Aitäh kõigile vastanutele. Päris põnev ja ka karastav on neid arvamusi lugeda. Palju parem, kui käia psühholoogi juures, kes ainult peegeldab sind ilma tõde välja ütlemata.
Muidugi ma saan oma töö tehtud, alustan hommikul enne, kui lapsed ärkavad ja teen seni, kuni asjad valmis. Ja teen enam, kui kontoris olles, sest kodus olles on tõestamisvajadus suurem (ilmselt oleneb ka inimesest, mõni võtab kodus töötamist, kui võimalust lihtsalt kord tunnis meile lugeda).
Ja muidugi võib lõpeks hoolduslehe võtta. Ainuke miinus on see, et kontorisse naastes tuleb mul kõik tegemata töö ise ära teha. Nii et lõpeks on vähem stressi tekitav tõbiste lastega kodus olla ja jooksvalt tööülesandeid täita,kui pärast topeltkoormusel oma asjad ära lahenda.
Aga kellel veel kommentaare, andku tulla, loen huviga, mis lastega kodukontoris töötamisest arvatakse.
Tead, olles olnud samas olukorras, kus sina (kõrge saavutusvajadus, väiksed lapsed, kodu- ja töökontor vaheldumisi, mees, kes sinu eriala ei väärtusta jne), soovitan sul veidi ennast säästlikumalt toimida. Kas rääkida mehega su vajadusest pere- ja tööelu ühildada ning tema rollist sinu elus selles plaanis või rääkida tööandjaga teemal, et sul pole asendajat, on liiga suur koormus, ranged tähtajad vmt. Või mõlemat. Ei tea ju mis tööd sa teed, seega on keeruline midagi soovitada. Hetkel on valikus su sõnul suurem stress ja väiksem stress ja see põletab lõpuks läbi. Positiivne saab olla ainult lühiajaline stress.
Kust sa selle aja psühholoogi jaoks veel leiad? Retooriline küsimus, pole vaja vastata.
Ja sul pole ironiseerida ka vastuste üle vaja – enamus siinsetest vastajatest kas on olnud või on sarnases olukorras, milles sina ning võivad hetkel samas olla tööandja või otsese juhi rollis.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 18.02 19:28; 19.02 20:38; 19.02 23:18;