad olema vastupidi.
Kool on ôppeasutus, mitte kasvatusasutus. Oma last pead ikka ise kasvatama.
Koolis lõi üks mitu aastat vanem poiss mu tütrel pea katki, õpetaja vaatas naeratades pealt. Mismoodi ma oma last nüüd sinu meelest kasvatama peaksin, kas annan väikesele tüdrukule enesekaitseks relva kooli kaasa või?
Jah sul on ôigus, aga oma kasvatustööga oli hätta jäänud selle poisi vanemad, aga ilmselgelt oli neil ôigustus olemas, miks ta sinu tütre pea jatki lôi. Arvatavasti kutsus ôpetaja kiirabi ja sina tegid avalduse politseisse. Koolil polnud tôesti juhtunuga suurt midagi teha. Kui siis mida? Koolist välja visata ei saa ju alaealist. Kool ei ole ei kasvatus- ega karistusasutus. Kool on ôppeasutus. Aga mul tôesti ei ole kogemust, ônneks, munitsipaal suurte koolidega, kus on koos väga kirju seltskond. Ma oma lastega vältisin munitsipaalkooli ja sellega ka sealseid probleeme.
Tore lugeda ka teistsugust oletust, aga paraku on just see kool, kus minu laps käib, paistnud eriliselt silma sellega, et nemad ise tahavad kangesti olla kõike muud kui lihtsalt õppeasutus. Ehk siis, kiputakse sekkuma pereellu kohati liigagi palju. Näiteks kukkus klassijuhataja lapsevanemate koosolekul dikteerima, mismoodi vanemad tohivad/peavad oma lapsega kodus rääkima. Kusjuures ei, jutt polnud mingist ropendamisest vms! Vaid too õpetaja dikteeris nt, et lapsele ei tohtivat kodus öelda “okei” – et see olla anglitsism, te, vanemad, peate selle asemel ütlema “hüva”. Samuti dikteeritakse selle kooli poolt mitmeid muidki seiku, mis vanemate hinnangul ei peaks olema üldse kooli asi. Ning samuti on õpetaja võtnud endale vabaduse viia lapsi koolipsühholoogi vastuvõtule ilma vanemaid teavitamata ja kogunisti lapselt endalt selleks nõusolekut küsimata. Ning päris mitu korda on juhtunud, et õpetaja viib sedasi ilma teavitamise ja nõusolekuta koolipsühholoogi vastuvõtule just need lapsed, kelle vanemad on nt lastevanemate koosolekul võtnud sõna teemadel, mis pedagoogile ei meeldi.
Ning teisalt jällegi jäetakse sageli ebaproportsionaalselt suur osa õppematerjalist kodus vanematele. Lapsevanemad istuvad tihti enamuse õhtuid oma lapsega koos õppides. Laps on spetsialistide hinnangul täiesti terve ja normaalse arenguga, seega pole viga alati lapses. Ometi võiks ju kool olla ikkagi õppeasutus, mitte aga nii, et poole tööd teeb ära lapsevanem õhtul kodus. Seega – teooria on sul küll ilus, kuid päriselus kipuvad asjad olema vastupidi.
Katsu ôpetajatega koostööd teha, ära ainult süüdista teisi.
Mis peaks olema ürituse eesmärk? Kui see on muuta inimesed hoolivamaks ja märkavamaks, siis võiks kutsuda kellegi esinema, kes räägib sellistest teemadest. Esineja eest maksab kool, kui huvi on piisav ja koolijuht peab ka teemat vajalikuks. Kui eesmärk on tekitada kambavaimu ja kaasata tegevustesse ka kõrvalejäetud, siis võiks ürituseks olla mingid meeskondlikud mängud ja ettevõtetelt võid küsida tooteid auhindade jaoks.
Teemaalgataja läheneb asjale täiesti vale nurga alt. Lohetapmisega tuleb alustada peade raiumisest mitte varbaküünte kärpimisest. Soovitan vaadata riigikogu viimaseid infotunde, natuke mõelda kust selline käitumine tuleb ja siis on võimalik ehk ka kuidagi edasi minna.
Katsu ôpetajatega koostööd teha, ära ainult süüdista teisi.
Vaata, koostööks on siiski vaja kaht osapoolt. Ja kui õpetaja poolt koostööd ei ole ega tule, siis kodu ühepoolsest pingutusest kasu pole. Lapsevanem, kes üritab koosolekul rääkida, et liiga palju õppetööd jäetakse vanemate õlule, satub automaatselt “ebameeldiva” vanema rolli mõne õpetaja jaoks, järgneb rünnak ja ei mingit probleemi lahenemist.
Katsu ôpetajatega koostööd teha, ära ainult süüdista teisi.
Vaata, koostööks on siiski vaja kaht osapoolt. Ja kui õpetaja poolt koostööd ei ole ega tule, siis kodu ühepoolsest pingutusest kasu pole. Lapsevanem, kes üritab koosolekul rääkida, et liiga palju õppetööd jäetakse vanemate õlule, satub automaatselt “ebameeldiva” vanema rolli mõne õpetaja jaoks, järgneb rünnak ja ei mingit probleemi lahenemist.
Vaesed õpetajad,sellepärast nad lahkuvadki.
samuti on õpetaja võtnud endale vabaduse viia lapsi koolipsühholoogi vastuvõtule ilma vanemaid teavitamata ja kogunisti lapselt endalt selleks nõusolekut küsimata. Ning päris mitu korda on juhtunud, et õpetaja viib sedasi ilma teavitamise ja nõusolekuta koolipsühholoogi vastuvõtule just need lapsed, kelle vanemad on nt lastevanemate koosolekul võtnud sõna teemadel, mis pedagoogile ei meeldi.
Ning teisalt jällegi jäetakse sageli ebaproportsionaalselt suur osa õppematerjalist kodus vanematele. Lapsevanemad istuvad tihti enamuse õhtuid oma lapsega koos õppides. Laps on spetsialistide hinnangul täiesti terve ja normaalse arenguga, seega pole viga alati lapses. Ometi võiks ju kool olla ikkagi õppeasutus, mitte aga nii, et poole tööd teeb ära lapsevanem õhtul kodus.
Täpselt sama on minu kogemus oma lapse kooliga.
Kas Te olete kuskilt maa koolis käivate lastevanemad? Ôpetajad muudkui kiusavad, suunavad lapsed ôppima ja ennekuulmatud kodutööd mida ema ka ei môista lahendada.
Kool on ôppeasutus, mitte kasvatusasutus. Oma last pead ikka ise kasvatama.
Koolis lõi üks mitu aastat vanem poiss mu tütrel pea katki, õpetaja vaatas naeratades pealt. Mismoodi ma oma last nüüd sinu meelest kasvatama peaksin, kas annan väikesele tüdrukule enesekaitseks relva kooli kaasa või?
Jah sul on ôigus, aga oma kasvatustööga oli hätta jäänud selle poisi vanemad, aga ilmselgelt oli neil ôigustus olemas, miks ta sinu tütre pea jatki lôi. Arvatavasti kutsus ôpetaja kiirabi ja sina tegid avalduse politseisse. Koolil polnud tôesti juhtunuga suurt midagi teha. Kui siis mida? Koolist välja visata ei saa ju alaealist. Kool ei ole ei kasvatus- ega karistusasutus. Kool on ôppeasutus. Aga mul tôesti ei ole kogemust, ônneks, munitsipaal suurte koolidega, kus on koos väga kirju seltskond. Ma oma lastega vältisin munitsipaalkooli ja sellega ka sealseid probleeme.
Tore lugeda ka teistsugust oletust, aga paraku on just see kool, kus minu laps käib, paistnud eriliselt silma sellega, et nemad ise tahavad kangesti olla kõike muud kui lihtsalt õppeasutus. Ehk siis, kiputakse sekkuma pereellu kohati liigagi palju. Näiteks kukkus klassijuhataja lapsevanemate koosolekul dikteerima, mismoodi vanemad tohivad/peavad oma lapsega kodus rääkima. Kusjuures ei, jutt polnud mingist ropendamisest vms! Vaid too õpetaja dikteeris nt, et lapsele ei tohtivat kodus öelda “okei” – et see olla anglitsism, te, vanemad, peate selle asemel ütlema “hüva”. Samuti dikteeritakse selle kooli poolt mitmeid muidki seiku, mis vanemate hinnangul ei peaks olema üldse kooli asi. Ning samuti on õpetaja võtnud endale vabaduse viia lapsi koolipsühholoogi vastuvõtule ilma vanemaid teavitamata ja kogunisti lapselt endalt selleks nõusolekut küsimata. Ning päris mitu korda on juhtunud, et õpetaja viib sedasi ilma teavitamise ja nõusolekuta koolipsühholoogi vastuvõtule just need lapsed, kelle vanemad on nt lastevanemate koosolekul võtnud sõna teemadel, mis pedagoogile ei meeldi.
Ning teisalt jällegi jäetakse sageli ebaproportsionaalselt suur osa õppematerjalist kodus vanematele. Lapsevanemad istuvad tihti enamuse õhtuid oma lapsega koos õppides. Laps on spetsialistide hinnangul täiesti terve ja normaalse arenguga, seega pole viga alati lapses. Ometi võiks ju kool olla ikkagi õppeasutus, mitte aga nii, et poole tööd teeb ära lapsevanem õhtul kodus. Seega – teooria on sul küll ilus, kuid päriselus kipuvad asjad olema vastupidi.
Õppematerjal jäetakse lapsele, mille laps õpib ära pärast kooli. Mis koolis lastevanematel kästakse õhtuti õppida?
Õppematerjal jäetakse lapsele, mille laps õpib ära pärast kooli. Mis koolis lastevanematel kästakse õhtuti õppida?
Mis mõttes “kästakse”? Ülesandeid antakse mitte harjutuse numbrite, vaid lehekülgede kaupa (“Lahenda ära kõik ülesanded lehekülgedelt 87-113!”). Ja kui laps ei oska ega jaksa, siis ongi lapsevanemad sunnitud õhtuti lapsega koos õppima. Sest muidu saab laps kahe. Nii mõnigi kord on laps kinnitanud, et õpetaja polevat tunnis sellest või tollest asjast sõnagi rääkinud – seega tuleb lapsevanemal õhtul kiiresti õpik pihku võtta ja kõigepealt endale materjal selgeks teha, et siis ka last õpetada. See on elu.
Kas need ülesanded anti vanematele lahendada? Mulle ôpetaja ônneks ei saada ôhtuks ülesandeid, ma ka oma tööd ôpetajale ei saada. Proovi ka nii. Ära sa oma ülesandeid päevaseks ajaks ôpetajale saada, siis on ka lootust et ôpetaja sinu ôhtuid ei organiseeri.
Kas need ülesanded anti vanematele lahendada? Mulle ôpetaja ônneks ei saada ôhtuks ülesandeid, ma ka oma tööd ôpetajale ei saada. Proovi ka nii. Ära sa oma ülesandeid päevaseks ajaks ôpetajale saada, siis on ka lootust et ôpetaja sinu ôhtuid ei organiseeri.
Nii segast kirja pole ammu lugenud. Mis ülesandeid mina päevaseks ajaks õpetajale su meelest siis saadan, äkki täpsustad?
Last tuleb õpetada, koolikohustus on seaduses kirjas. Ja kui õpetaja jätab oma töö tegemata, ehk pole päeval lapsele tunnis ainet lahti seletanud, siis on ju selge, et selle töö peab ära tegema lapsevanem.
Kui võtta seda asja nii, et kiusu nime all toimub tegelikult palju igasuguseid vägivallavorme. Kius on see, mis on korduv, mis ei ole ühekordne tegu. Suunatud kindla inimese vastu. Kui võtta nii, et selline asi toimub jõupositsioonil(koolikius on ka seda, sest kunagi ei kiusa kõige nõrgem ja väiksem üksi kõige tugevamate kampa, kõik on vastupidi) ja olgu see siis, kas koolis, tänaval, noorte vahel õues või kellgi kodus, töö juures või ühe perekonna sisene mehe ja naise vahel vms. Igal juhul on soovitus üks. Korja fakte ja tõendeid. Pärast anna üles. Tee kasvõi pretsedent. Vat selle jaoks oleks vaja raha ja närvi ja pealehakkamist, et keegi seda teeks. Muidu ei saagi nende sadistidega hakkama.
Perekool on kiusajaid täis, see pole küll õige koht, kus kiusamisvastase kampaania ideid uurida.
Uurida ikka võib, iga asi loeb, ka hea sõna lihtsalt. Kuid siin on tõesti palju kisuajaid ja neid, kes kiusamist õigustavad, seda pisendavad ja vägivalda kogenud inimesi edasi materdavad. Olen siin ikka lugemas käinud, palju loen terviseteemat ja tööelu asju. Isegi terviseteemas leidub neid, kes solvavad ja halvustavad ja ilguvad inimeste kallal. Uskumatu, kui palju täiskasvanud inimeste seas on neid, kes võõraid nii kohtlevad. Pakusteemadest ei räägigi. Vägivallast ei tohi rääkida. Naiste varjupaiga hüüdlause oli vahepeal – mina murran vaikuse…Kuigi on palju neid, isegi naisi, kes tahaksid seda ära keelata. Ikka veel, tänapäeval, lükkad probleemid kappi nagu nõuka ajal, inimene sisse ja uks kinni.
Kas need ülesanded anti vanematele lahendada? Mulle ôpetaja ônneks ei saada ôhtuks ülesandeid, ma ka oma tööd ôpetajale ei saada. Proovi ka nii. Ära sa oma ülesandeid päevaseks ajaks ôpetajale saada, siis on ka lootust et ôpetaja sinu ôhtuid ei organiseeri.
Nii segast kirja pole ammu lugenud. Mis ülesandeid mina päevaseks ajaks õpetajale su meelest siis saadan, äkki täpsustad?
Last tuleb õpetada, koolikohustus on seaduses kirjas. Ja kui õpetaja jätab oma töö tegemata, ehk pole päeval lapsele tunnis ainet lahti seletanud, siis on ju selge, et selle töö peab ära tegema lapsevanem.
Absoluutselt. Ja kui lapsele pole antud mõistust, siis õprtadki ise või otsid eraõpetaja.
Õppematerjal jäetakse lapsele, mille laps õpib ära pärast kooli. Mis koolis lastevanematel kästakse õhtuti õppida?
Mis mõttes “kästakse”? Ülesandeid antakse mitte harjutuse numbrite, vaid lehekülgede kaupa (“Lahenda ära kõik ülesanded lehekülgedelt 87-113!”). Ja kui laps ei oska ega jaksa, siis ongi lapsevanemad sunnitud õhtuti lapsega koos õppima. Sest muidu saab laps kahe. Nii mõnigi kord on laps kinnitanud, et õpetaja polevat tunnis sellest või tollest asjast sõnagi rääkinud – seega tuleb lapsevanemal õhtul kiiresti õpik pihku võtta ja kõigepealt endale materjal selgeks teha, et siis ka last õpetada. See on elu.
Endale materjal srlgeks teha? Eeldan, et sul on rohkem haridust, kui su lapsel. Seega peaks see materjal sul juba kooliajal läbitud olema.
