Mul on varem ka suhteid olnud ja olen kõik ise lõpetanud.
Nüüd olen suhtes mehega, keda ei suuda maha jätta. Mõistusega saan aru, et meil on nii erinevad väärtused. Tema on alfa-isane, kes arvab, et naine peab meest kuulama ja mina olen üsna iseseisev ja isepäine.
Tutvusime 2012 ja tema poolt oli kohe tõmme. 2015 siis sai mu nö kohtingule ja võimaluse. 2017 kolisime kokku. Selle aja jooksul olen mitu korda suhte lõpetanud. Oleme koos elanud ja siis jälle eraldi. Nüüd jälle pool aastat koos ja no ei suuda. Tunnen, et minuga ei arvestata ja ta ei mõista mind. Aga suhte lõpetamine on nii raske, sest mees ei anna alla. Tema on veendunud, et mina olen tema eluarmastus ja ainus õige tema jaoks. Eraldi olles ikka satume kokku või tuleb külla jne. Ja kuidagi sulan. Ma ei ole enda arust kaltsnaine, aga no ei saa ilma ja ei saa ka temaga
Kui Sa tunned, et Sind ei mõisteta ja Sinuga ei arvestata, no miks siis seda jätkata?
Tema on veendnud, et oled tema eluarmastus, aga KAS SINA OLED SELLES VEENDNUD, ET TEMA ON SINU ELUARMASTUS? Sa praegu lähtud ainult temast.
Kaltsnaine Sa ei ole, aga liiga pehmeke küll, kui ennast lased uuesti ära rääkida jälle.
Kindlasti meeldib Sulle ka see tähelepanu, mida temalt saad, kui ta Sind jälle tagasi tahab.
Suhte saab alati lõpetada nii, et enam edasi üldse ei suhtle. Kohe üldse mitte!