Teema: Kiuslik 6 aastane

Järelikult sa ei oska keelata. Keelata ei saa leebel häälekesel oi ninnunännu ära kiusaaa, see on nii pahaaa. Tuleb olla karm ja kehtestav, et oleks viimane kord. Pane end maksma.

Alustask sellest, kas kiusab ainult kodus õdesid/vendi või ka kodust väljas teisi lapsi? Kas kodust väljas saab õdede-vendadega hästi läbi?

Mul on üks lastest sünnist saadik oma vanema õe suhtes kiuslik, meeletult kade nii mänguasjade kui ka armukade minu jagamise suhtes. aga kodust väljas, nt lasteaias kõik imetlevad, et küll on armsad õde-venda, nii hoiavad üksteist ja noorem on ka vanemal ikka väga kinni, näha, et tunneb end tema seltsis turvaliselt jne. Kodus me muidugi ka tegelema asjaga, et kogu seda armukadedust vähem oleks ja kodus normaalne õhkkond, aga vähemalt tean, et probleem ei ole suurem, st et ei olegi loomupäraselt kiuslik laps (kuigi armukade tüüp ilmselt jääb temast, seda muuta ei saa, saba ainutl õpetad atunnetega toime tulema).

Nagu ka eelmine kirjutas , mõtle läbi, mis on viimasel ajal muutunud. See võib olla väike asi – nt keegi käib koguaeg pinda tähtede õppimisega. Keegi pereringis, suguvõsas, lasteaias, muudkui räägib juttu “varsti lähed kooli ja siis pead /suureks saama/üksi hakkama saama/mida iganes/”. See võib olla nii väike asi nagu ise pepu pühkima hakkamine, mida ta vastumeelselt teeb ja samal ajal nt noorem õde/vend ei pea ise põhkima. Aga võib olla ka mõni uus laps rühmas, kes teda mingil kujul häirib (mitte, et uus laps agressiivne tingimata, aga vabalt nt uus laps on mingid sõprussuhted sassi ajanud, kes varem oli tema sõber, on nüüd uue sõber, uuel on ägedamad mänguasjad, või tahab ise uue sõber olla, aga ei õnnestu – need lihtsalt huupi mõtted, mis kõik käitumist mõjutavad)

Küsides “miks sa seda teed”, ei sa asa lapselt muidugi vastust, sest ega tema isegi ei näe ühel ja teisel asjal sellist seost. Pead lihtsalt üritama lapsega rohkem vestelda ja niimoodi vestluste käigus märgata, kas on midagi, mis lapsele eriliselt muret teeb.

#3259203:

Muutunud on sügisest ainult see, et käib nüüd eelkoolis ja eks seda koolijuttu on igalt poolt ka palju, st uuritakse, kas ta on kooliks valmis, tahab juba kooli..

Kiusamine ei toimu ainult kodus, kiusab ka lasteaias teisi lapsi, keegi mängib millegagi, võtab ära ja ütleb, ‘võta kui kätte saad’ ja ise hoiab siis nii kõrgel kui võimalik(laps rühma pikim) või uhkustab siis, näed, ‘mina oskan teha seda või toda, sina ei oska, sa oled titt’. Kodune kiusamine on üsna sarnane, vahest käib ja torgib näpuga, kuni vend nutma hakkab, tihti võtab asju käest ja tagasi ei anna enne kui kisa lahti, samamoodi peidab kodus asju, nii kui teises toas käid, võtab salaja midagi, mida teine just kasutada tahab, peidab ära ja siis ütleb, et tema ei ole võtnud. Hea on, kui selleks on telefon või telekapult, aga peidab ka hommikusel kiirel ajal (auto)võtmeid, mehel kappi kokku pannes trelliotsikuid jm. Ranget häält võib sellepeale tõsta ja siis seletada rahulikult miks nii ei ole hea käituda, aga jutt jookseb lihtsalt mööda. Ei aita enam ka, kui teda asjadesse kaasata, kasvõi kapi kokkupanekul mees kutsus, et tule mulle abiliseks, hea meelega tuleb ja siis aitamise asemel kiusab. Põhilised laused on iga päev ‘ma ei anna sulle’, ‘sa ei oska’, ‘sina ei saa kätte’. Ta ajabki oma kiusuga emotsiooni taga, kohe kui sellest tekib nutt-kisa või kõva häälega riidlemine, siis lõpetab ja kui olukord jälle stabiilne, hakkab uus kiusamine.

Ma arvan, et ikkagi ollakse lapsega liiga leebe. Lubatakse puutuda täiskasvanute asju, autovõtmete, telekapultide ja mutrite-poltidega pole ühel kuueaastasel mitte midagi teha. Tulebki selgeks teha, mis on emme-issi ja mis tema asjad ja mitte lasta näppida ning peita. Kui ikka jutust aru ei saa, muretsed koju mingi lukustatava karbi kus sees need käivad ja lõpeb see mäng ära. Võtme hoiad kasvõi enda kaelas. Kiusamise osas, kui kiusab väiksemat venda, kohe keelad. Mitte ei lase tükk aega torkida ja siis alles röögatad. Kui kiusab lasteaias, kohe hüved ära ja seletad miks. Lapsele tulebki selles vanuses juba öelda, et see ei sobi ja lõpetagu. Vaikse häälega, laskud lapse tasemele, vaatad talle silma ja ütled. Kohe ütled ka seda, millist käitumist talt ootad.

Aga kui vana see noorem laps on?

kas võib olla, et laps peegeldab teie käitumist noorema lapsega, ainutl et natuke liialdatud versioonis? Miks seda mainin, kuna mu enda 5a tütar on hakanud oma 3a vennale ütlema, kui viimane röökides jonnib, näiteks “Ma ei kuule enam oma mõtteid ka”, on saatnud paar korda juba venda nurka jne 😮

Et võibolla te ei pane tähele, kui näiteks noroemale laspele pideval tkeelate midagi, peidategi näiteks telekapuldi noorema eest ära, et ta jama ei korraldaks, ja siis vanem laps arvab, et nii peabki. Mingid väikesed mängud, mis teie arvates on normaalne mängida väikelapsega, aga kui laps mängib lasteaiakaaslastega seda, sisi ei ole enam ok (asjade kõrgel hoidmine, kui laps siis vanema jalge juures hüpates üritab seda kätte saada, 2aastasele ehk lõbus mäng).

titeks nimetamine no siin tuleb ka mõelda, kas olete ise teda või väiksemat mingis olukorras nii nimetanud. Tohutult palju lapsevanemaid ütlevad nii just sellistele koolieelikutele “ära ole titt” – vabalt nt lasteaias hommikul kuulnud mõnelt teiselt vanemalt, kui laps jonnib, et ei saa oma kummikuid jalast vmt. Aga ka õpetajatelt (sh eelkoolis) võib see väga kergelt üle huulte lipsata stiilis “sa ei ole ju mingi titt enam”, lootes niimoodi motiveerida. Ka eelkoolis uued sõbrad ilmselt.

Ega muud ei olegi, kui tuleb tegeleda. Kui leebelt käitumine ei aita, siis karmimad reeglid – ja reageerima peab kohe, mitte 10 korda keelama. Ega tegelikult on nii, et need lapsed, kes kiiresti alluvad leebetele kasvatusvõtetele, need ilmselt nagunii loobuksid ajaga ise oma ebasoovitavast käitumisest, olleski malbemad ja introvertsemad tüübid. Lapsevanem peab oma last tundma ja kasvatusmeetodit konkreetse lapse järgi valima, mitte aga õpiku järgi. Meie peres ka enamuse juhtudes leebed meetodid ei toimi, tuleb näidata reaalseid tagajärgi (nt rahunemistool, nurk, kaka-jutud wc-s, mitte-kaasamine, kui sõna ei kuula jne)