Üsna püsimatu kohe kohe 5a saav poiss. Enamik lasteaiakaaslasi oskavad juba oma nime kirjutada, tema oskab vaid nime esimest tähte. Kui talle nimi ette kirjutada, siis ta ei taha järgi joonistada, tal muud tegemised. Üldse ei huvita teda see tähtede maailm eriti ja ka kahjuks numbrid ei ole veel hästi selged ( loendamine on, aga et numbreid ära tunneks ).
Olen püüdnud teda ka ise õpetada, aga ausalt, ma ei tea, kust vanemad selle aja leiavad, et lastega koos õppida? Õhtul on ta juba pikast lasteaiapäevast väsinud ja tujukas, tahab rahu ja kas multikaid või rahus mängida. Pealegi on ka peres õhtud väga kiired. Vaja süüa teha, järgmiseks päevaks lastele riided hakkama panna, omale söögid, riided jne jne ja juba kell 9 on voodisse minek, enne seda on veel pool tundi lastel vannis lõbutsemine. Nädalavahetustel oleme kas maakodus, käime sünnipäevadel, väljas jne. Aeg ajalt üritan õues talle mingeid tähti ja numbreid leida siltidelt jne, aga tundub et sellest on siiski vähe abi.
Kas ja kui palju teie 5.a poisid tunnevad tähti ja oskavad neid kirjutada ning palju on huvi selle vastu? Ja kuidas leiate teie aega, et lapsega ise tähti ja numbreid harjutada?
Teema: Kohe 5a laps ei oska oma nime kirjutada ega tunne eriti tähti
Õppis kaheselt autonumbrite pealt.
Mida soovitada…
Võta nädalavahetusel see aeg ja õpeta ära. Ega te neid igal nv-l õppima pea. Premeeri teda.
Meil on üks tähepusle ka. Olen neid igal pool toidupoodides näinud, tõenäoliselt on ka raamatupoes.
Igale pildile vastab üks täht.
Siis on meil veel mingi numbrimäng. Loendab esemed pildil kokku, leiab numbritüki ja kui on kogu kaardi õigesti lahendanud, tuleb teisel pool kokku pilt.
Aga lõika švammist tähed ja numbrid ja mängige vanniskäigu ajal. Tavalised õhukesed nõudepesušvammid sobivad hästi, ainult pikapeale lähevad rabedaks.
Mul poiss sai augustis 5-aastaseks. Kuskil aasta tagasi hakkas tähtede ja numbrite vastu huvi tundma. Õppis kiiresti ära sellised sõnad, mis tänaval tihti ette tulevad liiklussiltidel jm. Lasteaias õpetati paari tunniga selgeks oma nime kirjutada, lisaks oskab erinevaid riike/linnad kirjutada. Kodus harjutame ka muid sõnu: emme, issi, venna, maja. Kirjutan ette trükitähtedega, poiss siis kirjutab järgi. Vahest lähevad tähed sassi, nt tagurpidi S või tähtede järjekord on segamini. Kodus on külmiku peal ka magnettähed, nendega on ka hea harjutada. Numbritega natuke kehvemad lood, numbreid tunneb aga mõni kohe üldse ei jää meelde, nt “4” on minul ja abikaasal täiesti erinev ja laps sattub segadusse, mis numbriga tegu on. Need on siis meie nipid. Kui laps üsna püsimatu, siis soovitan mingi mänguga siduda õppimise, netis saab igasuguseid nippe leida, ka mingid raamatud võivad abiks olla. Kusjuures meil on Jänku Jussi sari numbritega ja tähtedega, kus saab mängult õppida, väga hea abiline.
Mul on kogemus pojaga, kes hoidus hoolikalt kõiksugusest tähe- ja numbriõppimisest, õppimist imiteerivatest mängudest ja jutuajamistest esimese koolipäevani välja. Ja oleks seda ilmselt ka edaspidi teinud kui poleks olnud väga toredat kannatlikku klassiõpetajat, kes hästi tasahaaval suunas lapse lõpuks midagigi õppima. Kodune õppimine käis ikka nutu ja vihaga. Väga vähe jäi korraga külge ja olime mõlemad väga õnnetud, et olukord just selline on.
Suur viha õppimise vastu ei kadunudki enne kui põhikooli lõpetas. Gümnaasiumis alles on vaim nii lahti, et õpib mõnuga. Arutleb minuga ja küsib juurdegi.
Ja teine poeg, kes 5-aastasena soravalt luges, numbrid olid seks ajaks ammugi selged. Lihtsalt hakkas külge. eks me aeg-ajalt ikka teeme teadmiste kontrolli ja kordame varem õpitut, aga kõik see tuleb lihtsalt, möödaminnes. Siiras rõõm, mõlemapoolne.
Ehk – mina usun, et kõik lapsed on erinevad. Mõni haarab lennult, mõnel kohe pakitseb sees ja tahab rohkem teada, mõni tahab veel küpseda. Ma usun end teadvat mida sa tunned kui su laps sinu püüdlusi tõrjub. Ära võta seda isiklikult. Mina enam ei võtaks. Kõik saavad kord tähed ja numbrid selgeks. Kõik! Ja kui su lapsel oleks mingi konkreetne õpivõimetus, siis teaksid sa seda praeguseks juba kindlasti. Rahu ja anna aega lapsel küpseda. 🙂
Nippe ei ole. Neid sõnu ja tähti võib trükitähtedega küll ette kirjutada, kuid kui lapsel absoluutselt huvi pole, siis on ta juba ammu toast läinud kui sõna kirjutatud. Minu laps oli juba viiene, kui enda nime kirjutama hakkas. Kokku oskab ehk 3 sõna kirjutada (mõne kee pärast saab kuueseks). Numbri- ja tähepusled olemas, huvi nende vastu on olnud vaid mõnel üksikul korral. Töövihikud kodus olemas – nendega pole kusagile jõudnud. Ainuke asi, mis on mõjunud, on sünnipäevakaartidele teksti kirjutamine. Ja see ka mitte alati. Läbi mängu olen proovinud temaga õppida, see ei tööta. Küll poe mängimine, küll loendamine jne. Usun, et iga laps tuleb asjaga kaasa siis, kui valmis. Suunamist pidevalt teha, küll lõpuks laps rongile hüppab.
Jah, aga ei pruugi sundimata hakata. Koolilapse teemas on igal aastal teemad, et appi, ootasin klõpsu, aga seda ei tulnudki.
Kooli minev laps ei pea lugema, aga ometigi on esimese klassi matemaatika nt selline, et keerulistest tööjuhenditest tuleb ise aru saada.
Seega, mina leiaks nipi ja teeks tähed selgeks.
Su laps on tegelikult veel alles 4-aastane, st pole viiski täis.
Minu tütar selles vanuses ei kirjutanud samuti oma nime. Ta käsi oli täiesti sültjas, ka joonistustest ei saanud muhvigi aru; peenmotoorika sisuliselt puudus.
Otsustasin, et üritan lapses huvi äratada. Aga huvi käis mitte otseselt, vaid kaugelt kaarega. Seisnes selles, et tegutsesime koos lapsega tohutult palju raamatutega ja lobisesime. Näitasin raamatutest pilte ja muudkui jahvatasin kõrvale. Raamatu lugesin enne ise läbi ja jutustasin siis lapsele ümber. Tasapisi hakkasin ümberjutustamisest loobuma ja raamatut otse ette lugema, see juhtus kusagil paar kuud pärast lapse 5.sünnipäeva. Siis mängisime täheklotsidega, 4-aastase lapse puhul. St, põhiliselt mina mängisin- ladusin neist sõnu, lugesin ise hästi selgelt ja aeglaselt kokku ja siis kilkasin, et näe, mis sõna nüüd välja tuli! Laps lihtsalt istus ja vaatas. St, mina tegin ära suurema osa tööst ning jätsin lapse rahule. Ei esitanud lapsele ülekuulamise-stiilis kontrollküsimusi, ei pinninud teda. Aga näitasin, et tegemist on jube huvitava asjaga. Ja laps istus ja vaatas, endal rõõmus nägu ees.
Lasteaia viimase rühma sügisel teatasid kasvatajad, et see laps on nii hea sõnavara ja arutlusoskusega, et võiks minna katsetega kooli. Ainult et- see peatselt 7-a saav laps ei osanud üldse mitte midagi kirjutada ju! Niisiis hakkasin ise teda kirjutama õpetama, iga päev istusin temaga 15 minutiks maha ja tegime ühe paarilauselise etteütluse. VIimase lasteaia-aasta oktoobrikuus alustasin lapse kirjutama õpetamist… te ei taha näha ta esimesi vihikuid – sõnadest, tähtedestki ei saa absoluutselt midagi aru. Aga ilmselt tänu kirjutamisele eelnenud aastatepikkusele n.ö eeltööle hakkas laps nüüd väga kiiresti arenema. Sai ilma eelkoolis käimata sisse kolme süvaõppekooli ja praegu õpib ühes neist. Motoorikaga saime lõpuks korda, käekiri on juba loetav. Laps loeb väga palju ja meelsasti.
Pole vaja sundida ega pinnida, kuid sama vale oleks jätta asi lihtsalt sinnapaika. Mina rõhuksin pigem eeltööle, raamatute suurel hulgal ettelugemisele, nendega tegutsemisele. Samuti on lapsele huvitav aaretejahi-stiilis mäng, kus siltidele kirjutad, kuhu on aare peidetud ja laps peab selle välja lugema. Samuti saab seda mängu mängida vastupidi- laps peab ise kirjutama vihjeid peidupaiga kohta. Nii on lapse tähelepanu mitte kirjutamise vastu protestimisel, vaid hoopis põneval mängul.
Olen püüdnud teda ka ise õpetada, aga ausalt, ma ei tea, kust vanemad selle aja leiavad, et lastega koos õppida? Õhtul on ta juba pikast lasteaiapäevast väsinud ja tujukas, tahab rahu ja kas multikaid või rahus mängida. Pealegi on ka peres õhtud väga kiired. Vaja süüa teha, järgmiseks päevaks lastele riided hakkama panna, omale söögid, riided jne jne ja juba kell 9 on voodisse minek, enne seda on veel pool tundi lastel vannis lõbutsemine. Nädalavahetustel oleme kas maakodus, käime sünnipäevadel, väljas jne.
Heldeke! Ära siis käi sünnipäeval ja väljas, kui need lapse arengut segavad. Normaalsed vanemad ikka mõtlevad ette, kuidas elu lapsega kujuneb, sina ohid takkajärgi? Saan aru, et üksikvanemana on sul raske, aga leia siis lahendus: koduõpetaja, osaline töö- ja lasteaiaaeg vm . Ma ei mõista lihtsalt heid, kes teevad, aga ettepoole mõelda ei oska. Nonsenss minu jaoks, aga ilmselt teistele mitte.
Kas lasteaias siis ei opetata tahti ja oma nime kirjutamist? Minu poiss sai ka just 5 aastaseks ja neil lasteaias iga paev on tahtede oppimine, loevad raamatuid ja harjutavad kirjutamist. Lugeda ta veel ei oska kull aga oma nime kirjutada oskab ja koiki tahti ja numbreid tunneb juba ammu ja seda just tanu lasteaiale. Kodus loeme raamatuid aga spetsiaalselt tahtede oppimisega ei tegele. Ja kui kiired need nadalavahetused siis on, et 15 minutit ei leia harjutamiseks? Vaikestel lastel polegi pikalt pusivust oppimiseks, sellep tulekski oppida nii 15 minuti kaupa, et nad ei tudineks ja asi neile vastumeelseks ei muutuks.
Kas lasteaias siis ei opetata tahti ja oma nime kirjutamist? Minu poiss sai ka just 5 aastaseks ja neil lasteaias iga paev on tahtede oppimine, loevad raamatuid ja harjutavad kirjutamist. Lugeda ta veel ei oska kull aga oma nime kirjutada oskab ja koiki tahti ja numbreid tunneb juba ammu ja seda just tanu lasteaiale. Kodus loeme raamatuid aga spetsiaalselt tahtede oppimisega ei tegele. Ja kui kiired need nadalavahetused siis on, et 15 minutit ei leia harjutamiseks? Vaikestel lastel polegi pikalt pusivust oppimiseks, sellep tulekski oppida nii 15 minuti kaupa, et nad ei tudineks ja asi neile vastumeelseks ei muutuks.
Heidad ette, et kui kiire on, et 15 min. lapsele aega ei leia, aga ise jutustad süüdimatult, et sina temaga kodus üldse ei õpi? Lihtsalt üks järjekordne lapsevanem, kes on valmis halvustavaid artikleid vorpima, kui lasteaed ja hiljem kool tema võsukesest priimust ei teinud?
Et sa teaks, siis lasteaia funktsioon on su lapsele alushariduse VÕIMALDAMINE, aga mitte kohustus ta lugema-kirjutama õpetada. See on lapsevanema ülesanne. Kool on kohustuslik ja seal hakatakse kohustuslikus korras õpetama, mitte lasteaias.
Kuidas saab ikka kellegi teise kukile oma saamatust ja tegematajätmisi veeretada?
Kus ma utlesin, et ma oma lapsega ei tegele? Kirjutasin, et loeme raamatuid iga paev aga vajadust tahtede oppimiseks ei ole tekkinud sest tal on tahed ja numbrid selged ja minu teada 5 saanud laps ei pea veel tingimata lugeda oskama. Kindlasti ei arva ma, et lapsega oppima kodus ei pea ja kool vastutab selle eest, ei maksa lugeda valja asju, mida ma oelnud ei ole.
Ma sain trobikonna miinuseid, sest ilmselt võis tunduda kuidagi targutav, et kahene õppis tähti. See ei olnud üldse nii mõeldud. Lihtsalt mitme lapse emana olen märganud, et kuni 3,5a on see vanus, kus nad tahavad teha kõike seda ” tüütut”, mida ema pakub- laduda tähepuslesid ja klotse jne. Pärast on lihtsam kõike meelde tuletada. Kui nad saavad vanemaks, tahaksid nad teha kõike muud, kui tähti õppida ning haistavad juba õhust, et see on justkui mingi kohustus.
Ehk siis nii vana lapse puhul kordan endiselt mõtet, et võtaks ta ette ja teeks selgeks. Meetodeid võid ise valida…mingid mängud, aardejaht, vmt….
Kus ma utlesin, et ma oma lapsega ei tegele? Kirjutasin, et loeme raamatuid iga paev aga vajadust tahtede oppimiseks ei ole tekkinud sest tal on tahed ja numbrid selged ja minu teada 5 saanud laps ei pea veel tingimata lugeda oskama. Kindlasti ei arva ma, et lapsega oppima kodus ei pea ja kool vastutab selle eest, ei maksa lugeda valja asju, mida ma oelnud ei ole.
Katsu ta vähemalt kirjutama paremini õpetada, kui see tema emal on õnnestunud.
Kus ma utlesin, et ma oma lapsega ei tegele? Kirjutasin, et loeme raamatuid iga paev aga vajadust tahtede oppimiseks ei ole tekkinud sest tal on tahed ja numbrid selged ja minu teada 5 saanud laps ei pea veel tingimata lugeda oskama. Kindlasti ei arva ma, et lapsega oppima kodus ei pea ja kool vastutab selle eest, ei maksa lugeda valja asju, mida ma oelnud ei ole.
Katsu ta vähemalt kirjutama paremini õpetada, kui see tema emal on õnnestunud.
Hakkas parem nuud? Jumal kull, milline arapanemine koguaeg. Eesti keel ei ole mu emakeel ja kuna elan valjaspool Eestit hetkel siis puudub mul ka vastav klaviatuur.
Oma lapsega tulid tähed ja numbrid nö koostegevuste käigus. Tähtedega mänge oli mul lapsega rohkem tema 1-3. eluaasta vahel (kui veel ise palju ja omaette ei mänginud, hiljem jälle mina mänguasjadega temaga ei mänginud, aga aeg-ajalt koostegevuseks õhtuti/sõitudel ka igasuguseid tegevusvihikud). Üks vana aabits oli minul üks esimesi raamatuid tähtede, luuletuste ja jutukestega ning ka oma lapsel aastasest peale nö vaadatav/kuulatav, tähekoltsidega “kirjutasin” sõnu ja ütlesin (oligi tegevuseks tornide ehitus, sõnade kirjutamine), tegime kätega (kehaga) tähekujusid järgi (lõbus, mida õnnestub), kui joonistasin liivale, paberile midagi, siis kirjutasin alla ka sõna, tegevusvihikutes kirjutasin ka pildi juurde sõna jne, raamatut ette lugedes (algusestähti, sõnu ja lühikesi lauseid) vedasin kogu aeg näpuga järge ja laps alati jälgis raamatu vaatamisel/ette lugemisel. Mul lapsel hea silmamälu ja 2,5-lt kirjutas ka oma nime (ta veel ei osanud teadlikult tähti, aga tähekujud seostusid nimega). Niipalju, kui mina mäletan, siis jah lasteaias 5-aastastelt oodati,et laps siiski oma nime oskaks juba kirjutada, sest töödele ju kirjutatakse kogu aeg ikkagi nimi juurde. Oma lapsele tegin vanemana tähtede kokkuveerimise innustamiseks asja otsimise mängu (alguses siis sõnavihjed, hiljem laused).
Minu vanem laps hakkas huvi tundma tähtede vastu umbes 1.5-aasraselt. See tuli kogemata, näitasin talle raamatust tema nimealgustähte, et see on A nagu A…, ja teine oligi A nagu auto jne. See mäng hakkas talle nii meeldima, et hakkas ise näpuga tähtedele näitama ja ei jäänud rahule ainult tähe ütlemisega, kindlasti pidi juurde tulema asi, mis sellega hakkas. Kuna tal tähtede vastu huvi tekkis, ostsin külmiku peale tähemagnetid, nendega mängis samal ajal, kui süüa tegin. 2-aastaselt olid selged nii trüki kui kirja tähed.U 3.5-aastaselt tulid välja kergemate sõnade kokku lugemine. Teksti ta muidugi ei loe veel. Praegu peaaegu neljasena on nõus hoidma pliiatsit käes ja sirgeldab paar tähte. Meil aitas palju kaasa ka lastearvuti, millega talle meeldis mängida. See kingiti, kui ta oli 2,5-aastane ja praegu lasteaed annab juurde. Laps käib liitrühmas ja vanemad lapsed õpivad tähti ja numbreid. Väiksemad värvivad numbreid.
Samas teine laps on mul ka 1.5-aasta vanuses ja talle ei tundu tähed üldse mitte mingut huvi tekitama. Temale meeldib pottide-pannidega asjatamine ja jäljendab väga asjalikult söögi tegemust. Igale oma. 5-aastasel on veel rahulikult aega oma nime kirjatama õppimisejs aega. Aga vb laste arvuti või nuti telefonis tähe kirjutamise app oleks abiks?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
