Ei oskagi õieti alustada…
Poeg on 9.klassis. Pole ta mingi superõpilane kunagi olnud, pea on hea, aga laiskus ja asjade edasilükkamine on oma töö teinud. Tulemuseks see, et trimestri hinnetes on kahed, puudulik ähvardab ka paaris aines aastahindena, sealhulgas eksamiaines matemaatikas. Poiss pakkus ise välja variandi, et jääks klassi kordama. Valget tunnistust ei taha ju ja isegi kui õnnestuks õige paber kätte saada, teadmisi ikka poleks. No nii ta on ja põhimõtteliselt olen ma temaga nõus. Nüüd sai siis koolis asjast räägitud. Kool ei ole nõus, eeldades, et see asja ei muuda. Nad on ennem nõus panema poisile sobiga aastahinded positiivsed, et mitte kordama jätta. Kui me seda ikkagi tahaks, soovitati minna teise kooli. Seda ei tahaks eriti. Mis siis teha? Leppida ääretult nõrkade kolmedega, millel pole mitte mingit põhja? Vahetada kooli? Aga miks peaks teine kool tahtma nõrka õpilast klassi kordama?
Poiss on hetkel aru saanud, et lorutamisega on liiale mindud, aga aega on liiga vähe. Eraõpetajat võtta pole võimalik.
Teema: Klassi kordama jääda või mitte?
Koolil on ju õigus. Kordama jätmisel mingit mõtet ei näe, las läheb kutsekooli ja õpib eriala, millega tööd leiab. Mida see lisa -aasta annaks, professorit temast ju ei saa. Ülikooli mineja ilmselt ka ei ole. Seega las lõpetab ikka nüüd.
Kordama jätta saab tegelikult alles siis, kui ta on teinud eksamid, järeleksamid, suvetööd ainetes, kus aastahinneteks on kahed ja siis on ikkagi veel rohkem kui 2 puudulikku. Kuni kahe puudulikuga lõpetatakse põhikool ja lapsevanema soovi alusel istuma jätta ei ole võimalik.
mis oleks kordama jäämise eesmärk? kas gümnaasiumikatsed on juba tehtud? mida ta üldse edasi tahab teha?
mul on natuke kahju, et kutsekoole saadab endiselt see “las läheb kutsekasse” maine. tegelikult on see ju täitsa ok asi. saab keskhariduse ja eriala. ka kutsekast on võimalik soovi korral edasi õppima minna kõrgkooli.
Kuni kahe puudulikuga lõpetatakse põhikool ja lapsevanema soovi alusel istuma jätta ei ole võimalik.
oot, kas see mitte niipidi ei ole, et lapsevanema nõusolekul võib lasta lõpetada juhul kui on 1/2 puudulikku? minu meelest ei saa ainult kool seda otsustada, st ei saa peale sundida, kui vanem ei ole nõus?
Kuni kahe puudulikuga lõpetatakse põhikool ja lapsevanema soovi alusel istuma jätta ei ole võimalik.
oot, kas see mitte niipidi ei ole, et lapsevanema nõusolekul võib lasta lõpetada juhul kui on 1/2 puudulikku? minu meelest ei saa ainult kool seda otsustada, st ei saa peale sundida, kui vanem ei ole nõus?
Minu teada on ka nii. Samas muidugi ei saa vanema soovil klassi kordama jääda, kui aastahinded ja eksamihinded kolmed tulevad/pannakse. Samas on koolil õigus selles suhtes, et kuigi klassi kordamine peaks andma õpilasele hea võimaluse materjal korralikult omandada, jätkatakse enamasti samas vaimus või läheb lorutamine veel hullemaks, selles mõttes ei tasu eriti loota, et vaevu kolmeline järgmisel aastal parema tunnistuseni jõuab.
Kui poeg ise tahab klassi kordama jääda ja on tõesti valmis endale asjad selgeks tegema, siis ma vist oleksin nõus. Kuidas kooli nõusee saaa, ma ei tea.
Aga oled sa ikka pojaga rääkinud, kas ta teab, miks ta tahab klassi kordama jääda? Mis ta edasised plaanid on? Et kui saab selle üheksanda järgmine kord korralikult lõpetatud, mis ta siis teha tahaks edasi? Kutsekool? Gümnaasium? Kui gümnaasium siis, mis pärast seda? Kas loodab lõpuks ülikoolini välja jõuda?
Ma olen seda analoogses teemas varem kirjutanud, kuid minu pojal oli kunagi IX klassis sama seis, kas minna kutsekooli või jääda klassi kordama. Meie valisime klassi kordamise, samas koolis. Ja oli õige valik, kuna edasi läks ta (teise) gümnaasiumisse suht talutavate hinnetega ja sealt edasi kõrgkooli. Tema lorutamine oli arvutisõltuvusest. Teine aasta võttis end kokku, osa asju tulid juba tuttavad ette ka, hinded paranesid. Käisin eraldi koolijuhti palumas, et ta jäetaks kordama, kuna ta sai kordusaasta keskel 17aastaseks ja teatavasti sellest vanusest alates ei ole koolis enam kohustust last koolis hoida. Kutsekoolist ei oleks ta saanud ilmselt nii korralikku üldharidust, mis oleks ta edasi ülikooli ja seal edasi kõrgepalgalisele tööle juhtinud. Kusjuures eelmisel aastal alustas ta ühes kutsehariduskoolis ühe uue eriala omandamist, isikliku hobi tõttu. Kuid seda siis olukorras, kus baasharidus on ülikoolist.
1.–3. kooliastmel võib õppenõukogu põhjendatud otsusega erandjuhul jätta õpilase klassikursust kordama, kui õpilasel on kolmes või enamas õppeaines pandud välja aastahinne «puudulik» või «nõrk», täiendav õppetöö ei ole tulemusi andnud ning õppekavaga nõutavate õpitulemuste saavutamiseks ei ole otstarbekas rakendada individuaalset õppekava või muid koolis rakendatavaid tugisüsteeme. Õppenõukogu kaasab otsuse tegemisel õpilase või tema seadusliku esindaja ning kuulab ära tema arvamuse. Õppenõukogu otsuses peavad olema välja toodud kaalutlused, millest tulenevalt on leitud, et õppekavaga nõutavate õpitulemuste saavutamiseks on otstarbekas jätta õpilane klassikursust kordama.
Edasi tuleks nii ehk teisiti kutsekas. Ma ei leia kutsehariduses midagi halba. Aga ka kutsekoolis on tavaained, matemaatika kohe kindlasti. Ja poisi oma mõte asjast ongi see, et ei tahaks edasi õppima minna olematu põhjaga. Kutsekoolis ei hoia sind puudulike hinnetega mitte keegi. Ja loomulikult praegu tuleb kõik viimase kui hetkeni korralikult ära teha, ta ei saa praegu käega lüüa. Puudulikud hinded on mate ja keemia, tegemata tööde pealt tuli kaks füüsika. Ülejäänud hinded on korras.
Üle kahe kuu on aega. Tuleb kohe tööle hakata, mitte järgmisele aastale lükata. Füüsika ja keemia trimestrihinded kohe järele vastata, parandada. Matemaatikas alguses üks trimester parandada. Mitte üheski aines kolmandaks trimestriks kahte ei tohi lasta tulla. Matemaatikas toimub kindlasti ka kordamine eksamiks.
Kui jäävad kahed, on suvel täiendav õppetöö ja vajadusel järeleksam. Siis võib uuesti mõelda, kuidas edasi.
Istumajäämise puhul kimbutab tõesti oht rohkem puuduma hakata ja looderdada, vähemalt selline on õpetajate kogemus istumajääjatega. Kas ta on mõelnud, et peale kõige muu tuleb tal harjuda uue klassi ja klassijuhatajaga? Kas uus klass võtab ta omaks?
1.–3. kooliastmel võib õppenõukogu põhjendatud otsusega erandjuhul jätta õpilase klassikursust kordama, kui õpilasel on kolmes või enamas õppeaines pandud välja aastahinne «puudulik» või «nõrk», täiendav õppetöö ei ole tulemusi andnud ning õppekavaga nõutavate õpitulemuste saavutamiseks ei ole otstarbekas rakendada individuaalset õppekava või muid koolis rakendatavaid tugisüsteeme.
Kui on 9. klass, siis ei viida last 10. üle, istumajätmine 9. klassi tuleb üsna tavakorras, kui on kahed tunnistusel, vaata põhikooli lõpetamise punkt ka ikka üle. Kuni kahe kahega aastahinnetes (kaasa arvatud eksamid) saab vanem avalduse kirjutada, et on nõus, et laps nii lõpetab. Aga minu teada see pole vanemale kohustuslik. Rohkemate kahtede puhul, kui need on ka pärast täiendavat õppetööd, jääb alla 17aastane laps klassikursust kordama ja 17aastane ja vanem laps saadetakse lõpetamata põhiharidusega iseseisvasse ellu. Täiendav õppetöö võib kesta 31. augustini, enamasti lõpeb päev või paar varem, oleneb, kuidas on nädalavahetus ja mis kuupäevale määrab juhtkond viimase õppenõukogu.
Minu tuttava laps jälle ei lõpetanud 9ndat klassi ka kordamisel ära ja ei ole seda siiani teinud – kadus teisel aastal üldse huvi ära.
Samas sõbranna poeg, kes lõpetas 9nda pea 4 ja 5, läks hoopis polütehnikumi – ja sai sealt IT hariduse, nüüd õpib seda edasi ülikoolis, samas oli häid tööpakkumisi ka kohe peale kooli.
Matemaatika ja keemia on sellised ained, et kui auk jääb sisse või kui keemias üheksandas põhja alla ei saa, siis on väga-väga raske edasi minna. Kui laps on motiveeritud siiski õppima ja võimalust on, siis mina vist jätaks teiseks aastaks üheksandasse.
Kutsekoolid on tublisti arenenud ja minu meelest ei ole sinna ka enam nii lihtne kahepuruga sisse saada. Võib-olla tuleb leppida valikuga kus on väike konkurss, aga mis tegelikult huvi ei paku.
Mul on poeg samuti 9ndas ja keemia hindeid jälgin, kuna mina omal ajal ei õppinud esimesel aastal keemiat ja lõpuks keskkoolis, ma isegi ei tea kuidas ma selle 3 kätte sain.
Ma teeks nii – laseks ära lõpetada oma olematu väärtusega kolmedega, aga kui poiss ikka tõesti tahab paaris aines “jalad” alla saada, siis jätaks ta ise suvetööle. Ehk siis leiaks suveks nende ainete õpetaja. Kui tal juba varasemast lüngad sees, ei pruugi üheksanda kordamisest abi olla, võibolla on teemasid, mis vajavad ka 7.-8. klassi üle kordamist. Ühesõnaga, kui poiss on tõesti motiveeritud, leia talle see võimalus.
Kui poiss oleks motiveeritud, siis ta hakkaks kohe õppima. Matemaatika ja keemia raamatud on õhukesed; kui mõttega lugeda, uurida näited läbi ja lahendada ka ainult A osa ülesanded, on eksam tehtud ja klass läbitud. Kõik sõltub poisi motivatsioonist: tal võibki olla soov kool lõpetada, aga viitsimatus pingutada ja õppida.
Mina ei jätaks klassi kordama vaid suhtleksin lapsevanemana ka ise kooliga ja uuriksin, millised on võimalused hindeid parandada ja kuidas saaks kool aidata last järje peale saamisel. Õpetajatel on ju näiteks konsultatsioonitunnid ja ehk on veel mingeid variante. Seda enam, kui probleemid on vaid 2-3 ainega. Järgmisel aastal võib lapsel olla motivatsiooni ja tahtmist õppida, aga ei pruugi.
Mina ei usu sellistesse 2-listesse, kes järsku saavad “valgustuse” ja hakkavad õppima. Ilmselt läheb ka järgmine aasta looderdamiseks.
Selliseid muutumisi tuleb haruharva, olen näinud elus ühe korra, kus 3-line muutus 5-liseks. Ja seal näen ka põhjust pigem selles, et õpilane oli kogu aeg andekas, aga lihtsalt oli lastaaialaps veel koolis..
Õpetaja
Mina ei jätaks klassi kordama vaid suhtleksin lapsevanemana ka ise kooliga ja uuriksin, millised on võimalused hindeid parandada ja kuidas saaks kool aidata last järje peale saamisel. Õpetajatel on ju näiteks konsultatsioonitunnid ja ehk on veel mingeid variante
Mina saadaksin lapse õpetajatega rääkima. Viimane aeg vastutus lapsele anda. Meil on õpetajatel 2x nädalas lisatunnid, kus õpetatakse ja tehakse töid järgi. Ütled, et lapsel pead on, siis andku minna, jõuab väga hästi järjele. Praegu tundub, et laps tahaks ikka puhata ja mängida, lükkaks õppimist edasi. Kust te võtate, et ta järgmisel aastal indu täis on, kui juba praegu käed rüppe laseb?
Mina ei jätaks klassi kordama vaid suhtleksin lapsevanemana ka ise kooliga ja uuriksin, millised on võimalused hindeid parandada ja kuidas saaks kool aidata last järje peale saamisel. Õpetajatel on ju näiteks konsultatsioonitunnid ja ehk on veel mingeid variante
Mina saadaksin lapse õpetajatega rääkima. Viimane aeg vastutus lapsele anda. Meil on õpetajatel 2x nädalas lisatunnid, kus õpetatakse ja tehakse töid järgi. Ütled, et lapsel pead on, siis andku minna, jõuab väga hästi järjele. Praegu tundub, et laps tahaks ikka puhata ja mängida, lükkaks õppimist edasi. Kust te võtate, et ta järgmisel aastal indu täis on, kui juba praegu käed rüppe laseb?
Tundub, et laps ei saa siiski hetkel vastutuse võtmisega hakkama ja seepärast olekski vanemal põhjust sekkuda ja oma last toetada. Või ka nõuda lapselt. Mina ootama ei jääks, et äkki võtab end järgmisel aastal kokku. Lapsevanemana tegutseksin nüüd ja kohe, et laps saaks kooli võimalikult normaalsete hinnetega lõpetatud.
Füüsika ja keemia trimestrihinded kohe järele vastata, parandada. Matemaatikas alguses üks trimester parandada.
Trimestrihinded on välja pandud ja õppenõukogust läbi käinud, Neid enam parandada ei saa. Parandada saab siis, kui veel trimestrihinnet välja pandud pole. Muul juhul toimub parandamine täiendaval õppetööl, kui koondhinne tuleb puudulik.
Füüsika ja keemia trimestrihinded kohe järele vastata, parandada. Matemaatikas alguses üks trimester parandada.
Trimestrihinded on välja pandud ja õppenõukogust läbi käinud, Neid enam parandada ei saa. Parandada saab siis, kui veel trimestrihinnet välja pandud pole. Muul juhul toimub parandamine täiendaval õppetööl, kui koondhinne tuleb puudulik.
Aga täiendavat õppetööd on ju hirmus vähe juunis ja ega augustiski pikalt ole, ses mõttes võib ju vastamist ka varem alustada, kui on sellised reeglid, eks siis õpetaja võib selle hinde suvel ära muuta, aga mu meelest võib vastamist küll varem alustada, kui laps suudab ja õpetaja nõus on, kuna hiljem eksamite ajal vastata on ka keeruline ju. Lisaks võiks matemaatika matemaatika eksamiks ju ikka selge olla.
Aga täiendavat õppetööd on ju hirmus vähe juunis ja ega augustiski pikalt ole, ses mõttes võib ju vastamist ka varem alustada, kui on sellised reeglid, eks siis õpetaja võib selle hinde suvel ära muuta, aga mu meelest võib vastamist küll varem alustada, kui laps suudab ja õpetaja nõus on, kuna hiljem eksamite ajal vastata on ka keeruline ju. Lisaks võiks matemaatika matemaatika eksamiks ju ikka selge olla.
Põhiõtteliselt ei keela ju keegi lapsel õppima hakata ja õppida ära ka need teemad, mis tal õppeaasta alguses on omandamata jäänud. Eeldada aga seda, et õpetaja peab hakkama 3 kuud enne ametlikku täiendava õppetöö aega õpilasega veel iganädalaselt täiendavat õppetööd läbi viima, on küll liiast. See on hulk lisatööd koos lisamaterjalide ettevalmistamisega ja tavapärase igapäevase õpetajatöö kõrvalt on see päris suur lisakoormus, mille tegemist ei saa õpetajalt eeldada.
Olen sellega ka nõus, et 2 nädalat juunis ja 2 augustis on selgelt vähe terve õppeaasta materjalide omandamiseks ja minu arvates tuleks see seadus üldse üle vaadata, sest kui oleks võimalik nii lühikese ajaga kogu aasta materjal omandada, tihti veel mitmes aines, siis milleks üldse 9 kuud koolis käia…
Mina ei jätaks kordama poissi kel hea pea, aga loru.
Oma poeg jäi kunagi kordama aga tal olid õpiraskused ja vaimne tervis halb.
Lõpetas aasta hiljem,teises koolis, aga kogu see aeg oli meil abiks palgatud eraõpetaja.
Viimast õppeaastat alustas teist korda küll entusiastlikult aga jaks rauges taas aastavahetusel.
Nüüdseks on tal kutseharidus ilma keskhariduseta ja käib tööl.
Mina ei usu sellistesse 2-listesse, kes järsku saavad “valgustuse” ja hakkavad õppima. Ilmselt läheb ka järgmine aasta looderdamiseks.
Selliseid muutumisi tuleb haruharva, olen näinud elus ühe korra, kus 3-line muutus 5-liseks. Ja seal näen ka põhjust pigem selles, et õpilane oli kogu aeg andekas, aga lihtsalt oli lastaaialaps veel koolis..
Õpetaja
Kurb, et nii suhtud. Loomulukult ei muutu kolmelised hoobilt viieliseks. Aga seda on siiski päris palju, et muidu taibukas laps pubeterteedieas mõneks aastaks igasuguse õpimotivatsiooni kaotab. Ja selline laps võib selle raske ea möödudes ka ennast uuesti üles töötada. Tulemused ei tule muidugi päevapealt, aga nad tulevad, kui on hea pea ja laps tahtma hakkab. Mina ei ole õpetaja ja puutun noortega kokku palju vähem, kui õpetaja. Sellele vaatamata tean lausa kolme sellist juhust, kus endised kahelised on kõrghariduse saanud ja edukalt hakkama saavad. Imelik, et õpetaja, kes minust palju rohkemate noortega kokku on puutunud ainult ühte sellist juhtu teab.
Mina ei usu sellistesse 2-listesse, kes järsku saavad “valgustuse” ja hakkavad õppima. Ilmselt läheb ka järgmine aasta looderdamiseks.
Selliseid muutumisi tuleb haruharva, olen näinud elus ühe korra, kus 3-line muutus 5-liseks. Ja seal näen ka põhjust pigem selles, et õpilane oli kogu aeg andekas, aga lihtsalt oli lastaaialaps veel koolis..
Õpetaja
Kurb, et nii suhtud. Loomulukult ei muutu kolmelised hoobilt viieliseks. Aga seda on siiski päris palju, et muidu taibukas laps pubeterteedieas mõneks aastaks igasuguse õpimotivatsiooni kaotab. Ja selline laps võib selle raske ea möödudes ka ennast uuesti üles töötada. Tulemused ei tule muidugi päevapealt, aga nad tulevad, kui on hea pea ja laps tahtma hakkab. Mina ei ole õpetaja ja puutun noortega kokku palju vähem, kui õpetaja. Sellele vaatamata tean lausa kolme sellist juhust, kus endised kahelised on kõrghariduse saanud ja edukalt hakkama saavad. Imelik, et õpetaja, kes minust palju rohkemate noortega kokku on puutunud ainult ühte sellist juhtu teab.
Sest õpetaja teab õiget infot. Ilmselt usud sina igat muinasjuttu 😉
Sest õpetaja teab õiget infot. Ilmselt usud sina igat muinasjuttu ????
See õpetaja on eelarvamustega. Ja sina samuti.
Ei, ma ei usu igat muinasjuttu. Kõik need juhud, mis ma tean, on ikka väga selgelt teada. Üks neist minu oma poeg. Kui mina ei oleks eelarvamustega õpetajate ees oma poja eest seisnud, oleks ta ilmselt praegu kuskil algharidusega ja tõenäoliselt põhjas. Teda taheti nimelt põhikoolist välja süüa, kui täiesti lootusetut. Kuigi oli lihtsalt pubeeas ennast käest lasknud muidu taibukas laps. Kui tal see vastalisus üle läks ja motivatsiooni leidis, töötas ennast jälle üles. Hetkel on baka käes Tartu Ülikooli reaalalal ja magistriõpingute kõrvalt juba õpetab ise tudengeid.
ja ka teised juhused on sellised, mida täiesti kindalt tean. Ma ei ütle, et selline on reegel. Aga iga vähegi pikemalt koolis töötanud õpetaja on kindlasti selliste juhtudega kokku puutunud vahel. Sest neid ikka on aegajalt.
ja ka teised juhused on sellised, mida täiesti kindalt tean. Ma ei ütle, et selline on reegel. Aga iga vähegi pikemalt koolis töötanud õpetaja on kindlasti selliste juhtudega kokku puutunud vahel. Sest neid ikka on aegajalt.
Te väidate ju õpetajaga sama asja. Sina tead kolme juhtu, õpetaja ühte. Õpetaja ütleb, et selline muutus toimub harva, sinagi kinnitad, et muutumine pole reegel (st tavapärane).
Muide enamik siinseid näiteid edulugudest kirjeldavad hiljem enese käsilevõtmist, mitte kohe, aastaks koolis istuma jäädes. Ja seda võis ka õpetaja oma lausega mõelda.
Te väidate ju õpetajaga sama asja. Sina tead kolme juhtu, õpetaja ühte. Õpetaja ütleb, et selline muutus toimub harva, sinagi kinnitad, et muutumine pole reegel (st tavapärane).
Muide enamik siinseid näiteid edulugudest kirjeldavad hiljem enese käsilevõtmist, mitte kohe, aastaks koolis istuma jäädes. Ja seda võis ka õpetaja oma lausega mõelda.
No vaata. Mina ei ole õpetaja, ma puutun õpilastega kokku vähe. No ehk tean kokku koos oma klassikaaslaste ja oma laste ja sõprade lastega ehk kolme-nelja klassitäie laste kohta midagi nende kooliajast. Ja sealt ma tean kolme kahelist-istumajäämise äärepealt last, kes on ennast kätte võtnud ja edukaks saanud.
Samal ajal üks õpetaja, kes vähegi koolis töötanud, peaks teadma kümneid klassitäisi lapsi. Ja sealjuures teab ta ainult ühte algklasside kolmelist, kes on hiljem tubliks hakanud. Ta isegi ei räägi neist, kes juba kahelised, istumajäävad on, aga kolmelised. Kui ma sellised algklasside kolmelised ka lisan, siis tuleb kohe meelde üks klassiõde, kel kooli algul oli raske. Nüüdseks on arst. Keegi vist ei kahtle, et arstiteaduskonda on raske sisse saada ja seal õppimine on ka väga raske.
Saad ju aru vahest? Me ei räägi õpetajaga samast asjast. Ja nii valuliselt ma reageerin seepärast, et ma oma pojaga just sarnaste eelarvamustega õpetjatega pidin piike murdma, et teda lihtsalt lootusetuks ei kuulutataks – taheti üheksanda alguses kohe saata koduõppele (mis tegelikult nend mõistes tähendas seda, et istugu kodus, pole teda siia kooli vaja) ja öeldi, et saab lihtsalt valge tunnistuse. Tulemuseks oleks olnud see, et ta oleks saanud küll õppida kutsekas mingi eriala (osadele saab ka ilma üheksnda lõputunnistuseta), aga ei oleks saanud keskharidust. Mina ei olnud sellise lahendusega nõus, võitlesin välja siiski tavalise programmi ja õigusi tavalisi eksameid teha. Sain teada, et niikuinii kukub kõiges läbi. Tegelikult sai eksamid ühe kolme ja kaks nelja. Jah, tõesti viieliseks ta selle ühe aastaga ei saanud, aga kõik hinded olid poistiivsed ja kaks lausa neljad. Kutseka ajal nägi kõvasti vaeva, õppis lisaks kursustel, sai reaalalale tartu ülikooli sisse (üheksanda matemaatika kolmest hoolimata), sai hakkama ka kõrgema matiga ja nüüd õpetab ise tudengeid.
Mida ma tegelikult öelda tahan on see, et jah, selliseid õppimisest vahepeal mitte hoolinud ja pärast siiski hakkamasaavaid lapsi on vähe. Aga üks põhjus, miks seda pärastist hakkamsaamist ei tule, on ka see, et sellised toredad eelarvamustega õpetajad kannavad need noored juba eos maha. Ja kui siis ei ole piisavalt julgeid vanemaid, et seda mahakandmist takistada, siis ongi väga raske lõpuks kuhugi jõuda. Nii et võibolla tõesti see õpetaja ei ole näinud, eks ta on juba kõik eos maha kandnud, maha tampinud ja siis tema käe alt tõesti selliseid lapsi ei tule, kui just mõni lapsevanem ei julge selle vastu vaielda. Enamasti nende kaheliste laste vanemad ei julge, tunnevad ennast süüdi. Mina tundsin ka ennast süüdi, loomulikult. Aga ma teadvustasin endale, et see on minu lapse tulevik, ma teadsin ta võimeid ja ma ei olnud nõus oma süütundele järgi andma ja võitlesin ikka. Ja nüüd võitlen selle nimel, et ka teised lapsevanemad julgeksid oma lapsi toetada isegi siis, kui õpetajad lapsed kohe hooga maha kannavad.
Mina olen omal ajal klassi korranud ja samuti üheksandat. Teisel korral ei olnud mitte kriipsuvõrragi lihtsam kui esimesel korral, hinded olid samuti üsna samad, kahele kippuvad asjad venitasin lõpuks ikka kuidagi kolme peale. Lisaraskuseks see, et ei olnud enam oma klass, kellega algusest peale sai õpitud ja selles uues klassis oli kõik kuidagi täiesti teistmoodi. Õpetajate suhtumine oli väga eelarvamuslik, seda rõhutati ikka korduvalt, et no sina teed sama asja ju juba teist korda, mis siin ikka keerulist saab olla; kogu aeg hõõruti nina alla. Kuigi kool oli sama, siis paljud aineõpetajad olid uuel klassil teised ja nendega harjumine võttis jälle aega (oma vanadest õpetajatest ma enam-vähem juba teadsin, mida nad ootavad ja kuidas õpetavad).
Oma last klassi kordama ei jätaks, minu meelest oli see ajaraisk.
Peale üheksanda lõppu läksin teise kooli ja lõpetasin seal ka gümnaasiumi. Hinded olid endiselt seinast seina, reaalained nõrgad, muud tugevad. Bakalaureuse lõpetasin cum laude ja magistri tegin samuti heade tulemuste peale, nii et pole see põhikool ja gümnaasium eriline näitaja.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
