Kuidas oleks õige last suunata ise õppima, oma tegude ja kohustuste eest vastutama? Võin ju rääkida ja käskida ning meelde tuletada, aga järgmine päev kordub sama. Iseenesest ei juhtu midagi. Tegu 10a tüdrukuga. Mida teeksite teie? Ma olen ise täielik kanaema muidugi, kelle pähe lihtsalt ei mahu mõte, et mõni inimene võib nii muretu olla. Ei tohiks sekkuda ja peaks laskma nö omad vitsad saada?
Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )
Teema: Kohusetunne
14.11.2020 17:18
To report this post you need to login first.
14.11.2020 18:18
Loomulikult peab ta ise oma vitsad saama, kuidas ta muidu peaks tegude ja tagajärje seost mõistma.
To report this post you need to login first.
14.11.2020 20:24
No aga kui ei sunni ja ta tulemused on halvad ja ta seetõttu ei saa soovitud kooli sisse, siis küsib ta et miks sa ei sundinud mind õppima. Ema vastab et sundis, aga sa ei tahtnud.
Mille peale ütleb laps, et aga ma olin siis väike, sa oleks pidanud.
Mul on laps nüüd suur. Ei ole rahul minuga. Pole rahul ka sellega et igapäevaseid asju koristamisest, söögitegemisest ei oska. Ma ütlen küll et omad vitsad. Tema ütleb et ta oli laps siis. Et oleks pidanud rohkem nõudma.
To report this post you need to login first.
14.11.2020 20:35
see on paraku suuremas osas kaasa sündinud.
To report this post you need to login first.
14.11.2020 21:38
Klme õe-venna ja kahe lapse “omanikuna” võin öelda, et kohusetunne on suures osas tõesti kaasa sündinud. Aga see ei tähenda, et last ei peaks püüdma õpetada paremaks inimeseks saama.
To report this post you need to login first.
14.11.2020 21:51
Selgituste kaudu loomulikult pluss eakohased kodused tööd. Kuidas muidu saab areneda kui millegi eest ei vastuta ja ema ära hellitab.
To report this post you need to login first.
14.11.2020 21:57
Mul kaks last, 13a poeg ja 9a tütar. Noorem on väga kohusetundlik. Juba esimeses klassis loobusin kontrollimast, kas kooliasjad kotti pandud, mustad riided pesumasinasse viidud vms.
Vanem on täielik vastand. Lükkab kõik tüütu viimasele minutile, iial ei pane õhtul kooliasju kotti ega hakka käskimata õppima või kohustuslikku kirjandust lugema. Tema puhul üritan leida kuldset keskteed. Tema eest asju ära ei tee aga ei luba tal ka õppimata jätta, nii et õppetöös järg käest kaob. Niipalju on asi edasi arenenud, et ebaõnnestunud tööd on kiirelt ise käinud järele teinud ilma minu taganttorkimiseta. Olen proovinud ka “omad vitsad peksavad” teatud mööndustega- õppima käsin õhtul hilja ikkagi hakata kui mõistlikul ajal seda teinud pole või ähvardan hommikul tund aega varem äratada, et õpitud saaks. Kotti pakibki hommikul kiirustades, kohustusliku kirjandusega veedab siis viimase nädalavahetuse nonstop lugedes jne. Ühesõnaga- tegemata jätta ei luba aga kui ise aega ei planeeri, peabki ebamugaval ajal tegema. Pean tunnistama, et erilist edu see kohusetunde kasvatamisel pole toonud aga jätkan.
To report this post you need to login first.
15.11.2020 21:04
Ma olen ka avatud kõikidele soovitustele. Mu 10 aastane tütar on kohusetundetu. Teda ei huvita üldse kas kooliasjad on tehtud ja üldse õppimine ajab nii marru teda. On hästi üleolevaks ja ülbeks muutunud. Lisaks on hinded alla läinud. Kolmed on juba igapäevane teema ja kahtesid on ka vahele tulnud. Olen tihedas suhtluses kooliga – klassijuhataja, koolisotsiaalpedagoog ja koolipsühholoog, et jõuda selgusele mis toimub. Kodus saab suure pingutusega ja vaidlusega õpitava selgeks ja tunnikontrolli ajal ei mäleta midagi. Koolipsühholoogile oli jäänud mulje, et kodus saab laps riielda kui halva hinde saab ( me ei riidel. Ma olen alati küsinud , et mis valesti läks töös, kuna kodus oli selge õhtul). Ja sotsiaalpedagoog kirjutas, et ärgem pöörakem hinnetele nii suurt tähelepanu, sest lapsel on hirm halva hinde ees ja ta võib unustada õpitu selle pärast. No ma ei tea, kas see on õige. Nüüd ongi tütar võtnud pähe, et kolm on hea hinne ja ei peagi rohkem pingutama. Kokkuvõttes olen täitsa nõutu, et juba neljandas klassis on lapsel selline suhtumine oma õppimisse ja asjadesse.
To report this post you need to login first.
16.11.2020 08:33
Koolipsühholoogile oli jäänud mulje, et kodus saab laps riielda kui halva hinde saab ( me ei riidel. Ma olen alati küsinud , et mis valesti läks töös, kuna kodus oli selge õhtul). Ja sotsiaalpedagoog kirjutas, et ärgem pöörakem hinnetele nii suurt tähelepanu, sest lapsel on hirm halva hinde ees ja ta võib unustada õpitu selle pärast. No ma ei tea, kas see on õige. Nüüd ongi tütar võtnud pähe, et kolm on hea hinne ja ei peagi rohkem pingutama.
Väga, väga tuttav 🙂
Oma laps oli enne puhtviieline eeskujuliku käitumisega, klassivanem. Nüüd siis allakäik. Leidis mingi imeliku sekti ja nüüd äkitselt lihtsalt keeldub õppimast. Oma endine seltskond, nt klassikaaslased, äkki enam ei kõlba. Igal nädalal saab halbu hindeid. Võtsime mehega algul rahulikult, et no vahel juhtub. Ent liiga tihedaks läksid need viletsad hinded. Kui siis lõpuks hakkasime lapsega rääkima, et miks nii – siis tulistas piiga meile vastu tohutu sõimuvalingu teemal, “teid huvitavad ainuüksi mu hinded!”
Kuid me väidame, et laps valetab selles asjas. Oleme olnud alati selle lapse jaoks olemas. Me pole teinud mingit suurt karjääri, vaid oleme alati eelistanud peret. See laps on saanud tohutult tähelepanu ja tegelemist.
Koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog aga perekonda ega ka last tegelikult ju ei tunne. Nad teavad olukorrast ainult nii palju kui laps ise neile räägib. Jah, vanemad ka, ent ikkagi jääb mulje, et lapse jutte võetakse justkui tõsisemalt, peetakse neid pühaks tõeks. Ent missugune teismeline laps tunnistab ausalt, et jah, ta liialdab ja on tegelikult ka ise olnud laisk? Ei, nad ajavad kõik alati vanemate kaela – ja spetsialist usubki.
Ning tulebki koolipsühholoog ja targutab vanematele, soovitades oma last rohkem armastada ja hinnetele vähem tähelepanu pöörata. Vanemad pööritavad selle peale silmi – sest kui neil keelatakse oma lapse iganädalastele ühtedele-kahtedele nüüd isegi tähelepanu pöörata, siis jääb see laps ju istuma, ja kas see oleks lahendus? Lisaks psühholoogi eluvõõrad heietused “rohkem armastamisest” – et mis see nüüd veel täpsemalt tähendama peaks? Vanemad armastavad oma last ja just seetõttu püüavadki teda aidata enne kui on hilja. Lihtsalt vait olla ja lasta lapsel õppimine täielikult ära lõpetada hirmus, et muidu laps veel kaebab koolipsühholoogile vanemate peale, et “vanemad pööravad tähelepanu ta hinnetele” pole mingi lahendus. On väga kahju, et neilt, kes paberite järgi peaks nagu olema mingid spetsialistid, ei tule tegelikult mitte ühtegi konstruktiivset mõtet ega lahendust olukorra parandamiseks ja pered on jäetud üksi. Hoolimata suurest maksumaksja raha raiskamisest kooli n-ö tugistruktuuride peale.
Ainus päris meetod, mis meil veidigi toimis, oli see, kui sidusin õppeedukuse talle meeldivas huviringis käimisega. Tänu sellele oli 2 nädalat tagasi üks laupäevaõhtu, mil ta tervelt 30 minutit vaevus koolitöid tegema! Ja tänu sellele laabus tal terve järgnev nädal ilma ainsagi ühe-kaheta! Ent järgmisel nädalal ei toonud ta taas kooliasju mitte kordagi koolist koju ja kodutööde tegemine oli null. Taas ühed-kahed, ja taas huviringi keeld peale. Nüüd ta käib mul järel ja demagoogitseb, kuidas temal polevat üldse vaja õppida, et õppimine olla lollide ajaviide ja ainult rumalad inimesed peavad õppima 🙂
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.11 08:33; 16.11 10:50;
To report this post you need to login first.
16.11.2020 08:44
Võib-olla põhjendada, miks tal on kasulik õppida ja mida head need teadmised ja tegevused tema heaks toovad. Ilma emotsioonideta, ilma veenmiseta. Lihtsalt ausalt, elust.
To report this post you need to login first.
16.11.2020 10:50
Võib-olla põhjendada, miks tal on kasulik õppida ja mida head need teadmised ja tegevused tema heaks toovad. Ilma emotsioonideta, ilma veenmiseta. Lihtsalt ausalt, elust.
Arvad, et me pole seda teinud? Kui tühipaljast rääkimisest ja ilusast selgest põhjendamisest oleks ka mingit kasu, siis polekski elus üldse probleeme – muudkui aga räägi ja ongi kõik mured murtud! Ometi see pole nii.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.11 08:33; 16.11 10:50;
To report this post you need to login first.
16.11.2020 11:43
Jälle kirjutan õpetaja seisukohalt, kusjuures pean seda vähem vanemate ja rohkem kooli probleemiks – et me toetume nii palju välisele motivatsioonile, piitsale ja präänikule. Aga see ei ole kõige tõhusam viis motiveerimiseks. Sisemise motivatsiooni leidmiseks võib koos lapsega ja ilma hinnanguteta läbi mõelda koolitöö tajutud raskusastme (nii liiga raske kui liiga kerge on jama, ja see ei pruugi olla üldse objektiivne, st “aga sa ju oskad” või “aga see on ju lihtne” ei aita; siis juba tegeleda hirmude ja mõtestamisega täpsemalt); subjektiivse väärtuse, mida kas saadav teadmine, järjel püsimine või konformne vähemalt kolmele ära tegemine annab; segajad (oi kui ebameeldivad on esimesed kuud klassis, kus on popp olla loll) jms. Veel: kas on olemas aja- ja enesejuhtimisoskused? Neid saab arendada tõhusamalt kui “uju või upu”-stiilis.
Muidugi pole hinne tähtis, kui oled teadmistele avatud, mõtled kaasa, mõistuse piires pingutad (st näitad sobivas sotsiaalses situatsioonis, nt kontrolltöös, kui palju on külge jäänud). Aga see ei saa olla lihtsalt loosung.
To report this post you need to login first.
16.11.2020 21:02
No aga kui ei sunni ja ta tulemused on halvad ja ta seetõttu ei saa soovitud kooli sisse, siis küsib ta et miks sa ei sundinud mind õppima. Ema vastab et sundis, aga sa ei tahtnud.
Mille peale ütleb laps, et aga ma olin siis väike, sa oleks pidanud.
Mul on laps nüüd suur. Ei ole rahul minuga. Pole rahul ka sellega et igapäevaseid asju koristamisest, söögitegemisest ei oska. Ma ütlen küll et omad vitsad. Tema ütleb et ta oli laps siis. Et oleks pidanud rohkem nõudma.
Sa kuulad rahumeeli, kõrvad lontis, kui laps sind kritiseerib? Kaua ta mõtleb oma saamatuses sind süüdistada? Anna talle kokaraamat ja mõni perenaise käsiraamat pihku ja mingu oma elu peale.
To report this post you need to login first.
16.11.2020 22:03
Mina olen leidnud, et laste kasvatamine käib katse-eksituse meetodil. Sest ükski laps pole sarnane ja samad meetodid ei pruugi toimida. Kõigepealt prooviks jah vanema kontrolli lõdvemaks lasta ja õpetada põhjus-tagajärg seoseid, a la võimetele mittevastavad (halvemad) hinded või tegemata tööd vähendavad privileege, olgu see siis netiaeg või muu privileeg. Aga mõne lapse puhul see ei toimi, siis lihtsalt tuleb seni ise ohjad pingul hoida ja sundida ta tegutsema, kuni tekib harjumus selliseks igapäevaseks pingutuseks, kulugu selleks kasvõi 12 aastat. Iga natukese aja tagant proovid, et kas nüüd võib juba vanema kontrollohjad lõdvemaks lasta.
To report this post you need to login first.
17.11.2020 08:33
Ududpea emana olen algusest peale teinud lapsega koos päevakava, et mis kell, midagi teeb. Kuna käib 4 korda nädalas ka trennis/hobiringis – siis on iga päeva tehtud vastavalt sellele. Iga kooli aasta alguses siis uus päevakava, panema kirjutuslaua kohale ja seda siis jälgitakse.
To report this post you need to login first.
17.11.2020 16:38
Senikaua kuni laps on laps ja elab sinu katuse all, siis lihtsalt ongi nii, et tuletad iga jumala päev meelde ja kontrollid kui vaja. Eks tal selleks ajaks ikka meelde jääb, kui ühel päeval on aeg alustada iseseisvat elu.
To report this post you need to login first.
18.11.2020 13:54
Võib-olla põhjendada, miks tal on kasulik õppida ja mida head need teadmised ja tegevused tema heaks toovad. Ilma emotsioonideta, ilma veenmiseta. Lihtsalt ausalt, elust.
Arvad, et me pole seda teinud? Kui tühipaljast rääkimisest ja ilusast selgest põhjendamisest oleks ka mingit kasu, siis polekski elus üldse probleeme – muudkui aga räägi ja ongi kõik mured murtud! Ometi see pole nii.
Mul 4. klassi laps ütles eile, et algebrat küll kunagi elus vaja ei lähe. Ei tea siis, kust ta seda kuulnud on, kodunt küll mitte. Aga see pole tegelikult see koht, kus hakata rääkima, et äkki hakkad kunagi arhitektiks vms. Mina oma igapäevatöös ka ei kasuta algebrat ja laps ei mõtle nii kaugele, see ei ole praegu talle oluline, see ei motiveeri teda. Liigne mõtestamine ei pruugi kasu tuua.
To report this post you need to login first.
18.11.2020 14:03
mul on türduk teises klassis. kui ma talle meelde ei tuleta, et palun vaata, mis kodus õppida on ja õpi ära, siis tuleb see tal meelde siis, kui ma tal magama palun minna. ei teagi, mis õige lahendus oleks. see ei tundu ka hea variant, et ta istub poole ööni üleval.
To report this post you need to login first.
18.11.2020 22:28
Mul on ka üks laps selline, kelle kohusetunne on nullilähedane. Nii palju on küll, et õigel ajal läheb kooli ja istub tunnid lõpuni. Õppimist vihkab. Mingeid omasid vitsasid ei kavatse ma põhikooli osas talle võimaldada- kui, siis pisiasjades ( vihik kodus, vmt). Muidu peksavad need vitsad tulevikus hoopis mind.
Teen mõõdukalt mööndusi, aga õppima peab. Kui ei õpi, siis istun juures või kasutan tudengite abi, kes temaga õpivad. Tal muidugi on keskendumisraskus ka ( kipub unistama), aga tubli suur osa on ka laiskusel.
Iseseisvust katsun harjutada igapäevastes asjades. Saadan poodi mõnd vajalikku asja ostma, vmt. Raske on vahel tõesti.
To report this post you need to login first.
Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
